6. detsembril 1917 kuulutati välja iseseisev Soome Vabariik. Sellest sündmusest möödunud aastasajale heidab pilgu Helsingis elav ja töötav teoloog ja publitsist Roland Tõnisson.
4. detsembril 1917 tegi Soome senat (valitsus) ettepaneku kuulutada maa iseseisvaks. Sellel oli oma eellugu, nagu igal sarnasel otsusel. Soome Eduskunna kodanlik tiib soovis võimalikult kiiret iseseisvust bolševistlikust Venemaast. Otsust aitas vastu võtta Vene laevastiku mässavate madruste veretöö ja märatsemine Helsingis pärast riigipööret Petrogradis. Linlased võisid näha, mismoodi purjus mässajad viskasid üle parda jääle tapetud ohvitsere ning linnakodanikud said kogeda "sotsialistliku õiguse eest võitleva proletariaadi" indu materiaalsete väärtuste ümberjagamisel. Ehk siis sama, mida nägi Tallinn "pronksiööl", ainult veidi väiksemas mastaabis. Sellise propagandaga ei olnud soomlased harjunud (nüüd, 100 aastat hiljem, läheb see palju libedamalt) ning isegi Soome sotsialistid, kes olid punase riigipöörde puhul õnnepisaraid valanud, pidid idanaabri ütluse kohaselt tõdema, et "tahtsime parimat, aga välja tuli nagu alati".
Kodanlased ei soovinud tunnustada bolševike valitsust ning arvasid heaks iseseisvuse ühepoolselt välja kuulutada. Opositsioonis olevad sotsiaaldemokraadid ei tahtnud aga suhteid uue enamliku valitsusega kuidagi katkestada. Et sotse lepitada, otsustati mainida, et välja kuulutatakse vabariik. Kui 6. detsembril 1917 jõudis valitsuse ettepanek parlamenti, võeti see vastu häältega 100 : 88. Seda daatumit tähistataksegi Soome iseseisvuspäevana.
Iseseisvuse väljakuulutamine ei läinud lihtsalt ning sotsid ei oleks olnud sotsid, kui nad oleksid leppinud neile mittekasuliku hääletustulemusega parlamendis. Järgmise aasta alguses puhkes lühike, ent äärmiselt verine kodusõda parlamendi "valgeteks" nimetatud vägede ja revolutsiooniliste "punaste" vahel. Viimaste keskuseks kujunes Soome toonane tööstuskeskus Tampere linn ja sealsed Finlaysoni tehaste töölised. Punavõim jõudis välja anda ka oma raha.
Sõda kestis ametlikult 27. jaanuarist 15. maini 1918. Nende kuude tõttu peetakse seda aastat mõnikord Soome veriseimaks ajaloos, ent päris tõsi see ei ole. Talvesõjas hukkus umbes 15 000 soomlast ja 1944. aasta suvelahinguis umbes 18 000.
Kodusõjast võttis osa nii valitsusvägede kui punaste poolel umbes 80 000 – 90 000 võitlejat. Valitsust toetasid ka vabatahtlikud Rootsist (ca 1000 meest) ja Saksamaa oma vägedega (14 000 – 15 000 meest) – meilgi hästi tuntud von der Goltzi juhtimisel, kes sai toona suureks sõbraks valgete vägede ülemjuhataja Mannerheimiga ning jäi selleks ka pärast sõja lõppu. Ka pärast seda, kui von der Goltz Eesti Vabariigi vägede käest koslepi sai. (Siin olekski mul professionaalsetele ajaloolastele ettepanek uurida, kas ja kuidas on Mannerheimi ja von der Goltzi isiklikud suhted mõjutanud Eesti ja Soome suhteid kahe ilmasõja vahel.)
Punaste poolel võitles umbes 10 000 venelast, kes olid suuremas osas mässujärgses segaduses jäänud Soome või siis tulnud täitma oma "internatsionaalset kohust" võitluses kapitalistlike vereimejate vastu.
Kolme ja poole kuu jooksul hukkusid 3400 valget ja 500 sakslast, 5200 punast ja 900 venelast. Hukati 1400 valget ja 7400 punast ja 1500 venelast. Teadmata kadunuks jäi 46 valget ja 1767 punast. Vangilaagrites suri 4 valget ja 11 652 punast. Muuseas – ka praegune armastatud Suomenlinna kindlusmuuseum oli kasutusel vangilaagrina ning sellel ei olnud kaugeltki mitte hea kuulsus.
Kodusõda rebis rahva tükkideks. Sellega oli seletatav ka kümnete tuhandete punasoomlaste ehk punikki'te lahkumine Ühendriikidesse ja Kanadasse. Sealsed soomlaste kogukonnad on tänagi vahel üsna nugade peal. Kui Kanada Ontario osariigi soomlased otsustasid kord 1960ndatel ära leppida, ehitasid nad endale ühiste jõududega seltsimaja. Esimene ja ainus pidu lõppes joobnud mürgliga ja nugadega vehkimisega. Tänapäeval on maja alles, ent jagatud kaheks nagu kuulus barakk Põhja- ja Lõuna-Korea vahel. Igal jaanipäeval ja jõulupühal seisavad maja keskel kaks politseipatrulli ning jälgivad, et "punaste" ja "valgete" järeltulijad omavahel kähmlusse ei läheks. Aga tänu soomlastest migrantidele on maailmal olemas vetelpäästja Pamela Anderson, kosmonaut Kopra (kes küll soome keelt ei räägi, ent kelle kodus on loomulikult saun), näitleja Matt Damon, arhitekt Eliel Saarinen (kes ka Tallinna jaoks tegi suurejoonelise plaani, millest tänaseks vaid osa Pärnu maantee äärset olemas on), kinomaailma kuulus politseikomissar Lassard (1917. a Helsinkis sündinud George Jongejans, näitlejanimega Gaybes) ja loomulikult terve plejaad hokimängijaid NHL-i klubides.
Paljudel soomlastel ei läinud aga ka Uues Maailmas hästi ning väga paljud neist tulid kommunismi ehitama tööliste paradiisi Nõukogude Liitu. Heale lugejale ei ole vist vaja selgitada, millise riigi spioonideks nad üsna pea kvalifitseerusid.
Kodusõda on tõesti jätnud väga sügava haava soomlaste eneseteadvusse. Kuna võitjate üle kohut ei mõisteta, siis oli selge, et 1920.–1930. aastate Soome ei olnud sotsialistidele ja kommunistidele eriti soe paik. Otsemaid sõja lõppedes alustati juurdlust kõigi kodusõjas punaste poolel osalenud rahvasaadikute suhtes. Peaprokurör andis arreteerimiskäsu 56 rahvasaadiku osas. Neist 43 vahistati. Umbes 40 sotsiaaldemokraadist parlamendiliiget olid põgenenud, peamiselt Nõukogude Venemaale. Osa oli hukatud sõja ajal. Ka nende asemikud olid enamuses riigist lahkunud ning seega ei olnud vajadust vabanenud kohti sotsialistidega täita. Saabus aeg, mil parlamendis valitsesid valged ja viibisid sageli ka von der Goltzi ohvitserid eesotsas oma ülemaga.
Kodusõjale järgnes omapärane periood – poliitiline võitlus Soome kuningriigiks kuulutamise eest. Selle tulihingelisteks pooldajateks olid näiteks riigihoidja P. E. Svinhufvud (hilisem peaminister ja õiguskantsler) ning senati esimees J. K. Paasikivi – kolme valitsuse juht ning riigi sõjajärgsel ajal president pärast K. G. Mannerheimi. Monarhistide arvates ei oleks vabariik suutnud sogases poliitikavees end kehtestada ning kuningavõimus nähti julgeoleku garantiid. Küsimuse alla võis tulla vaid Saksamaa ning tugev monarhia, mitte Skandinaavias harrastatav fassaadlik mängu-kuningriiklus, mida juba toona ei peetud Soomes tõsiseks riiklusevormiks.
Kuningakandidaate oli mitmeid – alates keiser Wilhelmi noorimast pojast Oskarist kuni marssal Hindenburgi ja kindral Luddendorffini. Lõpuks jäi sõelale maakrahv, Hesseni hertsog Friedrich Karl, kelle nimi muutus ajakirjanduses Fredrik Kaarleks. Liiguvad ringi ka jutud, et kuninga nimeks oleks saanud Väinö I, ent seda peetakse pigem legendaarseks teabeks. Rahvasaadik Gustaf Arokallio ettepanek oli anda kuningale tiitliks "Soome ja Karjala kuningas, Ahvenamaa hertsog, Lapimaa suurvürst, Kaleva ja Põhjala isand". Sellise nime all oleks ta Soome valitsejaks ka tõusnud, ent poliitiline olukord muutus, novembris 1918 kukutati Saksa keiser ja selline "poliithange" ei olnud enam riigi ja rahva huvides.
Seega – Soome maa ja rahvas elasid, nagu meiegi, aastatel 1917–1918 üle väga murrangulise, lõhestava perioodi. Rahva suutis taas mõneks ajaks ühendada Stalin oma invasiooniga. Sõjajärgsel perioodil on aga jäme ots poliitikas, kultuuri- ja hariduselus olnud erinevat sorti punaste käes, mis on kujundanud Soomest tänaseks selle, mis ta on – eneseteadlikkust ja oma minevikku häbeneva pelgliku seltskonna, kes ei julge avalikult oma arvamust avaldada ja, nagu tundub, kardab vahel oma mõtteidki.
Ajaloohuvilistele võib soovitada juubeli puhul raamatuid ja filmi "Siin Põhjatähe all", mis annavad hea pildi toonastest sündmustest.
Huvitav "kultuurihange" on seotud samuti juubeliga – 2018. aasta veebruaris lavastub Tamperes ooper "Oma venna valvur" (helilooja Olli Kortekangas, libretist ja lavastaja Tuomas Parkkinen). See räägib justnimelt kodusõjast ühe perekonna läbi, "punasest" peretütrest, "valgest" perepojast ja neid üksi kasvatavast isast, kes ei taha näha vaenu ei oma peres ega kogu maal. Selles teoses saab siis olema juttu ka kolmandast osapoolest – rahu taotlevatest inimestest, kelle hääl sõjakäras jääb alati kuulmata.
Praegu juba heietatakse väikest viisi ka mõtteid, millised võiks välja näha Soome 200 egiidi all peetavad pidustused. Minu isiklik arvamus on, et kui riik jätkab praegusel, omariiklusevaenulikul kursil, jääb see pidamata samamoodi nagu kommude oktoobrimässu 100. aastapäev.
Tulevased presidendivalimised on seega üsna märgilise tähtsusega. Põlissoomlaste Laura Huhtasaarit ei peeta küll ametlikult nii heaks kandidaadiks kui ametisolevat presidenti, ent Soomes on oluline see, et presidendi valib rahvas, mitte ei pea rahulduma Brüsselist saadetud asehalduriga. Rahva seas on Huhtasaari toetus kõrge. Hoolimata tugevast propagandast, mida meedia teeb praeguse presidendi Niinistö heaks.
5. jaanuaril sai Soome juurde veel ühe kandidaadi järgmistel presidendivalimistel. Europarlamendi saadik ja veteranpoliitik Paavo Väyrynen sai kokku 20 000 toetajakaarti ning astub valimisvõitlusse. Tema poliitiline agenda näeb ette Euroopa Liidust ja euroraha tsoonist lahkumist. Seega ka Brüsseli diktaadi lõpetamist. See annab lootust. Ainult et Soome presidendi käes ei ole enam sellist võimu nagu Urho Kekkonenil, kelle ajal naljahambad nimetasid riiki Kekkoslovakkiaks. Hiljuti lahkunud president Mauno Koivisto üheks "trumbiks" teel presidenditoolile oli lubadus kärpida presidendi võimu. Seda ta ka tegi.
Kõigele vaatamata – elagu Soome ja selle paljukannatanud rahvas! Helget tulevikku teile!