Saksamaa kantsler Angela Merkel kõneleb Euroopast ja rändekriisist, 17. veebruar 2016. Foto: Markus Schreiber, AP/Scanpix

Meie liiduvabariigi juhid ei väsi meenutamast, et peaksime oma rikaste sponsorite suhtes üles näitama rohkem tänumeelt ja solidaarsust, vastutasuks on meile lubatud veidi toetusi ning kaitset riiaka ja pahatahtliku naabri eest. Aga kas taolistele suhetele rajatud Euroopa on jätkusuutlik?

Oma ametiaja viimases vabariigi aastapäeva kõnes manitses president Ilves meid solidaarsed olema ja aitama teistel Euroopa Liidu riikidel kanda neid tabanud rändetulva koormat.

"Pole mõtet targutada, et õigel ajal jäeti õiged otsused tegemata. Praegu seisame koos teiste eurooplastega fakti ees. Lahenduse leidmine on raske, aga siiski vajalik," kõneles Ilves ja lisas veidi hiljem:

"Äsja hoiatas Itaalia peaminister avalikult, et need Ida-Euroopa riigid, kes ei aita pagulaskriisi lahendamisele kaasa, riskivad Euroopa Liidu struktuurifondi toetuste vähendamisega. See pole tühine ähvardus, sest kuluaarivestlustes on sama teema samas võtmes üles võtnud ka teised riigid. Need riigid, kelle sissemaksetest struktuurifondid koosnevadki."

Niisiis meenutas hr Ilves meile, et meie sponsorid ei ole rahul teatud riikides – osutagem ebamääraselt Kesk- ja Ida-Euroopale – levinud pagulasvastase hoiakuga. Võib-olla on kallid sponsorid sattunud raskustesse tõepoolest omaenda süül, kuid klientidel ei sobi seda neile nina alla hõõruda. (Pealegi käsitleti varem üleskutseid sisserändajatele piir sulgeda marurahvusluse või muud laadi äärmuslusena.)

Aga mida ütleb see Euroopa Liidu olemuse kohta?

Kui Euroopa Liidu idee seisneb selles, et mõned rikkamad Euroopa riigid – nimetagem neid netomaksjateks – maksavad selle eest, et ülejäänud ja nimelt vaesemad ning vähem mõjukad Euroopa riigid oleksid nende kuulekateks partneriteks mingisuguses ambitsioonikas, kuid ebamäärases ja üsna ebademokraatlikus ideoloogilises projektis, siis ei saa me tegelikult rääkida ühistest ideaalidest ja ehtsast solidaarsusest, mis peaksid olema Euroopa vaimseks aluseks.

Meie liiduvabariigi juhid ei väsi meile meenutamast, et peaksime oma sponsorite suhtes rohkem tänumeelt ja solidaarsust üles näitama, vastutasuks on meile lubatud veidi toetusi ning natuke ka kaitset riiaka ja pahatahtliku naabri eest.

Kuid mulle tundub, et selline Euroopa, mis rajaneb lihtlabasele väljapressimisele ühe või teise (pole vahet, kas rehepapliku abisaaja või ambitsioonika maksja) poolt, ei ole küll eriti jätkusuutlik…