Repliik: sõnavabadus ja ideoloogiline diktatuur lääne moodi

Saksamaa juht Adolf Hitler tervitamas. Foto: Scanpix

On süngelt irooniline, et ajal, mil lääne peavoolupoliitikas ja -meedias kobrutab hüsteeria teemal “Venemaa ohustab liberaalset demokraatiat” ning Euroopa Liit süüdistab Poola valitsust demokraatia ja õigusriigi õõnestamises, tallatakse lääneriikides endis sõna- ja väljendusvabadust silmagi pilgutamata jalge alla. Märksõnaks on “vihakuritegu” või “vaenuõhutamine”.

Autoritaarsetest režiimidest rääkides tuuakse esile õigusriigi põhimõtetega manipuleerimist. Paberil (konstitutsioonis, seadustes) on inimeste õigused ja demokraatlikud vabadused formaalselt tagatud, tegelikult neist ei hoolita ning seadusi rakendatakse meelevaldselt, just nii, nagu valitsevale võimule sobib.

Aga mida peab siis ütlema Prantsusmaa kohta, kus opositsioonipoliitikule Marine Le Penile on esitatud süüdistus ISISe vägivallapiltide levitamises? Le Pen avaldas mõne aasta eest Twitteris kõnealused fotod selleks, et juhtida tähelepanu mainitud islamistliku terrorirühmituse eriti võigastele kuritegudele, ning on nüüd ise osutumas kurjategijaks. Loomulikult ei ole küsimus võimude mures, et sotsiaalmeedias levib liiga palju vägivalda kujutavaid pilte, vaid tegemist on “liberaalse” režiimi lihtlabase katsega karistada “populistlikku” poliitikut. Teisisõnu, tegemist on poliitilise arveteõiendamisega.

ERRi portaal vahendas äsja Briti meedias ilmunud uudise, et Ühendkuningriigi kohus mõistis vihakuriteos süüdi mehe, kes oli õpetanud oma elukaaslase koera tegema “natsitervitust” ja kes postitas sellest Youtube’i keskkonda ka video. Kohus leidis, et tegu oli rassistliku ja vaenu õhutava materjali avaldamisega. Muide, mehe õigeks mõistmist soovis näiteks juudi rahvusest koomik David Baddie.

Just “vihakuriteo” või “vaenuõhutamise” koosseis on muutumas vasakliberaalse ideoloogilise diktatuuri universaalseks karistusõiguslikuks instrumendiks, mille abil saab maha suruda ebasobivaid poliitilisi või ideoloogilisi väljendusi. Sõnavabadus, öeldakse, lõpeb seal, kus algab vaenu õhutamine. Paraku on võimalik vaenu õhutamiseks lugeda mida iganes – näiteks mõtteavaldust, et on olemas kaks sugu, abielu on mehe ja naise vaheline liit, massiline sisseränne ja multikultuursus ohustavad põhirahvuse positsioone jne.

Eriti hull on asi siis, kui kuriteokoosseis tekib mõne privilegeeritud vähemusrühma esindaja või aktivisti subjektiivse enesetunde (või ärapanemissoovi) alusel, et kuuldud arvamus solvas või halvustas teda. Keegi ei saa enam kindel olla, et tema mõtteavaldus ei vii töökoha kaotuseni, ametialase karjääri purunemiseni, avalikkuse silmis paariaks kuulutamiseni ja ka kriminaalkorras karistamiseni.

Kuid ma loodan kogu südamest, et tuleb aeg, mil praeguse “liberaalse demokraatia” elluviijad – riigiametnikud, kohtunikud, prokurörid jne – pannakse oma tegude eest vastutama. Vahest paneb see väljavaade nii mõnegi võimukandja mõtlema sellele, et tema tegudel ja võimu kuritarvitustel võivad olla tagajärjed ka tema enda jaoks.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!