Seksuaalrevolutsioon on viinud maailmani, kus inimesed rügavad end surnuks, otsides õnnetust, tõdeb Anthony Esolen ja jutustab mõtlevapaneva loo oma sugulastest.

Seksuaalrevolutsiooni kaitsjate puhul hämmastab mind kõige enam nende vankumatu abstraktsioon. Ükskõik mis teema on nende jaoks alati seotud õiguste või individuaalsete ihadega – sellega, mida mina tahan, mida mina taotlen. Asjaolu, et seesugune minnalaskmise hoiak hävitab ühise hüve, õõnestades perekondi ja mädandades terveid naabruskondi seestpoolt, ei tundu midagi tähendavat. Ausad sotsioloogid võivad meid varustada statistikaga isadeta või emadeta kasvavatest lastest, suguhaiguste levikust, abieluväliste laste arvust, kohusetundetusest ja kuritegudest. Mina aga mõtisklen inimeste saatuse üle, keda kunagi isiklikult tundsin.

Antud hetkel mõtlen sugulasele, keda nimetan Dannyks. Olime umbes üheealised, aga juba väikse poisina oli Danny kiuslik. Me kohtusime üsna sageli, sest elasime samas linnas ja meie peres oli onudel ja tädidel kombeks pühapäeva pärastlõunati peredega vanavanemaid külastada. Minu peamine mälestus tolleaegsest Dannyst on, et ta kamandas mind ja mulle ei meeldinud temaga aega veeta ning et mingil viisil soovis minu isa, et ta poeg oleks rohkem Danny ja vähem minu moodi. Olin raamatukoi – mitte et meil raamatuid kodus oleks olnud – ja Danny oli tavaline poiss, energiline ja tugev. Ühel päeval mürasid meie isad meiega, visates meid õhku, ja mulle see ei meeldinud. Võibolla hakkasin ma nutma, ma ei tea. Mu isa noris mind sellepärast, mispeale minu ema, kes tavaliselt väga kergesti ei ärritunud, käskis tal lõpetada ja mind rahule jätta. Tagasi vaadates soovin ma, et ema poleks seda teinud, aga ta tahtis parimat.

Järgnevatel aastatel tõmbus mu isa minust eemale – või oli ta lihtsalt õhtuti pingelisest tööst väsinud. Isa oli kaupmees, kes töötas maapiirkondades. Ta pidi olema oma linnades töötavatest kolleegidest parem, sest palka maksti edukate tehingute pealt ja osa tema tööajast ja palgast kulus ringi sõitmisele. Isa palk oli meie pere ainus sissetulek, ja peres oli juba kolm last. Ma muutusin ujedaks ning mul oli raske sõpru leida, ehkki viimast probleemi aitasid leevendada arvukad sugulased, kes meile väga lähedal elasid, ja naabruskond, kus oli palju lapsi, kes suviti iga päev koos aega veetsid.

Mõistan nüüd, et ka Dannyl polnud kerge. Tema isa oli väga kena, aga nõrk mees, ja kogu see perekond oli liiga õllelembene. Danny isa jõi, ja tema ema – meie lähisugulane, keda ma kogu elu jooksul vaid kaks või kolm korda nägin, hoolimata sellest, et ta kasvas üles mu ema kõrvalmajas ning oli kogu lapsepõlve tema parim sõbranna – tema ema oli kalk ja halastamatu naine. Danny ema pidas vanaema vastu vimma (mis on umbes nagu pidada vimma Bambi ema vastu) ja keeldus külastamast teda või kedagi teist oma sugulastest. Ta tegi kõik, mis tema võimuses, et ka Dannyt eemal hoida, aga Danny isa hoolitses haruldast meelekindlust üles näidates selle eest, et see tal ei õnnestuks. Milline pidi olema selle kodu sisekliima?! Osaliselt oli Danny käitumine lihtsalt frustratsioonist tingitud reaktsioon kodusele olukorrale. Sain sellest aru juba lapsena, sest mitte keegi ei suutnud kujutleda naist, kes oleks nii kibestunud nagu Danny ema.

Nüüd kuulen inimesi hüüdvat: "Aga just sellepärast oligi meil vaja eemaldada lahutuselt häbimärk – et Danny isa oleks võinud lõksust põgeneda." Aga mina ei usu seda. Me räägime siin inimestest, mitte masinatest. Kui masin ei tööta, teed sa selle korda või viid prügimäele. Aga mehed ja naised on patu all lookas, incurvatus, kui kasutada Augustinuse meeldejäävat terminit. Kui probleemiks on patt – Danny isa laiskus, nõrk tahe ja liigne joomine; tema ema ülekeev raev ja kõva süda –, siis lahenduseks pole mitte seksuaalmaastiku (sexual scenery) muutus, vaid patukahetsus ja enese parandamine. Kergesti kättesaadava lahutusega alandatakse ühelt poolt halva käitumise hinda ja innustatakse paare mitte astuma keerulisele kahetsuse ja eneseparanduse teele, teiselt poolt aga võimaldatakse samadel kahetsuseta inimestel üha uutesse abieludesse astuda.

Kui see, millest ma jutustasin, oleks toimunud 1950ndatel, poleks Danny vanemad lahutanud. Võibolla oleks nad saanud veel lapsi – Danny oli ainus laps ja seegi põhjustas talle palju südamevalu – ja võibolla oleks nad teineteise pihta nõusid visanud, aga katoliiklastena (ja Danny isa ei jätnud kunagi pühapäeval missale minemata) ei oleks nad lahutanud. Oleksid nad siis veetnud järgmised nelikümmend aastat sisisedes ja lõrisedes? Ma ei tea. Küll aga on mu tutvusringkonnas mitu paari, kes elavad nüüd väga õnnelikus abielus just seepärast, et erakordselt rasketel aegadel ei olnud lahutus võimalik. On üllatav, kui praktiliseks inimesed muutuvad, kui nad on koos samas päästepaadis.

Aga meie lugu juhtus 1960ndatel, niisiis nad lahutasid. Mõlemad Danny vanemad abiellusid uuesti,  Danny isa jaoks polnud olukord aga läbinisti roosiline, sest see tähendas, et ta oli ipso facto Kirikust ekskommunikeeritud. Ta jätkas missal käimist, aga armulauale enam ei läinud.

Sellest ajast peale pöördus peaaegu kogu Danny agressiivsus sissepoole. Ma ütlen peaaegu, sest umbes kord aastas sattus ta ikka kaklusse. Ta ei olnud pikk ega teinud jõutrenni ning arvatavasti oli palju poisse, kes olid temast tugevamad, aga keegi ei tahtnud talle ette jääda, kui ta endast välja läks. See oli puhas raev. Kakluses oli teda võimalik võita vaid teda teadvusetuks lüües, ja seda ei suutnud keegi. Ta ründas vastast muudkui edasi, hoolimata verest. Kogu viha isa vastu, keda ta armastas, ja ema vastu, keda ta armastas ja külma kirega vihkas, see kõik väljus temast lakkamatus hoopide rahes. Seesama juhtus ka ragbit mängides. Keegi ei tahtnud tema teele ette jääda, sest ta tõmbas pea õlgade vahele ja peksis jalgadega, hoolimata tagajärgedest.

Selle kõige eest teenis Danny ära mõnevõrra austust, aga mitte ühtegi tõelist sõpra. Ta oli väga üksildane. Tal oli tekkinud harjumus rääkida väga vaikselt, vaevu huuli liigutades, nii et pidid temalt mitu korda üle küsima, mida ta ütles – see oli nagu mikrograafia kõneline vorm. Ainult tema sugulased suutsid seda välja kannatada. Tema õnneks elasid läheduses mõned nõbud ja minu isa. Meie toel elas ta selle aja kuidagi üle.

Naine, kellega Danny isa abiellus, oli sama tüüpi, nagu Danny ema. Ta oli kibestunud, kalk ja küüniline. Tal oli eelmisest abielust poeg, keda ta väga hoidis ja seepärast ei võinud ta Dannyt hetkekski rahule jätta. Danny põlgas teda ega kannatanud oma kasuvenda, kes oli võitluskunstide ekspert – asjaolu, mida ta ei väsinud inimestele meenutamast – ja snoob. Mees, kellega Danny ema abiellus, oli distantseeritud ja külm. Ka tema ei armastanud Dannyt. Siis sai Danny isa südamerabanduse. Seda esineb meie peres sageli – kehvad geenid, õlu ja sigaretid. Arstid soovitasid puhkust. Ühel päeval – Danny oli siis juba teismeline – toodi halvad uudised. Danny isa oli koju tulles olnud väsinud ja tundnud end kehvasti. Tema naine ütles talle, et ilmselt on see millestki, mida ta sõi. Ta ei pööranud sellele erilist tähelepanu. Mees suri samal pärastlõunal. Me kõik uskusime, et kui naine oleks Danny isa kohe haiglasse viinud, oleks ta pääsenud, aga ta ei vaevunud seda tegema. Hiljem võõrustas Danny kasuema sugulasi kohustuslikul matusejärgsel söömaajal. Rohkem ma teda näinud ei ole. Võib olla, et Danny samuti mitte.

Samal ajal muutus Danny ema poisi sõprade suhtes ebaloomulikult armukadedaks. Danny oli 16 aastat vana ja tema ema käskis tal alati kella kaheksaks õhtul koju tulla. Tal ei olnud sentigi raha, mida kulutada. Ta ei tohtinud kedagi külla kutsuda. Ema ei lubanud tal külastada ei mind ega nii mõndagi teist meie sugulastest. Nende aastate jooksul nägin ma teda täpselt ühe korra.

Suvel käis Danny tööl ja kogu tema raha läks ta ema kätte hoiule. Ühtlasi ei andnud ema Dannyle kätte pärandust, mille isa oli talle jätnud. Palju aastaid hiljem, kui Danny oli kahekümnendates eluaastates, selgus, et ema oli varastanud kogu pärandi ja kõik raha, mis Danny aastate jooksul oli teeninud. Sel hetkel – olukorras, kus tema võimalused normaalset elu elada olid nullilähedased – katkestas Danny emaga kõik suhted. Ta ei rääkinud emaga enam kunagi.

Aga nende keeruliste teismeaastate jooksul toimus veel midagi. Minul endalgi polnud lihtsad teismeaastad ja ma olin ikka väga uje, aga selleks ajaks olime isaga saanud palju lähedasemaks ja mul oli isegi tüdruksõber, kes käis minuga samas keskkoolis. Suvel käis Danny mõnikord meil ja siis vajus mu süda saapasäärde. Ta meeldis mulle, aga temaga oli raske rääkida – teda oli raske kuulda. Danny tahtis alati rääkida oma isast, kellest ta tundis puudust ja kelle vigadest ta mööda vaatas, sest teadis, et isa oli teda armastanud.

Meie juurde küllatulemise ettekäändeks aga oli meie bassein. Kui Danny tuli, läksime keldrisse, riietusime lahti ja panime ujumisriided selga ning ujusime siis tunnikese või mängisime basseinis pesapalli-laadset mängu. Siis läksime taas keldrisse, riietusime lahti ja panime riided tagasi selga. See protseduur oli Danny jaoks oluline viisil, mida ma toona ainult aimamisi kahtlustasin. See ei olnud minu jaoks just meeldiv, aga see ei olnud tema süü. Olin kõhetu ja laiaõlgne ning sagedasest ujumisest üsna vähe lihaseline, aga ühtlasi on mu kehal väärareng, mis tegi lahtiriietumise – isegi lähedase sugulase ees – piinlikuks.

Sellegipoolest pidi ta kindlasti seal olema. Kui olin enne tema tulekut keldrisse hiilinud ja ujumisriided selga pannud, oli ta silmnähtavalt pettunud ning küsis, miks ma teda ei oodanud.

Ta igatses nii väga leida kinnitust oma identiteedile poisina, aga tal ei olnud isa, kes oleks võinud teda selles aidata. Olen täiesti kindel, et kui ta oleks üles kasvanud tänapäeval, oleks teda nõustatud või meelitatud loomulikul teel leidmata jäänud maskuliinsust seksuaalsel teel otsima. Ma ei tea, kas see oleks võtnud homoseksuaalse või heteroseksuaalse vormi, aga tean, et juba toona polnud ühiskonna moraal just kiita. Kui Danny ema juurest ära kolis, hakkas ta elama koos naisega, kes oli temast palju aastaid vanem. Nad ei abiellunud kunagi. Lapsi Dannyl ei olnud. Siis naine suri. Kui ma viimati Dannyst kuulsin, oli ta paadunud hasartmängur, kes kogu oma palga kasiinosse viis.

Igas Danny elu etapis külvas seksuaalrevolutsioon oma hävingut. Väärastunud viisil premeeris see tema vanemate ja kasuvanemate vastutustundetut käitumist. Juba toona oli see teinud noorte inimeste seksuaalsest aktiivsusest midagi ootuspärast, mistõttu Danny-sugune üksildane laps pidi endast kogu aeg selles kontekstis mõtlema. See oli korrumpeerinud populaarkultuuri, jättes süütud järelvalvega katoliiklike noorteorganisatsioonide tantsupeod kaugesse minevikku. Seksuaalrevolutsioon seadis Danny valmis seksuaalsuhteks ema asendajaga (mother-substitute), jättes ta ilma lastest, kes oleks võinud teda vanaduspõlves rõõmustada. See pühkis minema kõik institutsioonid, mis vanasti poisse kokku tõid, et koolitada nendest korralikke ja hästikohanduvaid mehi. Olles tunnistajaks ühele seksuaalsele "suhtele" teise järel, mis lagunesid pahatahtlikkuse või igavuse tõttu, kasvatas see ta üles truudusetuse antikultuuris.

Seksuaalrevolutsioon on viinud maailmani, kus inimesed rügavad end surnuks, otsides õnnetust. Jumala armu läbi ei saavuta mõned neist oma eesmärki.

Portaalist The Imaginative Conservative tõlkinud Maria Vooglaid