Mitte kristliku, vaid just nimelt nn progressiivse seksuaalmoraali pooldajad esindavad arusaamu, mille ajalugu on mitu tuhat aastat tagasi antiikkultuuri varemetesse maha jätnud, leiab Eric Metaxas.
Kui tihti olete seksuaalse progressiivsuse pooldajaid kuulnud väitvat, et meie, kes me kaitseme traditsioonilist seksuaalset moraali ja abielu, oleme "ajaloos valel poolel"?
Ühe uue raamatu andmetel on aga hoopis seksuaalse revolutsiooni toetajad need, kes tunnistavad omaks seksuaalmoraali, mille ajalugu mitu tuhat aastat tagasi maha jättis – Rooma foorumi tolmustesse varemetesse.
Tõsi, tänases Lääne tsivilisatsioonis on toimumas dramaatiline kultuuriline lihe. Vaid mõne lühikese aasta jooksul on meie ühiskond fundamentaalselt ümberdefineerinud abielu mõiste, võtnud omaks arusaama, et mehed võivad saada naisteks, ning propageerib nüüd ideed, et täiskasvanud mehed peaks tohtima jagada tualettruumi naiste ja noorte tüdrukutega. Ei ole üllatav, et ühtlasi oleme liikumas polügaamia, pedofiilia ja intsesti normaliseerimise poole.
Sellistel aegadel vajame ajaloolist perspektiivi, mistõttu luterlasest pastori Matthew Ruegeri uus raamat "Seksuaalne moraal ilma Kristuseta maailmas" ("Sexual Morality in a Christless World") on õigeaegne taeva õnnistus. Raamatus näitab Rueger, kuidas kristlik seksuaalmoraal raputas Vana-Rooma paganlikku maailma. Arusaamad, nagu ennastohverdav armastus, seksuaalne puhtus ja abielutruudus olid selle aja inimeste jaoks võõrad, isegi šokeerivad.
Varasematele uuringutele toetudes kirjeldab Rueger roomlaste seksuaalset maailmapilti, mis kehtis aastasadu. Naisi ja lapsi vaadeldi seksuaalsete objektidena, orjasid – nii mehi kui naisi – oli lubatud vägistada; prostitutsioon lokkas ning ohvreid jahtiv homoseksuaalsus oli tavaline. Liiderlikele roomlastele võis kristlik seksuaalmoraal tunduda rõhuvana, ent nende ohvrite jaoks oli see Jumala kingitus.
Rueger kirjutab, et "Väited, just nagu oleksime progressiivsed, võttes omaks "uue nägemuse seksuaalsusest ja samasoolisest abielust", on kohutavalt ekslikud… Kaasaegne nägemus seksuaalsusest on lihtsalt vana ja palju hoolimatuma maailmavaate taaselustamine."
Ent ühtlasi taaselustatakse nii vanemat ja palju vaesemat nägemust inimolendist. Kujutlege paganliku rooma orjatari reaktsiooni, kui ta sai esimest korda teada, et temalgi on väärtus – mitte lihtsalt rahaline väärtus kui esemel, mida omanik võib nautida või kõrvale heita – vaid Jumala näo järele tehtud inimese igavene väärtus.
Või kujutlege truudusetu rooma abikaasa südametunnistuspiina, kui ta mõistis, et Jumal sai lihaks ja võttis inimese kuju, ning et see, kuidas tema kohtleb oma keha ja teiste kehasid, on Jumala jaoks tohutult oluline.
Inimesed, me ei saa vaadata kõrvale ja ignoreerida seda ebapüha paganliku seksuaalsuse taaselustamist ning selle odavat nägemust inimolendist. Ent me ei saa ka ahastuses käsi murda või neid alistumise märgina taeva poole heita. Nagu Ruegergi osutab, transformeerisid Kristus ja Tema Kirik radikaalselt palju kaootilisema ja seksuaalselt julmema maailma kui meie oma.
Võtkem eeskujuks iidsed usklikud, kes käisid enne meid: selle asemel, et alistuda või muganduda aja vaimuga, mõistsid varase Kiriku poole pöördunud Ruegeri sõnul, et "Kristlik moraal põhineb Kristuse kõikehõlmaval puhtusel ja ennastohverdaval armastusel… Kristlased ei saanud enam elada nii nagu kreeklased või roomlased. Nende maailma- ja minapilt oli selgelt erinev. Nende süda ja hing olid saanud üheks Kristusega."
Rueger lisab, et "see eristumine ei säästnud neid kannatamisest, vaid tõi kannatusi enesega kaasa." Tänaseks on selge, et see kehtib meiegi puhul. Kas painutame siis põlvi selle paganliku seksuaalsuse ees või pakume puuduses vaevlevale maailmale vabadust, mida pakub inimese seksuaalsus osana Jumala plaanist?
Tõlkinud Maria Vooglaid