Serafim Rose’i “Elu pärast surma”. 3. osa

Teekond taevasse. Õigeusukiriku ikoon, Siinai, 12. sajand (fragment)

Igal maisest kehast lahkunud inimhingel eesseisvast aruandmisest ja taevastest “tollimajadest” kirjutab Serafim Rose’i raamatu põhjal teoloog ja vaimulik Roland Tõnisson.

Pärast Kristuse ristisurma, ülestõusmist ja surmavallast hingede vabastamist on ristimise sakrament ehk salasus olulisim kink, mida inimene iseendale või oma lähedastele võib anda. Inimese äralangemisega vaimumaailmast on ta siis ära lõigatud Igavesest Valgusest. Kristus Jeesus on oma ohvri läbi inimesed Loojaga lepitanud ning taas ühendanud, meiepoolne samm on võtta vastu ristimine Kristuse nimesse ja salvimine Püha Vaimu anni saamiseks. Ristimine on kui Taevase Kuningriigi ID-kaart, pilet Igavesse Linna.

Aeg ajalt käime oma kadunud isikudokumenti uuendamas PPA-s või otsime oma kadumaläinud pileteid taskutest ja sahtlipõhjadest. Samuti kaotame oma kristliku identiteedi omaenese hooletuse tõttu. Maise ID kaardi taastamine ei ole keeruline. Ka pileti rongile või laevale saab osta uue. Mida aga teha siis, kui oleme ise läbi lõiganud oma ühenduse Päästjaga? Kas see on meile üldse oluline?

Taevased “tollimajad”

Eelnevalt vaatlesime kogemusi teispoolsusest, mis on sageli inimeste eneste ettekujutuste vili. Serafim Rose jagab piiskop Ignati Brjantšaninovi seisukohta, mis tugineb kirikuisade õpetusele ja kogemusele, et ka ristitud hing ei pääse automaatselt igavesse ellu, kuna on koormatud oma pattudega. Ja nendest annab inimhing aru.

Rose: “Võimalik, et mitte ükski aspekt õigeusklikus eshatoloogias (õpetuses tulevastest aegadest) ei ole olnud nii valesti mõistetud kui “surmajärgne aruandlus”. Paljud tänased modernsete ortodokssete seminaride lõpetajad kalduvad ümber lükkama kõnealust käsitlust kui õpetuse “hilisemat lisandit” või “väljamõeldist”, millel puudub piibellik alus, tõestus isade kirjutistest või vaimulikust realiteedist. Need tudengid on ratsionalistliku hariduse ohvrid, kellel jääb vajaka meie kõnealuse, mitmekihilise reaalsuse mõistmisest. Isade vaimulik kogemus, mis on õigeusklikkuse allikaks, on asendunud “maandatud” arusaamaga vaimsest realiteedist.”

“Kristlased, kes on kaldunud pattu, ei ole väärt astuma maisest olemisest koheselt Igavikku. Vaja on kohut ning selgitamist, et näha, mis valitseb hinge – surm või elu. Ja iga kristlikku hinge ootab pärast kehast lahkumist Jumala kohus, nagu on öelnud ka püha apostel Paulus (Kiri heebrealastele, 9:27).

“Õhuteed” läbivate hingede järgikatsumiseks on meie elusfäärides tegutsemiseks loa saanud kiusajad hinged üles seadnud, nn valvepunktid. Vaimulikud isad on kasutanud nende kohta väljendit “tölner” (tollipunkti töötaja, maksukoguja, läbivaataja) ja neid punkte “tollimajadeks”.

Kuidas seda mõista?

“Aleksandria Makariosele teatas vaimude võitlusest kõnelev ingel kõigepealt järgmist: “Maised asju (Jumala andeksand, Jumala raev, Jumala hülgamine inimese poolt jne) võta siin maailmas kui kõige nõrgemat kujundit sellest, mis ootab taevas (füüsilisest maailmas väljas).””

“Kirjeldades, kuidas üks inimene oli surmast tagasi ellu saadetud, ütleb Püha Gregorius: “Kui selline asi juhtub (kui inimesele näidatakse surma), siis näitab hoolikas järelekatsumine, et tegemist ei olnud veaga, vaid hoiatusega. Oma piiritus halastuses lubab Jumal mõnedel hingedel naasta varsti pärast surma oma kehasse, et õpetada neile igavese karistuse hirmu, mida oli võimatu saavutada sõnadega.”

Tänapäevane tehnika võimaldab meilgi näha ja kuulda meie aja inimeste tunnistusi nii oma tegude “kroonika” vaatamisest, kohtumisest inglite kui ka rüvedate vaimudega.

Harrastuslendur, kes sattus lennuõnnetusse, avastas, et ta viibib lennukirusudest ja oma kehast kõrgemal. Selle üle imestada ei olnud tal kaua võimalik, sest talle tulid järgi vaimolendid, kes olid heasoovlikkusest enam kui kaugel. Nad leidsid, et lenduri hing kuulub neile, kuna too on lahti ütelnud usust, ning olnud ligimeste vastu äärmiselt ülekohtune, kasutades neid egoistlikult ära. Harrastuslendur tajus seda kõike kiiruse ja läbinägelikkusega, nagu ei oleks kehas viibides võimalik olnud. Lapsepõlves õpitud meieisapalve ja tuline soov mitte sattuda sinna, mis on Jumalast kaugel, tõid ta tagasi muserdatud ja põletushaavades kehasse. Sellisena, räsitud füüsisega, ent tervenenud vaimuga, tegeleb ta nüüd oma kogemuse edasiandmisega ning Looja tahte kuulutamisega.

Ärimees, kes oli kasutanud oma annet luua ja arendada ettevõtteid, kasutas ka meelsasti oskust oma äripartneritel nahka üle kõrvade tõmmata. Tal oli küllaldaselt põhjust oma nutikuse ja ärivaistu tõttu endaga rahul olla. Infarkt tabas teda, nagu enamasti ikka, ootamatult, ning ta hing osutus “tollipunktis” olema, kus lahati põhjalikult tema kangelastegusid. Vaid sekkumine ülalt päästis teda sellelt protseduurilt ning viis tagasi maisesse olemisse. Nüüd tegeleb see inimene misjonitööga, rakendades selleks ka oma äriandeid.

Peab lisama, et nii see lendur kui ärimees leidsid end deemonitega vastastikku olles täiesti üksi, ilma eestkostjateta, mis tegi nende olukorra äärmiselt keeruliseks.

Kes on veidikenegi tuttav ortodoksse ja katoliikliku teoloogiaga, teab, et sellist hingede ülevaatust on mõlemas käsitletud kui reaalsust. Vaimuliku realiteedi kirjeldamiseks ja selgitamiseks vajame sellist keelt, mis on surelikule inimesele mõistetav ja selgitav. Keegi ei arva, et vaimsed “tollipunktid” näeksid reaalselt välja sellistena, nagu näeme neid sadamates või lennujaamades. Heale lugejale, kui teda on tollitöötajad kunagi kõrvale kutsunud, tuleb aga kindlasti tuttav ette fraas: “Avage oma kohver!” Ehk seega – “näita, millega sa meie juurde tulid”. Nii astumegi sellesse faasi ainsaga, mida me maisest elust kaasa võtame, mida ei söö koi, ega hävita rooste – meie hingega, mis on talletanud meie mõtted, sõnad ja teod.

Püha Johannes Kuldsuu õpetab, kirjeldades surmatundi: “Vajame siis palveid, abilisi, heategude varu ja inglite kaitset teel läbi õhuruumi. Kui reisides võõrale maale vajame teejuhti, siis kui palju enam on meil vaja teejuhte ja abilisi, kes meid viiks läbi sellest, mida nimetame kiusajateks ja tollikogujateks!”

Püha Iisai, kelle tekstid leiame “Filokaliast”, õpetab, et kristlased peavad “iga päev hoidma oma surma enda silme ees ja pidama hoolt selle eest, kuidas oma hingega kehast lahkuda ja minna mööda neist pimeduse jõududest, mis meid ees ootavad.”

Jeruusalemma preester Isahai (5. sajand) õpetab: “Meie peale langevat surmatundi ei ole võimalik vältida. Kui vaid selle maailma isand, kes meid siis kohtab, leiaks meie ülekohtu olevat pisukese ja ebaolulise, ega võiks meid põhjendatult süüdistada!”

Püha Gregorios Dialogos (Gregorius Suur) kirjutab oma “Vestlustes evangeeliumist”: “On vaja põhjalikult teadvustada, kui hirmuäratav on meie jaoks surmatund; õudus, mis hinge haarab; kuidas meenutatakse meile kõike halba, mida oleme korda saatnud; kuidas ununeb kiirelt maine rõõm; millise hirmuga astume Kohtunike ette. Siis otsivad kurjad vaimud inimhinge seest tema tegusid ja toovad esile need patud, millesse nad ise ta meelitasid, et saaks teda piinadesse jätta. Aga mida me räägimegi siin patusest hingest, kui nad tulevad ka Jumalale meelepäraste hingede juurde otsima neile kuuluvat.”

Pühade inimeste elulugudes leiame hulgaliselt jutustusi sellest, kuidas hing pärast surma läbib “tollipunktid”. Jutustuses sõjamees Taxiotusest räägitakse, et ta naases ellu pärast hauakoopas veedetud kuute tundi. Ta rääkis sellest järgnevat: “Kui ma surin, nägin mõningaid etiooplasi (toona kasutatud väljend ebapuhtuse nimetamiseks), kes minu ees seisid; nende väljanägemine oli väga hirmus ja mu hing vabises. Seejärel nägin ma kahte noormeest. Minu hing kiirustas sedamaid nende juurde nagu lennates maast eemale. Hakkasime tõusma taevasse, kohates oma teel “tollimaju”, kus iga inimese hing kinni peeti. Igaühes neist süüdistati inimese hinge teatud patus: valetamises, kadeduses, uhkuses, ning igal patul on omad “uurijad”, järgikatsujad. Ja siis nägin ma inglite käes “anumat” minu heategudega, mida inglid võrdlesid minu pahategudega. Nii läbisime need “tollimajad”. Kui me taevale lähenedes saabusime liiderlikkuse “tollipunktini”, valdas mind suur hirm ning mulle hakati näitama minu lapsepõlvest kuni surmani sooritatud lihapatte. Inglid ütlesid mulle: “Kõik ihulikud patud, mida sa sooritasid linnas, on Jumal sulle andestanud, sest sa oled neid pihis kahetsenud.” Ent need vastikud vaimud ütlesid mulle: “Aga kui sa linnast ära läksid, siis sa rikkusid põllul oma töötegija abielu tema naisega.” Inglid ei leidnud heategu, mida oleks võinud sellele patule vastu panna ja lahkusid, jättes mind maha. Siis hakkasid kurjad vaimud minust kinni ning viisid endaga alla. Läbi kitsaste, pimedate käikude viisid nad mind põrgu pimedaimasse sügavusse.”

Piiskop Ignati, kes toob ära mitmeid lugusid idakiriku allikaist, ei olnud tuttav läänekiriku teostega, kus räägitakse samast. Näiteks püha Columba, Šotimaal asuva Joona saarekloostri asutaja (surn 597), nägi mitmel korral oma elu jooksul deemonite võitlust inglitega inimeste hingede eest. Püha Adamnan (surn 704) räägib sellest tema poolt kirja pandud Columba eluloos. Üks juhtumitest oli järgmine: “Aidakem palvega Comgeli kloostri vendi, kes praegu upuvad Vasikajärves, sest sel hetkel nad võitlevad “õhus” kurjade vägedega, kes tahavad enda kätte saada võõramaalase hinge, kes koos nendega on uppumas.“ Seejärel, pärast palvet, ütles ta: “Tänage Kristust, sest pühad inglid tulid neile hingedele vastu, vabastasid selle võõramaalase ja päästsid ta sõjakate deemonite käest.”

Püha Bonifacius, sakslaste apostel (8. sajandil), annab ühes oma kirjas edasi jutustuse, mille kuulis Wenloces ühe munga suust, kes suri ning naases mõne tunni pärast ellu. Kui ta väljus kehast, “haarasid ta endaga kaasa inglid, kes olid nii ilusad ja puhtad, et ta ei suutnud vaadata nende poole…” “Nad viisid mu kõrgele “õhku”…” Edasi rääkis ta, et selle aja jooksul, mil ta oli oma kehast väljas, jättis nii suur hulk hingi oma kehad maha, et mulle tundus, et neid on rohkem kui elanikke maa peal. Ta ütles ka seda, et seal oli suur hulk kurje vaime ja kõrgeid ingleid, kes vaidlesid omavahel tuliselt hingede pärast: deemonid süüdistasid neid ja suurendasid oma sõnades nende patukoormat, inglid aga kergendasid seda taaka, tuues esile pehmendavaid asjaolusid.

Ta kuulis, kuidas tema enda noorusest alates sooritatud patud esile toodi. Need, mida ta ei olnud kas pihtinud või oli unustanud või siis ei olnud patuna teadvustanud. Kuidas teda süüdistatakse ja nende pärast solvatakse hirmsate sõnadega… Kurjad vaimud, loetledes tema patte, süüdistades ja esitades tõendusmaterjali, nimetasid ära ka pattude korda saatmise aja ning koha… ja nii, kuhjates kokku ja loetledes kõik tema patud, need vanad vaenlased kuulutasid ta süüdi olevaks ja enda võimu alla üle antavaks.

“Teisest küljest väikesed, tühised heateod, mida ma tegin ebaväärikalt ja ebatäiuslikult, rääkisid minu kaitseks…ning need ingellikud hinged oma piiritus armastuses kaitsesid ja toetasid mind, veidi suuremaks puhutud heateod näisid mullegi imelistena ja tunduvalt suurematena kui nad kunagi olid olnud.””

Serafim Rose’ist kõneleva artiklitesarja esimeses loos mainisime vabahärra Karl Alexander Peter Freiherr von Üxküll-Gyllenbandi, kes samuti astus talle äärmiselt ootamatul moel “tollimajja”. Ta meenutab, kuidas kord tudengipõlves peetud vestluses üks tema semudest viskas õhku mõtte: “Miks peaksin ma uskuma, kui ma sama hästi võin uskuda seda, et Jumalat ei ole olemas? Eks ole ju tõsi? Võib olla Teda tõesti ei ole?” Mille peale noor vabahärra Karl vastas: “Võib olla ei olegi.” Nüüd, seistes süüdistavate vaimude ees, pidi ta tõdema: “See fraas oli selle tõelises mõttes “ülbitsev, mõtlematu sõna”. Minus ei võinud õpingukaaslase mõistusetu jutt esile kutsuda kahtlusi Jumala olemasolus, ma isegi ei jälginud eriti meie vestluse kulgu – ja nüüd selgus, et see minu lause ei kadunud jäljetult kuhugi unustusse. Ma oleksin pidanud end nüüd õigustama, kaitsma end mulle esitatud süüdistuse eest. Sellisel moel sai tõeks evangeeliumisse kirja pandu – me anname vastust iga oma sõna eest.

See minu öeldud sõna oli rüvedatele vaimudele tugevaks argumendiks minu hukutamiseks, nad otsekui ammutasid sellest uut jõudu rünnakuteks ja hakkasid meie ümber tiirutama, et tõkestada meie tee edasiminekuks.”

Mõni aeg tagasi oli mul võimalus vestelda ühe vanema vaimulikuga, kellel on eluaastaid juba üle kaheksakümne. Ta rääkis liigutuse ja hirmuga, et viimasel ajal on teda tabanud “meenutuste laine”. Tema silme ette tulevad pildid isegi väga varajasest noorusest, ning ta näeb oma elu kõrvalt. Ta on  aastate jooksul paljud sündmused, vestlused ja ka mõtted isegi unustanud, ent nüüd on need hakanud tema juurde naasma. “Mul on väga häbi,” tunnistab ta, “ent samas olen rõõmus, et mul on võimalik neid oma maise elu ajal käsitleda ja neid pihtida, et ma ei astu nendega ei kiusajate ette, kes võiks mind nendes süüdistama hakata, ega astu ka Päästja ette, kelle palge ees pean häbenema.” Nii kasutabki see vana mees võimalust pihiks, et “põletada” prahti oma hinges. Pihiks, mis on tõesti meie hinge olukorda parandav sakrament või salasus, ning millel on kaalu tunduvalt rohkem kui kõigel materiaalsel varandusel, mis inimese käsutada on. Siin on olukord, kus vabastaval sõnal on rohkem kaalu kui suurel kui IMF-i kullafondil.

Mõned aastad tagasi rääkis Tallinna külastanud munkpreester, arhimandriit Kreekast, ühel loengul omaenda kogemusest ühest kirikust, kuhu oli saabunud vaimulik, kellel oli vägi ja võime puhastada inimesi rüvedatest vaimudest. Kohale oli toodud siis inimesi, keda arvati vajavat vaimuliku-eksortsisti abi, ja loomulikult oli kirikus ka suur hulk uudishimulikke. Nende seas kaks meest, kes olid tuntud oma küünilisuse ja sarkastilise meele poolest. Omavahel vesteldes jagasid nad arvamust, et see linna saabunud preester on kindlasti šarlatan, kes on nende “valevaevatutega” show kokku leppinud. Pärast jagavad nad kindlasti omavahel kassa ära. Ja loomulikult ei ole mingeid kurje vaime ju olemas, leidsid nad, jagades seda arvamust üleolevalt ka lähedal seisnud inimestele.

Selle peale ajas inimene, kes arvati rüvedast vaimust vaevatud olevat, ennast sirgu, pöördus meeste poole, kes seisist temast üsnagi kaugel nii et inimkõrvale oleks nende kõne vaevalt kuulda olnud ja ütles: “Ah et meid ei ole olemas!? Aga kas sa mäletad, kuidas…?” Ja see vaim loetles vakka jäänud koguduse ees üles mõlema mehe kõige salajasimad patud, millest ei võinud meeste arvates teada ei keegi muu kui vaid nemad ise ja salapattudes osalenud naised.

Serafim Rose’i raamatu “Elu pärast surma” põhjal võiks kirjutada veel mitmeid lugusid, aga siinkohal võib ka lõpetada, ning kannustan head lugejat leidma ise materjali tõelise, apostelliku “esoteerika” alalt. Lõpetuseks võib ära tuua Serafim Rose’i ja teiste usuvõitlejate soovitused pääsuks igavesse ellu: “Jumalakartus. Tema tunnetamine palve ajal. Oma kodakondsete pideva süüdistamise asemel omaenese ebatäiuslikkuse teadvustamine. Ausus ja sirgejoonelisus (mitte segamini ajada egoistliku teiste hukkamõistmisega – RT). Leppimine. Kristusega siduvatest kiriklikest toimingutest kinnipidamine. Lihtsus usus.

Loobumine valealandlikkusest, pugejalikest sõnadest ja kommetest. Suhtumine maisesse ellu ja selle varandustesse kui mööduvasse. Evangeeliumi kui teejuhi omaks võtmine, elujuhtumitesse suhtumine läbi igavikulise perspektiivi. Kuuletumine Kirikule (kui see kuulutab Jumala Sõna, mitte inimese poolt moonutatud õpetust – RT).”

Kirikuisade aegsetes kogudustes oli inimestel (idamaisel targal moel) kombeks olla kauem vait ja kuulata, mida on öelda – näidata kogenumatel usuvõitlejatel ja “kirjade tundjatel”. Teatud aja möödudes õppis inimene tähele panema iseennast, oma mõtteid ja sõnu. Ja ta õppis tundma vastutust, mis kaasneb Tõe sõnumi toomisega inimesteni, sest sellest sõltus kuulajate, õpilaste, lugejate elu. Igavene Elu. Sõna otseses mõttes. Meie aga ei oska vait olla. Oma lapsikus enesekesksuses tahame kuuldavale tuua oma tarkusenatukesi isegi siis kui need on lapsekingades, pehmelt öeldes.

Apostlike isade, kõrbeisade ja pühade inimeste ees oleme kõik vaid märgade kõrvatagustega ludrid, sest me ei oska ja ei taha teada, millise pärandi, päästerõnga nad on meile valmistanud. Peame nende kogemust ja sõnumit muinasjutuks ja väljamõeldiseks, kuni satume ise selle reaalsusega vastakuti palgest palgesse.

Ole sina, hea lugeja, targem. Ole targem, kui selle loo autor, kes on ise end lasknud mitmel erineval moel rüvedusel haneks tõmmata. Olgu Issand armuline sulle ja meile kõigile.

Tähendamissõna rikkast mehest ja vaesest Laatsarusest

Luuka 16: 19–31

19 Oli üks rikas inimene ja tal oli kombeks rõivastuda purpurisse ja peenlinasesse, pidutsedes päevast päeva rõõmsasti.
20 Aga üks vaene, Laatsarus nimi, oli maas tema värava ees, täis paiseid,
21 ja püüdis oma kõhtu täita leivaraasukestega, mis rikka laualt kukkusid. Kuid koeradki tulid ja lakkusid tema paiseid.
22 Siis sündis, et vaene suri, ja inglid kandsid ta Aabrahami sülle. Aga ka rikas suri ja maeti maha.
23 Ja põrgus piineldes tõstis ta oma silmad üles ja nägi Aabrahami kaugelt ja Laatsarust tema süles.
24 Ja ta hüüdis: “Isa Aabraham, halasta minu peale ja saada Laatsarus, et ta kastaks oma sõrmeotsa vette ja jahutaks mu keelt, sest ma tunnen suurt valu selles leegis!”
25 Aga Aabraham ütles: “Laps, tuleta meelde, et sa oled oma hea põlve elus kätte saanud, ja nõndasamuti Laatsarus halva. Nüüd lohutatakse teda siin, sina aga tunned valu.
26 Ja pealegi on meie ja teie vahele seatud suur kuristik, et need, kes tahavad siit teie juurde minna, ei saa, ega tulda ka sealt meie juurde.”
27 Aga tema ütles: “Ma palun siis sind, isa, et sa saadaksid Laatsaruse mu isakotta,
28 sest mul on viis venda, et ta hoiataks neid, et nemadki ei satuks siia piinapaika!”
29 Kuid Aabraham ütles: “Neil on Mooses ja Prohvetid, kuulaku nad neid!”
30 Ent tema ütles: “Ei sugugi, isa Aabraham, vaid kui keegi surnuist nende juurde läheks, siis nad parandaksid meelt!”
31 Aabraham aga ütles talle: “Kui nad ei kuula Moosest ja Prohveteid, ei neid veena siis ka see, kui keegi surnuist üles tõuseks!””

Palun toetage Objektiivi tegevust annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!