Ajakirjandusväljaanded ei paku sugugi sõltumatut platvormi ega tegutse alati avalikku huvi silmas pidades, leiab portaali Objektiiv peatoimetaja Veiko Vihuri algselt ERRi portaalis avaldatud artiklis.

Viimasel ajal on arutletud erakondade meediaväljaannete rolli ja suhete üle ajakirjandusega. Eesti ajalehtede liidu tegevjuht Mart Raudsaar kirjutas 22. juunil ERRi portaalis, et erakondade uudisteportaalid ei saa pakkuda sõltumatut platvormi, sest nende olemuslik ülesanne on vahendada teatud erakonna maailmavaadet.

Raudsaare sõnul on taastatud Eesti Vabariigi ajakirjandusele omane, et lähtutakse angloameerika traditsioonist, mis eeldab parteiliselt sõltumatu ajakirjanduse olemasolu. Ajakirjandus peaks Raudsaare definitsiooni kohaselt pakkuma sõltumatut platvormi ja silmas pidama avalikku huvi.

Paraku on reaalsus Eesti ajakirjandusmaastikul teistsugune. Ajakirjandusväljaanded ei paku sugugi sõltumatut platvormi ega tegutse alati avalikku huvi silmas pidades.

Mitu ajakirjanikku on eraviisiliselt tunnistanud, et kallutatuse üks põhjus on nende endi seas levinud valdavalt (vasak)liberaalsed ja progressistlikud maailmavaatelised eelistused. Teatavasti võimenduvad sarnaste vaadetega inimeste koosluses ühised veendumused veelgi ning toimetuste puhul leiavad väljenduse nii teatud pitserit kandvas uudistoodangus (allikad, vaatenurk, pealkirjad) kui ka artiklite valikus, mida arvamusrubriigis lugejatele pakutakse.

Viimastel aastatel tekkinud kodanikuühiskonna ja erakondade portaalid – näiteks sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks portaal Objektiiv või Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna portaal Uued Uudised, mis alustasid tegevust 2015. aastal – on rajatud paljuski seetõttu, et nn pärisajakirjandus või peavoolumeedia on maailmavaateliselt kallutatud ega anna proportsionaalses mahus sõna konservatiivsetele ja teistele peavoolust erinevatele seisukohtadele. Mõne suurema väljaande uudiste- ja arvamustoimetus määravad, millest ja mis toonil Eesti avalikkuses räägitakse.

See ei ole üksnes alternatiivsete väljaannete või tsentrist kaugemale jäävate poliitikute etteheide. 2014. aastal vahendas ERRi portaal ajakirjandusõppejõu Priit Hõbemäe kriitikat, et ajakirjandus kajastas kooseluseaduse temaatikat täiesti kallutatult. Õhtulehe endine peatoimetaja Väino Koorberg aga nentis tänavu kevadel, et Euroopa Liiduga liitumise küsimuses käitus Eesti ajakirjandus samuti “leninlikult” propagandistina – oponentidele anti sõna hinnanguliselt kõigest 10 protsendi ulatuses võrreldes pooldavate seisukohtadega.

Paraku on ka avalik-õiguslik Rahvusringhääling teatud ideoloogilistes ja ühiskondlikes küsimustes loobunud neutraalsusest ja tasakaalustatusest, ehkki see ei tohiks nii olla. ERRil on seadusega pandud kohustus, et tema uudistesaated peavad olema mitmekülgsed, tasakaalustatud, sõltumatud ja korrektsed. Tegelikult tuleb ERRi saadetes ühtelugu ette äärmiselt ühekülgset homoõiguste propageerimist; välispoliitika teemalised saated ja dokfilmid esindavad samuti valdavalt poliitilise eliidi narratiivi ja mõjuvad poliitpropagandana.

Avaliku huvi silmas pidamisest kõneldes kerkib küsimus, kas äriühingutele või ettevõtjatest omanikele kuuluvad väljaanded teenivad ikka avalikku huvi või on nende esmane eesmärk äriline – teenida omanikule võimalikult palju tulu. Ja mis saab siis, kui avalik huvi ja omaniku ärihuvid lähevad vastuollu?

Mulle teadaolevalt on tõsine probleem ka suhtekorraldusfirmade lobitöö. Sellest on seni väga vähe räägitud. Seoses kooseluseaduse debatiga 2014. aastal kirjutati, et Peeter Rebane tellis suhtekorraldusfirmalt KPMS sel teemal “positiivset kommunikatsiooni”. Väidetavalt on praktika, et ajakirjanduslik sisu pärineb tegelikult mõnest suhtekorraldusfirmast, Eesti ajakirjanduses üsna levinud. Samas ei märgita, et artikkel ilmus koostöös suhtekorraldusfirmaga.

Mis sõltumatust või avalikest huvidest lähtuvast ajakirjandusest me sel juhul rääkida saame? Demokraatlikus ühiskonnas nõutakse võimult läbipaistvust. Kõrged riigiametnikud ja rahvasaadikud peavad esitama oma majandushuvide deklaratsiooni. End neljandaks võimuks tituleerida armastav ajakirjandus peaks samuti olema valmis avalikkusega jagama infot selle kohta, kes on väljaannete suurimad reklaamiostjad, milliste lobigruppide ja suhtekorraldusfirmadega tehakse koostööd jne.

Mart Raudsaar juhib tähelepanu asjaolule, et erakondlikke infokanaleid kiputakse rahastama maksumaksja taskust. Minu arvates pole siin küsimus ainult konkurentsieelises reklaamiturul, vaid maailmavaatelisi portaale ja muid väljaandeid peaksidki ülal pidama konkreetse erakonna või maailmavaate toetajad.

Mart Raudsaarega saab kahtlemata nõustuda selles, et ajakirjandus peab oma kvaliteeti suutma hoida ja tõestada iga päev. Paraku käituvad meie suuremad väljaanded teatud maailmavaatelistes ja poliitilistes küsimustes ikka ja jälle propagandistina, unustades meelepärase ideoloogilise eesmärgi saavutamise nimel kohe kõik kaunid kõned sõltumatusest ja avaliku huvi teenimisest.

Erakondade ja teiste kodanikuühenduste portaalidest uudiseid ja arvamuslugusid jälgima asudes lugeja vähemalt teab, millist maailmavaatelist platvormi väljaanne esindab, ning saab pakutavat infot tarbides seda arvesse võtta. Oleks avalikkuse suhtes aus, kui ka üleriigilise levikuga suured väljaanded ja meediaportaalid end maailmavaateliselt määratleks ning lõpetaksid teeskluse, nagu tehtaks erapooletut, sõltumatut ajakirjandust.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!