Skripalide juhtum kui õigeusklikkuse test

Foto: sudok1/Bigstockphoto.com

Skripalide kaasus on ilmekas näide sellest, kuidas võimuringkonnad eeldavad avalikkuselt lihtsalt usku esitatud narratiividesse, ilma et nende paikapidavuse kinnituseks esitataks vähegi veenvaid tõendeid või selgitusi, osutab Varro Vooglaid.

Laupäeval saime paljude meediaväljaannete vahendusel teada, et väidetavalt ülimalt surmava militaarklassi närvimürgiga toime pandud Vene eriagentide rünnaku ohvriks langenud endine topeltagent Sergei Skripal ja tema tütar Julia Skripal on tänaseks mõlemad paranenud ja haiglast välja kirjutatud. Seega on asjad läinud just nii, nagu mitmed avalikkusele esitatavat narratiivi kriitiliselt analüüsinud kommentaatorid juba ammu ennustasid.

Seejuures pole nüüdseks väidetavalt salajases turvapaigas viibivate Skripalide haiglasolekust avalikkusele siiani näidatud ühtegi fotot ega videoklippi, samuti ei ole kumbki vastanud ajakirjanike küsimustele ning Venemaa konsulaarametnikel pole võimaldatud neist kummagagi kohtuda. Kõik väited selle kohta, et niisugune rünnak üldse aset leidis – rääkimata sellest, et rünnaku taga oli Venemaa –, tuginevad paljasõnalistel väidetel, mida võimuringkonnad on massimeedia abil jõuliselt kõlama pannud.

Massimeedia ei küsi esitatud narratiivi suhtes kriitilisi küsimusi – püüdkem leida näiteks Postimehest või ERR-ist mõni artikkel, mis seda teeks. Vastupidi, meedia tegeleb propagandistina hoopis ametliku narratiivi võimendamisega, oodates samal ajal koos poliitiliste ringkondadega kõigilt usku selle paikapidavusse ning tõlgendades tõendite nõudmist venemeelsuse, paranoia ja muu sellise ilminguna. Niisugune hoiak prevaleerib hoolimata tõsiasjast, et briti võimuesindajad on antud kaasuses juba tõendatult mitte ainult vassinud, vaid ka otseselt valetanud – muu hulgas välisminister Boris Johnsoni isikus seonduvalt sellega, nagu oleks Porton Downi laboris tuvastatud Skripalide väidetavas rünnakus kasutatud mürgi pärinemine Venemaalt, olgugi et kõnealune labor ise eitab niisuguse järelduse tegemist.

Sellisena väärib Skripalide juhtum tähelepanu mitte niivõrd juhtumi enda, vaid põhimõttelisemate probleemide pärast. Mida iganes keegi arvab antud kaasuses olevat aset leidnud või mitte, tasub tähele panna, kuidas masside teadvusesse istutatakse justkui teadmine mingite sündmuste ja nende tagamaade kohta, mis tegelikult baseerub vaid usul, mitte faktidel. Täpselt sama lugu oli väidetavate Süüria keemiarelvarünnakutega eelmisel aastal Khan Shaykhuni linnas ja sel aastal Douma linnas – kõik peaks justkui kindla faktina uskuma, et Süüria valitsus pani oma huvide vastaselt sellised rünnakud toime, olgugi et seda kinnitavaid tõendeid pole. Sarnast mustrit näeme ka Iisraeli ja USA poolt Iraanile esitatud süüdistustest, nagu oleks viimane rängalt rikkunud 2014. aasta tuumalepet, olgugi et seda kinnitavaid fakte ei ole.

Sergei Skripali haiglast väljasaamist kajastsid laupäeval nii ERR, Postimees kui ka Delfi. Ükski neist ei esita aga elementaarset kriitilist küsimust, kuidas on võimalik, et väidetavalt Venemaa eriteenistuste poolt ülisurmava militaarse närvimürgiga toime pandud rünnaku ohvriks langenud inimesed on vaid paar kuud hiljem taas terved. Kollaaž: Objektiiv

Printsipiaalne probleem seisneb selles, et kui avalikkuselt nõutakse poliitilistes küsimustes seisukohtade võtmist pelgalt usuakti, mitte faktide pinnalt, solvab see mõtlevate inimeste intellekti – seda enam, et ringkonnad, mis sellist usku eeldavad ja nõuavad, on sageli avalikkusele valetanud, muuhulgas omistades oma poliitilistele oponentidele tegusid, mida viimased ei ole tegelikult toime pannud (meenutagem näiteks Iraagi või Liibüa ründamiseks esitatud valesid). Oluline on tähele panna, et propaganda tõhususe eelduseks on massides just sellise vaimse hoiaku kultiveerimine, mis eeldab iseseisvast mõtlemisest loobumist ja ettesöödetud väidetesse uskumist ilma nõudmata väidete tõesust kinnitavaid fakte.

Muidugi ei saa välistada, et Vene eriteenistused tõesti ründasid Skripale Venemaa võimuringkondade korraldusel (selles, et suurriikide eriteenistustel on atendaatide korraldamisel arvestatav kogemus, ei ole midagi uut ega üllatavat). Aga et pidada selliseid väiteid millekski enamaks kui spekulatsiooniks, peaks need saama ka faktiliselt tõendatud. Niisugune järeldus on seda põhjendatum, et Skripalide kaasuses on esitatud terve rida vastuolulisi väiteid, millele pole siiani antud mingit rahuldavat selgitust – alates sellest, kuidas saavad inimesed pärast ülimalt surmava ja kohese toimega närvimürgirünnaku ohvriks langemist käia rahulikult restoranis einestamas, kuni selleni, et letaalse närvimürgi rünnaku objektiks osutunud inimesed on paar kuud hiljem imeliselt tervenenud ja kirjutatakse haiglast välja.

Võimalik, et need vastuolud on veenvate selgituste abil ületatavad, aga nagu juba öeldud – kuni selliseid selgitusi pole esitatud, ei saa ametlikku narratiivi tõe pähe võtta. Olgu veel kord rõhutatud, et niisugune järeldus on oluline palju laiemalt kui kõnealuse kaasuse kontekstis. Niimoodi peaks arutlema inimesed alati, kui nad soovivad oma seisukohti kujundada lähtuvalt ratsionaalsest mõtlemisest, mitte pealesurutud manipulatiivsest propagandast, mille ainus ootus on pime usk.

Valik, kuidas maailmas toimuvasse ning võimuringkondade poolt massimeedia abil kehtima pandud narratiividesse suhestuda, on muidugi igaühe enda langetada. Aga tasub meeles pidada, et viimselt on see valik ka enesemääratlemise akt.

Fookuses: Skripali juhtumis valitseb seni faktide asemel propaganda

Postimees tõestab end taas mitte ajakirjandus-, vaid propagandaväljaandena

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Varro Vooglaid
Varro Vooglaid on üks SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks asutajatest, selle juhatuse esimees ja portaali Objektiiv tegevtoimetaja. Ta on katoliiklane, hariduselt jurist, abielus ning kuue lapse isa.