Repliik: president Kaljulaid rajab rindejoont läbi Eesti rahva

Parteide tagatubade kokkuleppel ametisse seatud endisest Euroopa Liidu tippbürokraadist president Kersti Kaljulaid võõrustamas Kadrioru lossis Prantsusmaa presidenti Emmanuel Macroni. Foto: Janek Skarzynski, AFP/Scanpix

Vastupidiselt oma algsetele lubadustele tegutseb parteide tagatubade kokkuleppel ametisse määratud president Kersti Kaljulaid mitte ühiskonna ühendaja, vaid selle lõhestajana, seistes endise Euroopa Liidu tippbürokraadina mitte oma rahva enamuse tõekspidamiste, väärtuste ja huvide kaitsel, vaid teostades globalistide huve ja juurutades liberalismi diktatuuri, märgib oma repliigis Varro Vooglaid.

President Kersti Kaljulaid ütles Eesti Päevalehele antud intervjuus Eesti Konservatiivset Rahvaerakonda hurjutades, et “[m]e oleme ammu teinud oma valiku Lääne-Euroopa suunal, aga me ei saa loobuda selle valiku alustest, milleks on liberaalsed demokraatlikud väärtused. Midagi pole teha. Kuulake Macroni, kuulake Junckerit – nad kõik räägivad sellest.”

Neid sõnu lugedes kangastusid silme ees esmalt Markus Järvi tänases nädalakommentaaris öeldud sõnad: “See pole aga midagi muud kui orjamentaliteet. Kuskil ei avaldu see valusamalt ja jubedamalt, kui meie ladvikus, meie nomenklatuuris. Orjust võib olla mitmesugust, ent orjuse seisundiga leppinud isiku vaimset hoiakut iseloomustab alati üks ühine omadus: üllas, väärikas ja auline on vahetatud vähemväärtusliku, ent hetkelist kasu toova vastu.”

Ent sellega paralleelselt kangastus ka küsimus, et kes, millal, kuidas ja kus tegi selle väidetava “meie valiku” Lääne-Euroopa suunal. Mina ei tea sellisest valikust mitte midagi ja kui bürokraadid kuulutavad, et see on ammu meie eest tehtud, siis lehkab asi pettuse järele. Mina tunnen end juba ammu Ida-Euroopas palju kodusemalt kui neomarksistlikus ja dekadentlikus Läänes ning tean paljusid inimesi nii Eestis kui ka teistes riikides, kes jagavad seda arvamust. Samuti ei tea ma, et “me” oleks otsustanud, nagu “meie front” oleks liberaalsed väärtused. Seega võiks parteide tagatubade kokkuleppel presidendiks määratud eurobürokraat päris tõsiselt lõpetada selle meie nimel rääkimise. 

Niisugune suhtumine on liberaalide puhul tüüpiline: neile mitte meelepäraste ideeliste süsteemide lammutamiseks nõutakse mittedogmaatilisust, aga oma enda ideeline süsteem kehtestatakse täie dogmaatilisusega.

Tähelepanuväärne on ka see, kuidas president, kes ise ei ole kristlane, kiidab ülivõrretes takka edevale dissidentlikule kirikuõpetajale, kes rahvusringhäälingu ja muu liberaalse meedia innukal kaasabil ja võimendusel avalikult vastandub kristlikule moraaliõpetusele ning õhutab seeläbi kristlaste vahelisi vastuolusid. Seejuures avaldab president lootust, et kirikus on ruumi arvamuste paljususele, aga samas näitab kogu intervjuus läbivalt oma enda hoiakut, et nn liberaalsed väärtused on absoluut (tema sõnu kasutades “front”), mille kõrval mingitele muudele väärtustele ruumi ei ole. Kui sa neid “väärtusi” omaks ei võta, neile takka ei kiida ja vastu kobised, seisad teisel pool rindejoont ning oled teadagi kes – sallimatu, tagurlik, kitsarinnaline, venemeelne ja muu selline.

Niimoodi kõneleb “parteiliselt sõltumatu” president päev pärast eelvalimiste algust avaldatud intervjuus. Ekraanitõmmis Delfist

Niisugune suhtumine on liberaalide puhul tüüpiline: neile vastumeelsete ideeliste süsteemide lammutamiseks nõutakse mittedogmaatilisust, aga omaenda ideeline süsteem kehtestatakse täie dogmaatilisusega ja vähimagi soovi või nõusolekuta käsitleda oma vaateid alternatiividega võrdväärsena. Näiteks sotsiaalministeeriumis homoaktivistide aktiivsel osalusel välja töötatud võrdse kohtlemise seaduse laiendamise plaan lähtub just sellest eeldusest, et liberalismi dogmadele (võrdne vabadus kõigile kui ülim väärtus) peavad alluma kõik ja mingit ruumi mitteallumiseks ei ole – kui ei allu, saad karistada ja jutul lõpp.

“Kuulake Macroni, kuulake Junckerit…” – tänan ei, proua president!

President, kes lubas ametisse saades olla rahva ühendaja, tõmbab rindejoone julmalt läbi rahva ja tähistab väidetava “meie rindejoone” liberaalsete väärtustena, kujutades neid, kes jäävad teisele poole rindejoont, sisuliselt vaba ühiskonna vaenlastena. Sellest vastikust kuvandist hoolimata jään mina koos eeldatavasti suure osa rahvaga presidendi ja tema globalistlikult meelestatud kaaskonna suhtes teisele poole rindejoont, sest liberalismi põhimõtted ei ole mulle kõrgeimaks väärtuseks ega ülimaks ideaaliks. Kahju küll, aga mingit meie-tunnet ei ole ei presidendi ega tema tipp-bürokraatidest iidolitega Euroopa Liidus ning ilmselt seda kunagi ka ei teki.

Eesti rahvas on vaid mõne aastaga reaalselt lõhestatud ning vaevalt on see juhuslik – lõhestatud ja sisemistest vastuoludest vaevatud ühiskonda on lihtsam kontrollida ja võõrvõimu diktaadile allutada. Lõhe ainult kasvab, kuigi tõsi on ka Mihkel Muti poolt osutatu, et peaasjalikult näib see lõhe jooksvat valdava osa rahva ning globalistlike võimustruktuuride külge klammerdunud, sellest elatuva ning seda teeniva nomenklatuuri vahelt.

Nädalakommentaar: enesekolonisatsioon ja vabatahtlik identiteedi lammutamine

KAMPAANIA LÕPUNI VAID 6 PÄEVA!

Tehke oma rahalistele võimalustele vastav annetus kohe täna, olgu selle summaks kasvõi 5€!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Varro Vooglaid
Varro Vooglaid on üks SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks asutajatest, selle juhatuse esimees ja portaali Objektiiv tegevtoimetaja. Ta on katoliiklane, hariduselt jurist, abielus ning kuue lapse isa.