Kui immigratsioon jätkub praegusel moel, siis jäävad rootslased 10–15 aasta pärast omaenda maal vähemusse. Rootslased ei näe enam suurt mõtet makse maksta. Nad on hirmul tuleviku pärast, ent kardavad seda välja öelda. Gatestone'i Instituudi kaastööline Ingrid Carlqvist kirjeldab Rootsi sünget reaalsust, mis ei vasta kuidagi pildile, mida üritavad anda poliitikud ja peavoolumeedia. Kuidas saab Rootsi praeguse kriisiga hakkama?
Rootsi on suures hädas. Igaüks annab endale aru, et sotsiaalsüsteem, mille oleme üles ehitanud, toimib ainult siis, kui enamik inimesi käib tööl ja maksab makse. Suurem osa immigrantidest, kes on tulnud Rootsi viimase 20 aasta jooksul, on kas täielikult harimata või omavad väga vähest haridust. Nad ei räägi rootsi keelt, neil puudub ühtekuuluvustunne Rootsiga ning seega ei ole neil ka soovi panustada sellesse ühiskonda. Paljud nende hulgast arvavad, et pagulaste kulude eest ei maksa Rootsi riik, vaid Euroopa Liit või ÜRO.
Pärast kaheksat aastat maal viibimist on tööga hõivatud vaid pooled immigrantidest. Seega on ilmselge vale väita, et immigratsioon toob Rootsile kasu.
Hiljuti avaldati uudis riigi tulevastest kulutustest sotsiaalsfääris ja summad ulatuvad miljarditesse. Mulle tundub, et kodanikke valmistatakse ette veelgi halvemateks uudisteks. Saabub päev, mil rootslased ei soovi enam selle eest maksta.
Ka vanema generatsiooni immigrandid, kes on alates riiki saabumisest töötanud ja säästnud selleks, et võimaldada oma lastele parem tulevik, häbenevad oma kaasmaalasi, kes nõuavad riigilt erinevaid hüvesid. Nemadki küsivad: "Kas riik teeb piisavalt migratsiooni ohjamiseks ja integratsiooniks?"
Otsus hakata piiri kontrollima tuli liiga hilja. Riik ei võtnud seda otsust vastu mitte seepärast, et oleks mõistnud massiimmigratsiooni mõju Rootsile. Piirikontroll taastati kahel põhjusel.
Esiteks: kohalike omavalitsuste survel, kes andsid valjuhäälselt teada, et nad ei suuda enam põgenikke vastu võtta. Maakondades puudub piisav elamufond, haridus- ja meditsiinivõrgustik ning personal, et kanda hoolt kõigi riiki saabujate eest. Praeguses olukorras võib riik kulutada miljardeid kroone erinevate "integratsiooniprojektide" heaks, ent nendel puudub mingisugunegi mõju, sest sihtgrupil puudub igasugune huvi sulanduda nende jaoks ebapuhta ühiskonnaga.
Teiseks: sotsiaaldemokraatide püüe Rootsi rahvastik islamiseerida on mõistetamatu ning sotside populaarsus langeb pidevalt. Seega on sotsiaaldemokraatlik valitsus otsustanud olukorda rahustada ning sulgeda piirid, kuni olukord stabiliseerub.
Rootsis on täheldatav tendents, et immigrantide teine ja kolmas põlvkond on fanaatilisemad ja rootslaste suhtes vaenulikumad kui nende vanemad. Nad lähevad sõdima islamistide ridadesse, ahistavad juute, vägistavad rootsi naisi ja röövivad kaasmaalasi.
Meile jääb mulje, et Rootsi üldine arvamus on enam mures rassismi ja sotsiaaldemokraatliku partei reitingu kui millegi muu pärast. Tegelikult me räägime siin valitsuse ja peavoolumeedia arvamusest. Olen töötanud 30 aastat Rootsi ajakirjanduses ning võin öelda, et see ei pea nn tavalist kodanikku mitte kellekski. Hoidmaks rootslasi taltsatena, ei räägi meedia millestki negatiivsest, mis on seotud immigrantidega.
Rootslased ei ole oma loomult rassistid, kuritegelikud või agressiivsed. Vastupidi – Rootsi meestesse on tänu feminismi võidukäigule jäänud väga vähe agressiivsust ning nad ei suuda enam kaitsta oma perekondi ja maad. Seda öeldes loodan ma väga, et eksin.
See on põhjuseks, miks süüdistatakse seksuaalvägivalla vohamises politseid. Seksuaalvägivalla statistikat ei avaldata, sest see heidab halba varju immigrantidele. Kui 1960-ndatel ja 1970-ndatel panid immigrandid toime kaks korda rohkem vägistamisi kui rootslased, siis sellel sajandil on vahe tõusnud 20-kordseks. Rootsi ajakirjandus ei ole tasakaalustavaks jõuks ühiskonnas ega toetu faktidele. Lugejatesse süstitakse poliitkorrektset rämpsu, muutes neid tahtejõuetuteks olenditeks. See on töötanud hästi ja saavutanud oma eesmärgi. Keegi ei taha saada endale külge rassisti kuulsust.
Mis juhtus, kui kodanikud hakkasid toimuvas üha enam selgusele jõudma? Nad hakkasid avaldama oma arvamust anonüümselt. Milleni see viis? Uurivad ajakirjanikud nuhkisid välja sadade kritiseerijate nimed ja aadressid ning häbistasid neid avalikult kui rassiste. Selle tulemusena kaotasid need inimesed oma töökohad, perekonnad purunesid.
Kas te ikka veel imestate, et rootslased ei julge avalikult protestida? Kas tõesti on Rootsis võimalik avaldada erapooletult meelt? Kas võib karistamatult kritiseerida sotsiaaldemokraatide tegevust?
Rootsi on uus Saksa Demokraatlik Vabariik. Isegi hullem, sest SDV-s inimesed teadsid, et neid petetakse ning jälitatakse. Rootslased on uskunud, et nad on elanud vabal maal koos demokraatia ja sõnavabadusega. Nüüd on nad surmani hirmul selle tõttu, mis on riigis toimumas, ja nad ei julge sellest rääkidagi, sest võivad kaotada oma pere, sõbrad ja tööpaiga. Selline on täna Rootsi reaalsus.
Tõlkinud Roland Tõnisson