Seksuaalsete kuritarvituste epideemia katoliku kirikus on peaasjalikult homomaffia tegevuse tagajärg

Toona veel kardinali staatuses olnud Theodore McCarrick embamas 2015. aastal paavst Franciscust. 2018. aasta juunis oli paavst sunnitud McCarricku kardinali staatusest tagandama, sest viimase kohta jõudsid avalikkuse ette koletud detailid tema aastakümneid väldanud homoseksuaalsest eluviisist, seksuaalsetest kuritarvitustest ja nende varjamisest. Foto: Jonathan Newton, The Washington Post via AP/Scanpix

Nii Pennsylvania raporti kui varasemate sarnaste uurimuste tulemused kinnitavad ühtemoodi, et USA katoliku kirikus ilmnenud seksuaalsete kuritarvituste epideemia keskmes on mitte pedofiilia, vaid kirikusse imbunud homomaffia probleem, mille väljajuurimiseks pole ükski samm üleliigne, selgitab Varro Vooglaid.

Mõne päeva eest helistati mulle Postimehest ja paluti kommentaari USA-s Pennsylvania osariigi peaprokuröri esitletud raportile, millega paljastati mh piiskopkonna salaarhiividele tuginedes, et viimase 70 aasta jooksul on selles osariigis rohkem kui 300 katoliku preestrit pannud toime enam kui tuhat seksuaalset rünnet ning et neid rünnakuid on süstemaatiliselt varjatud.

Nagu selgitasin fragmentidena ka Postimehe veebis avaldatud artiklisse jõudnud telefonivestluses, on ühelt poolt tegu tõeliselt masendava reaalsusega, ent teiselt poolt on väga hea, et seda reaalsust üha enam päevavalgele kistakse. See, et USA katoliku kirikus (ja mujal) valitseb sügav kriis – kusjuures kaugeltki mitte ainult preestrite ja piiskoppide seksuaalsete kuritarvituste näol, vaid ka õpetusliku laialivalguvuse, liturgilise labastumise ja moraalse dekadentsisna –, on juba ammu teada. Samuti on teada selle kriisi tülgastav pale ning jahmatav mastaap. Seetõttu oli juba ammu aeg mädapaiseid avama hakata, sest üksnes nii on võimalik hakata kasvõi väikeste sammudega liikuma puhastuse poole.

Homomaffia rüüstetöö

Teiseks selgitasin Postimehele, et juba varasemate paljastuste puhul on kinnitust leidnud tõsiasi, et enamik katoliku preestrite seksuaalsetest kuritarvitustest on pandud toime juba 1930-ndatest aastatest süstemaatiliselt kirikusse imbunud ja alates 1960-ndatest kiiresti kasvanud homoseksuaalide võrgustiku esindajate poolt.

Tartu Ülikooli usuteaduskonna õppejõud Anne Kull ja Roland Karo, kes andsid samuti Postimehele oma kommentaari, mõistsid minu poolt öeldu ühiselt hukka. Kulli sõnul olevat minu selgitused preesterlike kuritarvituste ja homoseksualismi vahel kohatud ja lubamatud. Karo ütles aga, et “geiküsimust laste pilastamise küsimusega ei saa ega tohi siduda.” Tegelikult on nn geiküsimus selle probleemiga otseselt seotud, kuid oma äärmusliku liberaalsuse poolest tuntud Tartu ülikooli usuteaduskonna töötajatel on seda ideoloogiliste silmaklappide tõttu raske tunnistada.

Tähelepanuväärselt ongi Karo ja Kulli seisukohad esitatud loosunglikult, ilma mingite argumentideta. Nägemus, nagu oleks preestrite seas levinud seksuaalse kuritarvitamise juhtumite põhjuseks tsölibaadinõue, on aga täiesti küündimatu ja näitab, kui puudulik selle seisukoha esitajate teadmine paljudest preestritest, munkadest ja nunnadest, kes on aastasadade jooksul elanud ja elavad ka praegusel ajal tsölibaadis väga püha elu, pühendudes täielikult Kristusele, tema kirikule ja usklike teenimisele. Iseenesest pole muidugi üllatav, et praegust hüperseksualiseeritud kultuurilist kliimat ainuvõimalikuks pidavad inimesed ei kujuta ette, kuidas keegi saaks üldse ilma seksuaalsuheteta täisväärtuslikku elu elada. Kuigi, tõsi, seda võib küll tõdeda, et ajal, mil seksuaalsest kõlvatusest on saanud kultuurinorm, mida levitatakse tohututes mastaapides, on maailmast lahti haakimata elu tsölibaadis tunduvalt raskem kui endistel aegadel. Kõigi kohta peaks justkui kehtima teisendatud Maslow’ püramiid, mille esimeseks astmeks on nimetatud seksuaalsete rahulduste vajamine, sellest väljaspool ei saa olla järgmisi astmeid: turvalisust, armastust ega kuuluvust, tunnustust ega eneseteostust.

Tulles aga tagasi minu väite juurde, et preestrite poolt toime pandud seksuaalsete rünnakute taga on kirikusse imbunud ulatuslik homoseksuaalide võrgustik, tasub heita pilk ka Objektiivis avaldatud artiklile pealkirjaga “Koos paavstiga homohereesia vastu”. Kõnealust probleemi põhjalikult uurinud isa Dariusz Oko kirjutab:

“Meedia räägib pidevalt vaimulike pedofiiliast, sellal kui kõige sagedamini on probleemiks efebofiilia – loomuvastasus, mis seisneb selles, et täiskasvanud homoseksuaalsed mehed ei tunne tõmmet mitte laste, vaid murde- ja noorukiealiste poiste vastu. See on homoseksuaalsusega seotud tüüpiline kõrvalekalle, mille juurde kuulub tõsiasi, et enam kui kaheksakümmend protsenti vaimulike poolse seksuaalse vägivalla avalikustatud juhtumitest USA-s olid efebofiilia, mitte pedofiilia juhtumid. Seda fakti on hoolikalt varjatud ja eiratud, kuna see osutab eriti hästi homolobi silmakirjalikkusele nii maailmas kui ka Kirikus. Seda olulisem on seda teadvustada.”

Isa Oko selgitused väärivad selles kontekstis pikemat tsiteerimist, sest need avavad täie aususega probleemi sügavust ja mastaapi:

“Teistes riikides on olukord sarnane [nagu USA-s] ning seepärast on oluline märkida, et ülemaailmset Kirikut raputanud seksuaalse vägivalla skandaalid, olid peamiselt homoseksuaalsete vaimulike töö. Kirik on avalikustatud kohutavate süütegude eest maksnud väga valusat hinda, kaotades palju oma usaldusväärsusest. See on paljudes piiskopkondades ja kongregatsioonides, kloostrites ja seminarides põhjustanud tohutuid vaimseid ja materiaalseid raskusi kuni kirikute tühjaks jäämiseni tervetes kiriklikes provintsides. Hinnanguliselt on USA-s tulnud Kirikul praeguseks maksta rohkem kui poolteist miljardit dollarit kahjutasu. See kõik poleks olnud võimalik ilma märkimisväärse allilmata, millest prokurörid tavaliselt paljastavad ainult väikese osa – jäämäe tipu.

Skandaalid on hõlmanud ka kõrgeimaid ametikandjaid. Näiteks Poolas lasti 2002. aastal Poznańi piiskopiametist lahti peapiiskop Juliusz Paetz. Poolale vaimselt ja ajalooliselt sarnasel, sama katoliiklikul Iirimaal kõrvaldati viimastel aastatel ametist mitu piiskoppi. Üks nendest oli Cloyne diötseesi piiskop John Magee, kes lahti 2010. aastal lahti sellepärast, et ta varjas üheksateistkümne preestri pedofiilia ja efebofiilia kuritegusid. Varem olid isad Paetz ja Magee aastaid töötanud ühiselt Vatikanis kolme viimase paavsti kõige lähedasemate ja mõjukamate toetajatena.

Kui kaugele võitlevad sutaanides homoseksuaalid võivad minna, seda tunnistab iseäranis “liberaalse” ja “avatud” peapiiskopi Rembert Weaklandi käitumine, kes juhtis Milwaukee piiskopkonda USA-s aastatel 1977-2002. Ta tunnistas avalikult, et on homoseksuaal ja et tal on olnud palju seksuaalpartnereid. Kogu oma ametiaja jooksul – kakskümmend viis aastat – vastandus ta jätkuvalt paljudes küsimustes paavstile ja Pühale Toolile, eriti kritiseerides ja eitades magisteeriumi õpetust homoseksuaalsuse kohta. Seevastu toetas ja kaitses ta oma diötseesis aktiivseid homoseksuaale, aidates neil vältida vastutust seksuaalkuritegude eest, mida nad korduvalt toime panid. Ametist lahkudes pettis ta piiskopkonna kassast välja ligikaudu pool miljonit dollarit, et toetada oma endist partnerit. […]

Sama kordus paljudel puhkudel. Näiteks läks mitu aastat, enne kui ametist vabastati homoseksuaalses pedofiilias või efebofiilias aktiivselt osalenud [või selle kinni mätsinud] piiskopid Patrick Ziemann Santa Rosast Californias (1999), Juan Carlos Maccarone Santiago del Esterost Argentiinas (2005), Georg Müller Trondheimist ja Oslost Norras (2009), Raymond John Lahey Antigonishist Kanadas (2009), Roger Vangheluw Brüggest Belgias (2010), John Favolara Miamist (2010) ja Anthony J. O’Connell Palm Beachist Floridas (2010).

Sarnaseid samme tuli ette võtta paljude teiste piiskoppide suhtes, kes selliseid kuritegusid varjasid ja kinni mätsisid. Sama puudutab ka paljusid, mõnikord väga mõjukaid preestreid. Allilma võimu ei tõesta mitte ainult tõsiste seksuaalkuritegude arv, vaid veel enamgi piiskopikandidaadide valimisprotsessi segamise määr, võimalus teha Kirikus suurt “karjääri” vaatamata toimepandud kuritegudele ja kaksikelule. Sellest annab tunnistust ka see, kui tõhusalt taolisi juhtumeid varjati ja kinni mätsiti. Sageli seati kõigile kirikusisestele püüdlustele kannatanuid kaitsta ning pürgida elementaarse tõe ja õigluse poole, ületamatuid tõkkeid.[…]

Sellise kurjuse varjamiseks ja sallimiseks on vajalik, et võtmepositsioonidel oleksid oma inimesed, mitte lihtsalt homolobi, vaid pigem homoklikk ja homomaffia. Nii nimetas seda rühma praegune Poola justiitsminister Jarosław Gowin, kui ta alles senaatorina rääkis Płocki piiskopkonna preestrite homoseksuaalsete kuritarvituste skandaalist, noorte ja seminaristide ahistamisest ning nende tõsisasjade kinnimätsimisest. Ta nentis, et kui ta sekkus Kirikus peapiiskop Paetzi juhtumisse, jäi talle mulje, et tegemist on maffiaga, kes toorelt eitab isegi kõige silmnähtavamaid põhimõtteid ja tõsiasju.

Sarnaselt viitas hiljuti maffiale isa Charles Scicluna, peavastutaja selliste juhtumite lahendamise eest Kirikus, niiöelda “süüdistaja” Usudoktriini kongregatsiooni distsiplinaarsektsioonis. Ta kõneles 2012. aasta veebruaris Roomas peetud sümpoosionil “Ravimise ja uuenemise poole”, mis oli pühendatud seksuaalse kuritarvitamise probleemile Kirikus. Benedictus XVI nimel ei mõistnud ta karmilt hukka mitte ainult nende tegude toimepanijaid, vaid ka nende kiriklikke ülemaid, kes on nende tegusid varjanud, ja kutsus üles sellisele käitumisele tugevalt vastu seisma, avalikult politseiga koostööd tegema ja astuma Püha Tooli väljakuulutatud puhastamise teele.

Mida edukamalt organiseeritud kurjategijad oma huve kaitsevad, seda edukamad on nad teistele kurja tehes ja Kiriku usaldusväärsust hävitades. Nõnda tekib võimas dekristianiseerumistõuge Kiriku enda seest.”

Tähelepanuväärne on ka isa Oko kirjeldus sellest, kuidas ulatuslikult isegi Vatikani murdnud homomaffia kirikus positsioone võidab, oma haaret laiendab ja võimu suurendab:

“Siiski teavad nad [homomaffia esindajad] hästi, et nad võivad saada paljastatud ja häbistatud ning seepärast kindlustavad nad üksteist, pakkudes vastastikust tuge. Nad loovad klikki või isegi maffiat meenutavad mitteametlikud suhted, püüdes asuda eriti nendele kohtadele, kus on võim ja raha. Saavutades vastutava positsiooni püüavad nad edutada endasarnaseid või vähemalt neid, kes teadaolevalt on vastuhakuks liiga nõrgad. Nii võivad Kiriku juhtideks saada sügavate sisemiste haavadega inimesed, kes on väga kaugel oma ametikohalt oodatavast tasemest, kes on valelikud ning kes langevad eriti kergesti kristluse vaenlaste šantaaži ohvriks. Need on inimesed, kes ei räägi kunagi südamest, kes kartusest saada häbistatud kunagi ennast ei ava. Selle asemel kordavad nad seda, mille on pähe õppinud ning jäljendavad teiste öeldut.”

Kuigi Pennsylvania raporti avalikustamisest on möödas vaid loetud päevad, on juba esimesed analüüsid näidanud, et sealt vaatab vastu seesama muster, mida isa Oko kirjeldab. Nimelt on valdav enamik seksuaalkiskjatest preestritest homoseksuaalid, kes on ennekõike otsinud ohvreid teismeliste poiste ja noormeeste seast. Täpsemalt koguni ligi 3/4 seksuaalsetest rünnetest olid iseloomult homoseksuaalsed, mis on karjuvalt ebaproportsionaalne number, pidades silmas, et homoseksuaalse kalduvusega mehi peaks erinevate käsitluste kohaselt olema ühiskonnas vaid 1–2 protsenti.

Analüüsid näitavad, et Pennsylvania osariigis uurimise objektiks olnud perioodil registreeritud seksuaalsetest rünnakutest olid vaid 3 protsenti suunatud täiskasvanute vastu, ent nendegi puhul olid enamasti kannatavaks pooleks noored meessoost seminaristid. Igal juhul viitavad need numbrid selgele järeldusele, et USA katoliku kirikus lokkava seksuaalsete kuritarvituste epideemia keskmes on mitte pedofiilia, vaid homoseksuaalsuse probleem.

Portaali LifeSiteNews tehtud analüüsist nähtub, et Pennsylvania raportis registreeritud seksuaalsetest kuritarvitustest oli kõige enam suunatud teismeliste vastu – enam kui 3/4. Neist rünnakutest 21 protsenti olid suunatud puberteediealiste neidude vastu, samal ajal kui koguni 79 protsendi rünnakute puhul oli ohvriks puberteediealine poiss või noormees. Vastupidiselt meedia levitatud kuvandile võib vaid 17 protsenti rünnakutest kvalifitseerida pedofiilseteks (st toime panduks eelpuberteediealiste isikute vastu), ent neistki rünnakutest olid 2/3 iseloomult homoseksuaalsed.

Tähelepanuväärselt harmoneeruvad Pennsylvania raportist esile kerkivad numbrid varasematest sarnastest raportitest vastu vaatavate järeldustega. Näiteks 2004. aastal tellis USA katoliku piiskoppide konverents John Jay ülikoolilt kogu riigis ilmnenud katoliku vaimulike poolt toime pandud seksuaalseid kuritarvitusi analüüsiva raporti, millest nähtus, et 81 protsenti kõnealuste rünnakute ohvritest olid meessoost ja neist omakorda 78 protsenti vähemalt puberteediealised.

Neid asjaolusid silmas pidades on kritiseeritud viisi, kuidas Pennsylvania osariigis läbiviidud uurimist juhtinud peaprokurör Josh Shapiro raportit esitles, tuues koos endaga poodiumile kõnealuste rünnakute ohvreid, kellest valdav enamik olid naissoost. Nagu kirjutas uuriv ajakirjanik George Neumayr, loodi selliselt avalikkusele teadlikult väär kuvand:

“Eilsel Harrisburgi pressikonverentsil valitsenud pilt oli väga veider. LGBT liikumise poolt toetatud demokraadist peaprokurör Josh Shapiro tõi koos endaga poodiumile terve hulga naissoost ohvreid, olgugi et tema poolt kirjeldatud rünnakute ohvritest olid valdav enamik meessoost. Ma ei usu, et selline käik oli juhuslik. Ju ei taheta, et avalikkus näeks selle skandaali tegelikku palet – seda, et skandaal on põhjustatud kirikus laia haarde saavutanud ja koguni kardinalipositsioone hõivanud väga väärastunud homomaffia tegevusest.”

Homomaffia kirikust väljajuurimiseks pole ükski samm üleliigne

Vaadates homomaffia haarde laienemise kohutavatele tagajärgedele on selge, et ükski meede kõnealuse probleemi kirikust väljajuurimiseks ei ole üleliigne ning et kirikul tuleks Vatikanist alates teha kõik võimalik kirikusse imbunud homomaffia paljastamiseks ja selle väljarookimiseks. See, et katoliku kiriku hierarhia Ameerika Ühendriikides ja mujal on probleemi juba pikka aega varjanud, on ühelt poolt täiesti skandaalne, ent teiselt poolt näitab see ühtlasi, kui sügavale on homomaffia oma kombitsad ajanud.

Ilmnes ju alles kevadel, et isegi endine Washingtoni kardinal, paavstile lähedal seisev ja USA poliitiliste ringkondadega tihedates suhetes olnud Theodore McCarrick on osutunud mitte ainult homomaffia kuritegude kinnimätsijaks, vaid ka selle maffia aktiivseks liikmeks ja tülgastavaks seksuaalkiskjaks. Neid asjaolusid silmas pidades oleks vaja Pennsylvaniaga sarnaselt põhjalikud uurimised viia läbi ka kõigis teistes osariikides ning piiskopid ise peaks julgustama nii preestreid, koguduste liikmeid kui ka kõiki teisi inimesi andma üles kõik kurjategijad, sõltumata sellest, millal, kus ja kelle suhtes on nende kuriteod toime pandud.

Sellel 1974. aastal tehtud fotol on näha käesoleva aasta juunis kardinalistaatusest tagandatud Theodore McCarrickut (toona veel tavalise preestrina) hoidmas kätt ümber Jamesina identifitseeritud noormehe, keda ta kasutas seksuaalselt ära ligi 20 aastat. McCarrick on hea näide sellest, kuidas homomaffia on jõudnud kiriku hierarhias ülikõrgetele positsioonidele, suutes aastakümneid oma kõlvatut eluviisi edukalt avalikkuse eest varjata. Foto: perekonnafoto via AP/Scanpix

Kindlasti on USA-s lahvatanud skandaali lahendamisel pööratud paljude inimeste pilgud paavst Franciscuse poole. On ju paavst lubanud näidata selle probleemiga seonduvalt üles nulltolerantsi. Nüüd oleks viimane aeg need lubadused otsustavalt ja ilma igasuguse võltshalastuseta ellu viia – seda enam, et mitmete kriitikute sõnul ei ole paavst teinud kõnealuse probleemi lahendamiseks kaugeltki mitte piisavaid pingutusi ning ka ta ise on tunnistanud väga tõsiseid vigu.

See kahju, mida homomaffia on mitte ainult oma kuritegude ohvritele, vaid kogu kirikule tekitanud, on mõõtmatu ega piirdu sugugi vaid seksuaalsete rünnakutega. Nagu ütles alles mõne päeva eest kiriku õpetuse ja traditsiooni truu eestkõnelejana tuntud kardinal Raymond Burke, on USA katoliku kirik oma ajaloo suurimas kriisis. “Lõpetasin just ligi kuu aega väldanud külastuse USA-sse ja pean ütlema, et ma ei ole mitte kunagi näinud ustavate katoliiklaste seas nii palju viha, pettumust ja frustratsiooni,” selgitas ta ja lisas, et paavst ise peab nüüd võtma tarvitusele ranged meetmed homoseksuaalse subkultuuri kirikust väljajuurimiseks.

Kurb tõsiasi on see, et paljuski needsamad ringkonnad, mis on seksuaalseid rünnakuid toime pannud ja neid varjanud, on aastakümneid modernistliku hereesia edendamise vaimus panustanud aktiivselt kiriku traditsiooni ja õpetuse õõnestamisse ja kõrvaletõrjumisse ning seeläbi kiriku lõhkumisse seestpoolt. Samuti on tõrjutud kõrvale inimesi, kes on siiralt tahtnud seista kiriku õpetuse eest, ning asendatud nad kõikvõimalikel positsioonidel oma lähikondlastega.

Vaid Jumal teab, kui palju tõelise preestrikutsumusega noori mehi on loobunud selle kutsumuse järgimisest, avastades, millise mastaabi ja jõhkrusega on homomaffia ka preestriseminarid enda haardesse võtnud. Vaid Jumal teab, kui palju katoliiklasi on selle kuritegeliku seltskonna skandaalse tegevuse tõttu kirikust eemaldunud ja loobunud isikliku pühaduse pürgimusest kiriku sakramentide toel. Rääkimata sellest, kui palju halba varju on pervertidest preestrite ja piiskoppide tegevus heitnud paljudele preestritele, kes on pühendanud oma elu Kristusele ja tema kirikule, tehes ennastohverdavalt ja eeskujulikult oma hädavajalikku tööd.

Ilmselgelt ei ole puhastus katoliku kirikus võimalik ilma tõsise valuta. Aga niisama selge on ka see, et ilma puhastuseta ei ole kiriku väärikuse taastamine võimalik ja et selle edasilükkamine vaid süvendab kirikus valitsevat kriisi. Selle asemel, et koguduse liikmete poolt annetatud rahaga seksuaalkiskjate kuritegusid kinni mätsida – erinevad USA piiskopkonnad on selleks väidetavalt kulutanud uskumatuna kõlava summa, rohkem kui 4 miljardit dollarit –, tuleks need ilma igasuguse võltshalastuseta paljastada ning kurjategijad kohtu ette saata. Ilmselgelt peaks see olema iga kirikust hooliva katoliiklase elementaarne huvi ja keegi ei tee suuremat viga kui see, kes arvab, et kiriku maine säilitamise nimel tuleks võikad kuriteod maha vaikida.

Tee lahenduse poole on tabavalt sõnadesse pannud Matt Walsh, kes on sarnaselt paljudele teistele rõhutanud, et võtmetähtsusega on just piiskoppide tegevus:

“Head preestrid ja piiskopid peavad astuma esile ja nuhtlema kurjategijaid õiglase vihaga. Kurbuse ja kahetsuse väljendused ei ole kaugeltki piisavad. Kardinal Wuerli poolt läbi hammaste pomisetud kahetsus tragöödia pärast on täiesti kohatu. Tegu ei ole tragöödiaga. Tegu on otse põrgust valla päästetud kurjusega. Asju tuleb nimetada õigete nimedega, mistõttu ei taha me enam kuulda ühtegi juttu tragöödiatest. Me tahame, et Jumala õiglane viha kutsutaks nende peale, kes oma võikaid kuritegusid ellu viivad. Me tahame näha piiskoppide tülgastust ja raevu või vastasel juhul järeldame, et nad kas ei hooli kõigest toimuvast või et asi on veelgi halvem…

Nimetada tuleb kõikide kurjategijate nimed. Iga preestri kohta, kes poisi ära vägistas, on tõenäoliselt veel vähemalt üks preester, kes sellest teadis, ent hoidis seda saladuses. Sedasi käitunud preestrid kannavad peaaegu sama suurt süüd kui vägistajad. Argus on kurjuse ilming. Ja seda kurjust – nagu ka muud laadi kurjust – on olnud kiriku hierarhias kaugelt liiga palju. Seega tuleb õigluse ette tuua kõik kurjategijaid. Nad tuleb avalikustada. Neid tuleb häbistada. Nad tuleb välja visata. Nad tuleb vangi panna. Kõik. See on nüüd ainuke tee, mida mööda edasi minna. Teist teed ei ole. Ja iga katoliiklane, kes armastab Jumalat, tõde ja õigust, peab nõudma just sellel teel käimist.”

Samas vaimus kommenteerib olukorda Peter Kwasniewski, kes osutab ühtlasi probleemi tunduvalt laiemale iseloomule:

“Meil ei ole vaja piiskoppide avalikke kahetsusavaldusi (kuigi, tõsi, nende enda hinge igavikulise saatuse seisukohast on siiras kahetsus kriitilise tähtsusega); meil ei ole vaja pelgalt piiskopkondades läbiviidavaid uurimisi; meil ei ole vaja uusi protseduure ja poliitikaid. Need on vaid süüst vabanemise ja vastutusest hoidumise vahendid. See, kui piiskopid löövad endale kahetsuse märgiks rusikaga vastu rinda, aga jätkavad oma endist liini, sallides või koguni toetades ilmselgelt kiriku kõigil tasanditel maad võtnud ilmselget apostaasiat, ei lahenda mitte midagi. Tarvis on apostaatide tuvastamist, hukkamõistmist ja ametist kõrvaldamist. Tarvis on uuesti kinnitada usku ühte, pühasse, katoliiklikku ja apostoolsesse usutunnistusse. Selleks, et kujunenud suurt segadust kõrvaldada, on tarvis kõrvaldada palju rohkem kui ilmselge homoseksuaalne skandaal koos sellega kaasnenud jubedustega. Meil tuleb hukka mõista ja kõrvale heita kogu see apostaasia, millega võimukad ja mõjukad homoseksuaalid ning nende sõbrad on juba aastakümneid kirikut nuhelnud.”

Mitmed head piiskopid USA-s ongi juba saatnud kõigile oma preestritele, seminaristidele ja koguduste liikmetele väga selge sõnumi anda homomaffia esindajad kõhklemata üles. Head eeskuju on selles osas andnud näiteks Madisoni piiskop Robert Morlino, kes kutsus mõne päeva eest saadetud suurepärases karjasekirjas vähimagi kahtluse korral kirikusse imbunud homomaffia liikmeid paljastama.

Lahkuma peavad kurjategijad, mitte ustavad kiriku liikmed

Lõpetuseks tahan peatuda veel ühel olulisel punktil. Nimelt on selge, et kirikus on alati olnud ja jääb alati olema halbu inimesi, just nagu neid on igal pool mujal. Aga samas on ootuspärane, et ühtede ja samade kuritegude puhul rünnatakse eriti jõuliselt just kirikut. Tabavalt on selle kokku võtnud isa Oko, öeldes, et kiriku olemasolu ise on püsiv okas südametunnistuses, püsiv noomitus nende jaoks, kes elavad pattudes, mis on palju-palju suuremad kui need, mis on mõnedel inimestel kirikus: “Säilitagem proportsioone. Kirikus on alati olnud ja tõenäoliselt on ka edaspidi ristitud inimesi, kes elavad nagu Kain või Juudas. Kuid me ei tohi Kaini pärast Aabelit hukka mõista või põlata Juuda pärast ülejäänud ühtteistkümmet apostlit ja lõpuks Kristust ennast. See oleks fundamentaalne viga.”

Katoliiklased teavad, et kirikus on ennegi olnud väga sügavaid kriise, aga Jumala armu jõul on osutunud võimalikuks need üle elada ja neist üle saada. Ometi on selge, et ühtegi probleemi ei ole võimalik lahendada seda eitades. Ühelt poolt on selleks vaja ustavate katoliiklaste palveid, ent teiselt poolt ka kindlameelset seismist selle eest, et need inimesed kiriku hierarhias, kes rikuvad jämedalt ja süstemaatiliselt kiriku õpetust ning seeläbi lõhuvad kirikut seestpoolt, peavad oma positsioonidelt taanduma ning võtma oma käitumise eest kohase vastutuse. Võltshalastusel ei tohi siin olla vähimatki kohta. Küsimuse on hästi kokku võtnud isa Józef Augustyn, kusjuures tema iseloomustus õigest ja väärast hoiakust kehtib ka ilmikute suhtes:

“Minu arvates ei ole probleem mitte “neis”, vaid meie reaktsioonis “neile”. Kuidas meie, tavalised preestrid ja ülemad, reageerime nende käitumisele? Kas me alistume hirmule, astume tagasi, kutsume vaikimisele, teeskleme probleemi puudumist? Või vastupidi, vaatame probleemile näkku, räägime sellest selgelt, võtame nendelt inimestelt mõju, tagandame nad ametist? Nad ei peaks töötama seminarides ega ühelgi tähtsal ametikohal. Kui homoseksuaalne lobitöö on olemas ja saab Kiriku mis tahes struktuurides midagi öelda, siis sellepärast, et me anname järele, tõmbume tagasi, teeskleme jne…

Püha Tool […] on andnud meile selge juhise, suuna, kuidas selliseid probleeme lahendada. Ebaausate inimeste käitumise varjamine, mis igal juhul varem või hiljem ilmsiks saab, hävitab kiriku autoriteedi. Usklikud küsivad spontaanselt, milline on selliseid tegusid võimaldava kirikliku kogukonna usaldusväärsus. Eeldades a priori, et homoseksuaalsete preestrite lobitööd pole kunagi olemas olnud, pole olemas praegu ega saa olema ka tulevikus, me tegelikult toetame seda nähtust. Vaimulike homoseksuaalne lobitöö jääb siis karistamata ja muutub tõsiseks ohuks.”

Rasketel aegadel vajab kirik tervenemiseks hädasti häid katoliiklasi, kes on truud kiriku õpetusele kogu selle terviklikkuses. Kirik on püha hoolimata sellest, kui kohutavaid patte tema liikmed toime panevad. Lahkuda kirikust kurjategijate tegevuse pärast tähendaks allaandmist ja kurjategijatele laiema tegutsemisvabaduse jätmisega kiriku kriisi süvendamist. Lahkuma peavad kurjategijad, mitte ustavad kiriku liikmed – need, kes kirikut vihkavad ja teda hävitada püüavad, mitte need, kes kirikut armastavad.

Võitlev kirik vajab võitlevaid katoliiklasi, kes ei pigista ka kiriku seest tulnud rünnakute suhtes silma kinni ega vaata võltsvagadusega oma argust ja ükskõiksust maskeerides vaikides pealt, kuidas kirikut lõhutakse ja kaost külvatakse. Just see on arusaam, millest peavad katoliiklased lähtuma, olgu see mugav või mitte, pälvigu see halvakspanu või mitte. Armastada kirikut tähendab vihata pattu. Seega ei saa patu maha vaikimine olla kunagi kiriku armastamise ilminguks.

Kes soovib homomaffia poolt USA katoliku kirikus tekitatud kriisist täpsemat ülevaadet saada, sel soovitan lisaks korduvalt viidatud isa Dariusz Oko artikli lugemisele vaadata Michael Vorise käsitlusi tema juhtivas kanalis Church Militant. Tähelepanuväärselt on Voris ise endine homoseksuaal, kes on sellest eluviisist Jumala abil vabanenud ning kes on pühendanud suure osa oma ajast ja energiast kiriku oma haardesse võtnud homomaffia paljastamisele. Allpool on välja toodud mõned temaatilised käsitlused.

Selgitus, et kahtlemata on tegu kirikusse imbunud homoseksuaalide võrgustiku probleemiga:

Üleskutse piiskoppidele anda õiguskaitseorganitele ligipääs salaarhiividele:

Homoseksuaalide võrgustiku mastaabist USA katoliku kirikus:

Kirikusse imbunud homoseksuaalide võrgustiku tagamaadest:

Homomaffia ulatumisest piiskoppide ja kardinalideni:

Sellest, et koguduse liikmete raha ei tohi kasutada seksuaalkuritegude kinnimätsimiseks:

Sellest, et Pennsylvaniaga sarnaseid ilmalike võimude poolt läbi viidud uurimisi on tarvis kõigis osariikides:

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Varro Vooglaid
Varro Vooglaid on üks SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks asutajatest, selle juhatuse esimees ja portaali Objektiiv tegevtoimetaja. Ta on katoliiklane, hariduselt jurist, abielus ning kuue lapse isa.