Sallijaskond ja progressiivne ladvik ei ole Eesti

Tantsu- ja laulupidu, laval Tõnis Mägi. Foto: Scanpix

Jätkub ühiskondlik vastasseis ja vihane paigaltammumine. Ühed loodavad, et tagurlastest vanurid surevad ajapikku ära ja tee progressile ongi valla. Teised loodavad, et rahvas ärkab ning rahvuslikud hoiakud tõusevad ühiskonnas taas au sisse, nagu laulva revolutsiooni päevil, mille laulikute hulka ka Tõnis Mägi kuulus. Kaalul on aga kogu rahva saatus ja tulevik, arvab Veiko Vihuri.

Kuigi väidetakse, et elame liberaalses demokraatias, kus sõnavabadus on pühamast püham, on selge, et on olemas õige arvamus ja valed arvamused.

Õige arvamus on see, mis väljendab toetust nn liberaalsetele väärtustele, multikultuursusele, sallivusele jne.

Vale arvamus seostub populismi, ksenofoobia, rassismi ja muu seesugusega. Loomulikult on nimetatud sõnade näol tavaliselt tegemist siltidega, mille eesmärk on ebasobiva arvamuse avaldaja häbimärgistada veel enne, kui keegi jõuab öeldu üle järele mõelda.

Vale arvamuse avaldamine võib ütlejale kaasa tuua mitmesuguseid sotsiaalseid karistusi – nt hukkamõist sotsiaalmeedias, mõnitamine ja “paljastamine” ajakirjanduses, moraalilugemine arvamusliidritelt jne. Mingil hetkel võib koguni rakenduda vihakõneparagrahv, reageerida tööandja või koostööpartner jne.

Meenutame näiteks Õhtulehte emaduse teemal arvamusartikli kirjutanud kooliõpetaja Priit Dievest, kes seejärel vallandati töölt, või sotsiaalmeedias aborti tauninud maadlustreener Martin Plaserit, kelle maadlusklubiga katkestas koheselt sidemed Eesti Ragbi Liit.

Rääkimata sellest, et Swedbank küsis tagasi Aadu Luukase sihtasutusele tehtud annetuse, kuna viimane andis 2014. aastal preemia Siht­asutusele Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks, kes juhtis kooseluseaduse läbisurumise vastast võitlust.

Rängemal juhul saab vale arvamust väljendanud inimesest paaria. Ta sõbrad ei taha enam temaga suhelda, teda ei kutsuta seltskonda. Ta on muutunud “parketikõlbmatuks”.

Ülal öeldu leidis taas kord teatus ulatuses kinnitust pärast möödunud nädalal Maalehes ilmunud intervjuud armastatud muusiku Tõnis Mägiga. Näiliselt astus tema kaitseks välja pahemintellektuaal Rein Raud, kes manitses tigedaid sallijaid vaoshoitusele ja soovitas eristada inimese loomingut ja tema vaateid – ta tõi näiteks Saksa filosoofi Martin Heideggeri, kes hoidis elu lõpuni natsipartei piletit.

Mida hirmsat Tõnis Mägi siis ütles?

“Kui armastad oma isamaad kogu hingest, siis ju ei kannata seda välja, mis praegu on juhtunud.” Ja juhtunud on see, et kõikide piinatud vähemuste, anarhistide, immigrantide ja seksuaalvähemuste taotlusi tuleb soodustada jne: “Vähendada rahvuslikku rolli … ja luua uus maailm.”

Ja muidugi teatav tunnustus Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna aadressil, kuigi Tõnis Mägi ei ole selle erakonna liige: “Võib-olla see mõjub nii, aga keegi teine peale EKRE ei taha enam vaba olla. See on nii. Kõik on nii vasakpoolele ära läinud, meil ja meie ümber.”

Tõeliselt kurjakuulutav tundub aga muusiku soov: “Aga tahaksin, et minu ja meie lastele jääks Eesti, mis on elamis­väärne.”

Paraku ei ole Tõnis Mägi visioon elamisväärsest Eestist sallijaskonna ehk “progressiivse üldsuse” silmis õige. Nagu selgitab üks “sallija” (jäägu ta siin anonüümseks), kelle mõtteavaldus mulle silma jäi:

“Mina olen üks neist, kes ei saa enam Tõnis Mägi muusikat nautida, ilma, et okas hinge tuleks. Sealjuures ei sea ma grammigi kahtluse alla Tõnis Mägi muusikalist andekust või tema õigust enda seisukohti väljendada. Haiget teeb teadmine, et “Looja, hoia Maarjamaad” laulusõnade taga on visioon ühiskonnast, kus kõikidel inimestel ei ole õigust võrdsele kohtlemisele ning elementaarsele inimväärikusele.”

Aga taoline arvamus kinnitab taas, et niinimetatud sallijaskond ja kogu progressiivne ladvik ei ole tegelikult Eesti. Nende vaated ja mõttelaad on läbi imbunud internatsionalismist ja väärastunud liberalismist, mis ei salli teistsuguseid veendumusi ja tõekspidamisi enda kõrval. Eriti rahvuslikke ja kristlusele tuginevaid hoiakuid. See seltskond ei taha näha ega kuulda sellist Eestit, mille pärast valutas südant Tõnis Mägi ja millest kõnelevad paljud teised ühiskonnategelased ja tavalised inimesed. “Progressiivsed” suhtuvad sellisesse Eestisse jälestuse ja põlgusega.

Ja kuna tunne on vastastikkune, siis jätkub ühiskondlik vastasseis ja vihane paigaltammumine, mille üheks sümboliks on kooseluseaduse rakendusaktid, mis riigikogu õiguskomisjoni sahtlis ei ela ega sure.

Ühed loodavad, et tagurlastest vanurid surevad ajapikku lihtsalt ära ja tee progressile ongi valla.

Teised loodavad, et rahvas ärkab ning rahvuslikud hoiakud tõusevad ühiskonnas taas au sisse, nagu laulva revolutsiooni päevil, mille laulikute hulka ka Tõnis Mägi kuulus.

Kaalul on aga kogu rahva saatus ja tulevik.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!