Repliik: ühesõnaga, fašist

Kas Soome kohale on tõusmas musta koidiku vari? Illustratsioon: Bigstockphoto.com

Mille eest seisavad või mille vastu võitlevad tänapäeva Soome fašistid? Äsja eesti keeles ilmunud teosest saame teada, et valge, kristliku Soome eest ning islami, immigratsiooni ja multikultuursuse vastu. Eestlast ei üllata, et vastuseis internatsionalismile, globalismile ja multikulturalismile on puha fašism, kirjutab Veiko Vihuri.

Eesti keeles ilmus äsja kolme Soome ajaloolase – Oula Silvennoineni, Marko Tikka ja Aapo Roseliuse – käsitlus “Musta koidiku kuulutajad. Soome fašistide lugu”, mis hõlmab ajavahemikku 19. sajandist tänapäevani. Siinses artiklis ei ole mul kavatsust seda teost tervikuna arvustada ja ma ei pea ka ennast pädevaks seda tegema.

Küll aga tahaksin lühidalt kommenteerida mõningaid kohti viimasest alapeatükist “Uue koidiku poole”, kus on püütud käsitletud teema valguses hinnata tänapäevast ühiskondlik-poliitilist olukorda. Autorid nendivad, et “[n]üüdisfašismi nägu on teistsugune kui sõdadevahelisel perioodil. Fašismil pole üleüldse erilisi raskusi oma maailmapildi uuendamisega.”

Mille eest või mille vastu soome fašistid siis tänapäeval võitlevad? Tuleb välja, et kommunismi ja juutluse asemel nähakse tänapäeval ohtu immigratsioonis, islamis, multikultuursuses ja muus, mis ohustab valget, kristlikku Soomet. Tsiteerigem (lk 398):

“Ainult ühelaadiliseks muudetud rahvas usutakse võivat olla soomlasi ja soomlust vääriv, soomelikel väärtustel toimiv ühiskond. [—] Moodne fašistlik rahvuslus keskendub hüpoteetilise rahvusliku identiteedi kaitsmisele ja välismõjude tõrjumisele. [—] Muud sisevaenlased on kõike traditsioonilist halvustav “kultuurimarksism”, seksuaalvähemuste õigused, feminism, vasakpoolsus, ateism, multikultuursus. Usk juutide ülemaailmsesse vandenõusse on peavoolu asemel nihkunud äärealale, kuid päriselt kadunud see pole, nagu pole ka vabamüürlased oma salajaste ja pahaendeliste eesmärkidega. Täiesti uut teemat esindab viimastel aastakümnetel sündinud läänemaailma meeste õiguste liikumine (Men’s Rights Activism), mille varjus vastustatakse eelkõige sugupoolte võrdsust.

Islam omakorda on korvanud kommunismi ja juutluse ülemaailmse kurjuse kehastuse ja negatiivse vastandkultuuri sümbolina. [—] Selle kohaselt ei saa islamis ja moslemeis olla midagi head; ükski neist pole tavaline inimene, vaid nad kõik on vandunud hävitada valge, kristlik maailm. Igaüks, kes neid kuidagi aitab või suhtub moslemite sisserändu ükskõikselt, vihkab mingil seletamatult põhjusel oma rahvast ja ajab tegelikkuses Soome islamiseerimise asja.”

“21. sajandi esimese kümnendi lõpus alanud majanduskriis on mõjutanud ühiskonna meeleolusid kõikjal läänepoolses tööstuslikus ühiskonnas. Euroopas ja Soomes elatakse ikka veel selle kriisi varjus. Meil on see viinud tugevnenud tunnetuseni, et meie ühiskond ja eluviis on kasvavas ohus. Samaaegselt on – nagu selliste kriiside ajal varemgi – jälle tugevnenud arvamus, et liberaalne demokraatia ja ühiskonnamudel on mingil moel ebaõnnestunud. Liberalism kas pole suutnud luua majanduslikku julgeolekut ja tulevikuperspektiive, või on kogu liberalismi projekt ühes selle filosoofia ja väärtustega läbi kukkunud. Ühiskondlikku mandumist toidavad immigratsioon ja liigsest sallivusest tingitud kultuurilise identiteedi allakäik. Ei ole juhus, et tunne ühiskonda ähvardavast hädaohust, mida saab tõrjuda ainult otsustavate, radikaalsete vahenditega, on kõikide fašistlike liikumiste keskne mõte.” (Lk 399.)

Kui nüüdisfašismi põhiküsimusteks on ülal mainitud probleemid, siis tuleks väga paljud inimesed, kes näevad mainitud asjades ohtu ühiskonna stabiilsusele ja kestlikkusele, fašistideks tituleerida või vähemalt neid fašismi sümpatiseerimises kahtlustada. Autorid hoiatavadki, et käes on ajastu, mil fašismi aated võivad jälle laiemat heakskiitu pälvida.

Võib-olla on neil õigus, kuid igal juhul on märkimisväärne, et Euroopas pead tõstva fašismi eest hoiatavad korraga nii Kreml, Türgi islamistlike sümpaatiatega president Erdoğan kui liberaalset demokraatiat ja üksikisiku õigusi kaitsvad ajaloolastest autorid. Pehmelt öeldes: midagi siin ei klapi. Eestlased on harjunud sellega, et oma maa, keele ja kultuuri armastamine ning kriitiline suhtumine nõukogude internatsionalismi või tänapäeva lääne globalismi ja multikulturalismi on defineeritav fašismina.

Aga küllap selleks fašismi-malakas ikka ja jälle välja otsitaksegi, et oma ideoloogiat või nägemust teistele peale suruda.

KAMPAANIA LÕPUNI 2 PÄEVA!

Aidake ehitada üles tõeliselt sõltumatut meediat! Ärge jätke asja ootele, vaid tehke oma rahalistele võimalustele vastav annetus kohe täna! Täname!