Lenini palsameeritud keha mausoleumis. Foto: Scanpix

Venemaa president Vladimir Putin võrdles kommunistide suhtumist Moskvas mausoleumis säilitatavasse Lenini muumiasse pühakuteaustamisega kristlikus traditsioonis. Teoloog Roland Tõnissoni hinnangul ei tõmba Putin siiski kommunismi ja kristluse vahele võrdusmärki, vaid nendib, et võimu usurpeerinud enamlased ei suutnud ühiskonnale pakkuda sisuliselt midagi uut ja pidid kopeerima religioosseid tõdesid.

Nädalapäevad tagasi jõudis lugejateni uudis telekanalis Rossija 1 näidatud dokumentaalfilmist, mis kõneleb Valaami saartel asuvast samanimelise kloostri mitmesaja aastasest ajaloost. Filmitegijad kasutavad selles ka intervjuud president Vladimir Putiniga, milles ta muu hulgas tänab Talvesõja ajal Soome evakueeritud Valaami ehk Valamo kloostrit rikkalike kloostrivarade säilitamise eest.

Enim on andnud – kontekstist väljakistult – kõneainet Venemaa presidendi vaatenurk kristlusele ja kommunismile, mis on erinevates uudistes jätnud kommunismi õigustamise mulje:

"Võimalik, et ütlen midagi sellist, mis mõnedele ei pruugi meeldida, ent ütlen nii, nagu mõtlen. Esiteks, usk on meid saatnud alati, ta tugevnes, kui meie maal, rahval, oli eriti raske. Olid sellised tõeliselt karmid aastad, mil tapeti vaimulikke, hävitati kirikuid. Ent samal ajal loodi uut religiooni. Kommunistlik ideoloogia on, tegelikult, kristlusele väga lähedane sugulane: vabadus, võrdsus, vendlus, õiglus – see kõik on ju Pühakirja kirja pandud. Aga kommunismiehitaja moraalikoodeks? See on sublimatsioon, piiblitõdede kokkuvõte. Midagi uut ei ole välja mõeldud."

Edasi võrdles president Putin kommunistide suhtumist Moskvas mausoleumis säilitatava Lenini muumiasse pühakuteaustamisega kristlikus traditsioonis:

"Sisuliselt ei mõelnud toonane uus võim välja midagi uut, vaid kohendas olemasoleva oma ideoloogiale."

Riigijuhi sõnu võivad rõõmsalt tervitada ringkonnad, kes propageerivad pseudoteaduslikke ja -religioosseid vaateid ning ei süvene algallikatesse ei oma teooriate väljatöötamisel ega ka antud dokumentaalfilmi tsiteerides. Kui eestlased võivad muiata isehakanud etümoloogide väidete peale, nagu pärineks Itaalia pealinna nimi eesti sõdalastele antud käsust roomata, Poola pealinna nimi mälestusest vigastatud sõjaratsudest ("varsa haava") ja maailma pikima jõe nimi eesti maailmarändurite imestushüüdest "Nii ilus!", siis Venemaal leiavad tänuväärse pinnase väga erinevad teooriad. Nende kohaselt on aarialased pärit Kesk-Venemaalt, Jeruusalemm on juutide poolt reetlikult iidsete idaslaavlaste käest vallutatud, Kristuse apostel Andreas on õnnistanud Venemaad oma saunaskäiguga I sajandil ja Jeesus Kristus ise on tegelikult venelane.

Presidendi sõnavõtuga ei võinud kuidagi rahule jääda kommunistliku režiimi vastased, kes on kõikide nende aastate jooksul teinud ära palju tööd kommunismi kuritegude avalikustamiseks. Vastuseks presidendi ülipehmele hinnangule enamlaste riiklikule ümberkorraldustööle on avaldatud näiteks väljavõte Krimmi poolsaarel aastatel 1920–1921 tegutsenud Erakorralise Komitee ehk Tšekaa protokollidest. Mahalastute nimekirjades figureerib teiste hulgas vürstinna, kaheksa lapse ema Nadežda Barjatinskaja, kes oli poolsaarel tuntud oma heategevusliku aktiivsusega – ehitas oma vahenditega gümnaasiumi, finantseeris Punast Risti, pidas üleval Venemaa esimest tuberkuloosihaiglat. Mahalaskmise ajal, 20. detsembril 1920, oli ta 75-aastane ega suutnud juba ammu tõusta iseseisvalt oma invaliiditoolist. Ta mõrvati koos raseda tütre, väimehe ja väimehe isaga.

Tänasel Venemaal on õigeusu Kirik teinud ülimalt kiire tõusu. Kui Eestis täheldatud massiristimised 1980ndate lõpus ja 1990ndate alguses leidsid kiire otsa, siis Venemaal ei ole inimeste kirikusse tulek näidanud suurt langust ning Kirikust on saanud niivõrd oluline osa ühiskondlikust elust, et selle eiramine ei ole võimalik. Ka Kommunistliku Partei juht Zjuganov on kummalises olukorras, sest tal ei ole mõistlik end distantseerida kiriklikest talitustest. Sellises situatsioonis on loomulik, et endine nomenklatuur, kellest on mõningas osas saanud praegune, püüab oma maailmavaadet kohandada uute oludega ja mälestusega viimasest suurest sõjast. Selle ilmingud on vahel koomilised, vahel nutmaajavad. Vene Õigeusu Kirik ei ole alati sellisele tendentsile õigeaegselt reageerinud.

Tegelikult ei saa seda intervjuud Putiniga vaadata lahus kontekstist ehk kogu dokumentaalfilmist, mis räägib meile loo inimese suurusest ja madalusest, kloostriasukate pingutustest oma elukoha ülesehitamisel ning kommunistliku korra ja selle vilja – nõukogude inimeste põhjalikust hävitustööst nii iseenda kui kloostri kallal. President Putin ei tõmba kommunismi ja kristluse vahele võrdusmärki, vaid nendib, et võimu usurpeerinud enamlased ei suutnud ühiskonnale pakkuda sisuliselt midagi uut ja pidid kopeerima religioosseid tõdesid.

Soovijatel on võimalik tutvuda filmiga siin.