Elades kaasa meie ümber toimuvale ning jagades teistega kriitikat, mis on sageli igati õigustatud, ei tohi me unustada, et maailma parandamine algab iseendast. Kas ei ole nii, et me ootame muutusi teistelt ning eeldame, et keegi kusagil võtaks kätte ja lahendaks meie tsivilisatsiooni probleemid? Need on õigustatud ootused, ent seejuures oleme ise väga laisad panustama suhetesse oma lähedastega. Ja ka suhetesse iseendaga. Ajal, mil solvumisest on saanud trend ja elustiil, peame suutma hoida end kõrgemal kapriissetest hüsteeriatest ning tegelema inimeseks olemise ja Inimeseks kasvamise tõeliste väljakutsetega.
Kõik geniaalne on lihtne ja kõik suur saab alguse väikesest, ent vaadates elule laiemalt näeme, et väikesi tõdesid ja väikesi elusid ei olegi. Meist igaühest sõltub väga palju. Eelkõige see, milliseks kujundame oma mini-tsivilisatsiooni. Selleks võivad meile olla toeks need, kelle jaoks elu tervendamine on ametiks.
Ajakirja Foma poole pöördus lugeja.
"Enam kui korra olen sattunud keerulistesse, andestamisega seotud olukordadesse, ja ma olen sageli dilemma ees, kuidas kristlasena peaksin käituma.
Esimene olukord. Üks inimene eksis väga raskelt minu vastu ega palu andestust. Varjub selle taha, et ei ole kunagi kelleltki andestust palunud. Kas pean talle andeks andma, kui ta ei kahetse tehtut?
Teine olukord. Sageli toimuvad konfliktid, milles on süüdi mõlemad osapooled. Tunned nagu, et pead paluma vabandust, kuigi oled süüdi vaid osaliselt. Aga mis siis, kui teine osapool suhtub vabandusse kui minu kapitulatsiooni?
Kolmas olukord. Minu elus on olnud palju sellist, mida olen hakanud kahetsema aastaid hiljem, kui tulin Kirikusse. Paljude suhtes käitusin nii: kedagi petsin, kedagi panin vastutama omaenda tegude eest, kellegi tõmbasin reetmisse. Mõistan, et pean paljudelt inimestelt paluma andestust – sealhulgas nendelt, kes ei kahtlusta minu süüd. Aga siin kerkib küsimus: mis siis, kui ma neid olukordi praegu, aja möödudes, avades põhjustan kellelegi valu, tõukan kellegi solvumisse minu vastu ning võib olla isegi rikun kellegi elu ära? Mida pean tegema?"
Vastab Konstantin Olhovoi, psühhiaater ja psühhoterapeut.
Solvumise, süü ja andestamisega seotud teemad on tohutult, isegi lõputult rasked. Sellest on kirjutatud lugematu hulk raamatuid, artikleid, peetud loenguid. Siin aga räägin sellest, mida on oluline teada igaühel.
Andestamata solvangud on valupunktideks inimese hinges
Kui sageli meile räägitakse, et solvangud peab andestama. See peaks olema ilmselge, eriti kristlase jaoks, kes mõistab andestamise olulisust. Miks siis küll puutub psühhoterapeut oma töös sageli kokku üht või teist laadi andestamatusega? Sellise sooviga mitte andeks anda, mis segab inimesel elada, läbi töötamata petmistega, mis põletavad inimesel hinge seest.
Sageli läheneme andestamise teemale formaalselt: ütleme ebasiiralt "ma andestan". Teeme näo, et oleme andestanud, täidame formaalselt sotsiaalsed ja religioossed "normid ja reeglid". Jätame avamata mädapaise, vaid surume mäda sügavale sisemusse. Mädakolle ei kao aga kuhugi. Ka solvumised on sügaval sisemuses peituvad mädapaised, mis mõne aja võivad olla endast märku andmata, ent lõpuks hakkavad nad ikkagi esile kutsuma "põletikku" jne. Klassikaliseks näiteks on eneste eest ära peidetud solvumised vanemate peale, mis on sageli täiesti õigustatud. Kusjuures solvumisele võib lisanduda süütunne, mis võib olla solvumisvalust tugevamgi: "Vanemaid peab ju austama! See on püha käsk! Kuidas võib nende peale solvuda!?" Ja me üritame uuesti ja uuesti suruda endas alla oma tundeid, mõistmata, et see ei ravi, vaid topib probleemi sisemusse. Vanemate austamine ei tähenda aga, et vanematega seotud valu ja solvumist ei pea käsitlema.
Peaaegu igas inimeses elab andeks andmata solvumine
Andeks andmata solvumine on üks sagedasim probleem abielusuhetes ja muudab pereelu üha kasvavasse solvumistekerasse. Kui see kogum omandab aja jooksul gigantsed mõõtmed, viib see peaaegu möödapääsmatult abielulahutuseni. Ning ei ole vahet, kas sellest saab juriidiliselt vormistatud lahutus või kahe, vaenuliku inimese formaalne kooselu.
On olemas aga ka täiesti "kummalised" solvumised – neid ei tunnista endale suurem osa inimesi. Nende kohta öeldakse: "Mina olen sellest puhas! See on võimatu, räpane, jube ja amoraalne!" Räägin solvumisest lähedaste peale selle pärast, et nad … surid. Kõlab väga kummaliselt. Ent küsige endalt: "Kas ma ei ole mitte solvunud selle pärast, et mind hüljati? Kas ei ole ma pahane oma siit ilmast lahkunud vanema, abikaasa, lapse, lähedase peale, et ta jättis mind siia ilma üksi? Selle eest, et põhjustas mulle oma lahkumisega sellist valu?" Mõistus kisendab, et selliselt mõelda on rumalus ja et lähedane ei ole süüdi selles, et ta suri. Aga keegi väike ja õnnetu meie sees teab, et tema olukorda ei kergenda õiged sõnad, et valu ja solvumine elavad edasi. Võin oma kogemusest öelda, et see solvumine on ühel või teisel moel olemas igas inimeses.
Ärge kartke endale tunnistada
Ärge häbenege tunnistada, kui miski on teid tugevalt riivanud. Eelkõige iseendale. Iga katse solvumise eest ära minna, öeldes "mis te nüüd, kõik on normis, ma ei ole üldsegi solvunud" või "mis te nüüd, ma olen ammu andestanud", teeb mädapaisele just seda, millest ennist rääkisime. Ei – pigem "ma olen pahane, tunnen end väga halvasti". Alles siis, kui lubate endale seda tunnet, võib sellest negatiivsest seisundist (ilmselgest ja pikaleveninust) välja tulla.
Ärge koguge endasse!
See on ülimalt oluline. Kui olete pahane mõne inimese peale, on parem talle seda kohe öelda, ning üritada koos probleemile lahedust leida. Ärge talletage endasse viite, kümmet, sadat solvumist. Mida rohkem neid saab, seda keerulisem on nendega hiljem tegeleda.
Formaalsel, sisutul "Andesta!" või "Andestan" ei ole mõtet
Mida me paneme sõnasse "andestama"? Unustuse ja välise ilme, et midagi ei ole juhtunud? Kas rõõmustad endiselt selle inimese üle, kes on sinu vastu eksinud? Psühhoteraapia seisukohast tähendab andestamine – lahtilaskmist. See tähendab mitte tunda valu, üleelamist, raevu inimese suhtes. Kui tunnete, et mõni andeks andmata solvang (sinust lähtuv või sinu vastu suunatud) lämmatab, üritage ta tõeliselt minema saata. Jah, see tähendab tööd oma hinge kallal: "Kõik! Ma ei taha enam olla solvunud, sest halb ei ole sellest mitte temal, kes on põhjustaja, vaid minul. See närib minu kallal ega lase mul elada."
Probleem ongi selles, et inimesed paluvad väga tihti vabandust või andestavad pealiskaudselt, formaalselt, reaalset probleemist lahtilaskmist aga ei järgne. Uskuge, selline formaalsus ei tööta.
Kas andestada neile, kes andestust ei palu?
Andestada, ent kuidas? Kas sõnad "Ma pean andeks andma" lahendavad probleemi? Ei. Mis asi on solvumine? See on meie reaktsioon tegevusele, millega on torgatud meie nõrka paika. Kui ütleme endale lihtsalt, et "peame andestama", siis sellega me oma nõrkustest ei vabane, jäämegi nende pantvangiks. Kui aga ütleme endale, et soovime andestada, siis peame endas leidma ka selle solvangutegeneraatori. Peame üles otsima selle nõrga koha ja selle kallal vaeva nägema, selle ümber häälestama. Siis lasevad solvumised meid lahti, sest neil ei ole enam pidepunkti. Meie hing saab aga veidike vabamaks.
Aga kui inimesel ei ole meie andeksandmist vaja?
Oluline on mõista, et fraasi "Ma ei ole kunagi kelleltki andeks palunud" taga on alati peidus mingit sorti psühholoogiline mäng. Miks keegi ei tunnista oma viga, mis kasu ta sellest saab? Seepärast, kui tegemist ei ole teile väga lähedase inimesega, on oluline formuleerida edasise suhtlemise vorm. Mitte selleks, et teda karistada, vaid enesekaitseks.
Mida teha lähedase inimese puhul? Tema pärast võime jätkata oma võitlust, taas ja taas koputades tema südamele. Ja see siis kas avaneb või… me taandume, mõistes, et see inimene ei ole meile enam lähedane. Seda ei pea tingimata kõvasti välja ütlema. Oluline on seda öelda endale. Kui lähedane on korra või mitu eksinud meie vastu ega arva, et on teinud valesti, siis võib ta käituda uuesti nõnda, ning peab selleks valmis olema. Ei ole vaja toita solvumistunnet ega viha, ent on vaja teada, et selline olukord võib korduda. Täpselt samuti ei kanna me viha äikese, orkaani või maavärina vastu, ent teame, et nad kujutavad meile endast ohtu, ning me üritame tagada võimaluse piires oma ohutuse.
Andestust paluda võib ka teisiti kui sõnadega
Ärge unustage, et on inimesi, kelle jaoks andestuse küsimine sõnades on äärmiselt keeruline. Võimalik, et inimene ei soovigi, et tema peale pahandataks, ent ei suuda välja öelda neid kolme oodatud sõna. See-eest üritavad sellised inimesed sageli kogu oma olemusega ja tegevusega näidata, et neil ei olnud õigus ja selliselt meie ees vabandada. Kas pidada sellist käitumist palveks andestada? Arvan, et jah. Sellisel käitumisel on sageli enam kaalu kui formaalsetel sõnadel: "Oi! Kas ma murdsin su jalaluu? No anna mulle andeks, palun."
Väga oluline on õppida tunnistama oma eksimusi
Meie lugeja kahtleb: "Tunned nagu, et pead paluma vabandust, kuigi oled süüdi vaid osaliselt. Aga mis siis, kui teine osapool suhtub vabandusse kui minu kapitulatsiooni?"
Ühest küljest on meil siin tegemist jällegi kõverate inimsuhetega. Miks te kardate nii väga, et teie vabandusi võetakse kapitulatsioonina? Kas teile ei tundu, et kui te ootate inimeselt vastuseks oma vabandusele fraasi: "Ahaa, sa andsid alla!", siis tähendab see, et teie suhted on kujunenud skandaalseteks ja destruktiivseteks, hävitavateks? Kas teile on selliseid suhteid üldse vaja? Kas ei ole siin põhjust oma suhete totaalseks muutmiseks?
Teisest küljest on sageli nii, et inimesel on sisuliselt õigus, ent vormiliselt esitatakse seisukoht täiesti vääralt. Kui teile näiteks ei meeldinud midagi teise inimese käitumises ning te korraldasite selle pärast meeletu skandaali, röökisite nii, et inimene lahkus pisarates, siis loomulikult peaksite ütlema: "Vabanda, ma tegin rumala stseeni. Mul ei ole õigus, ent mulle ikkagi ei meeldi see käitumine, mille peale ma nii lollil moel, inetult reageerisin."
Iga lapse ja täiskasvanu jaoks on oluline õppida oma vigade tunnistamist. Keegi ei nõua teilt enda süüditunnistamist kõige eest siin päikese all. Kui aga tunnete, et milleski eksite, on vaja konkreetsete asjade eest andestust paluda. Ning kui te oma viga siiralt tunnistate, kui te analüüsite koos, miks olukord selliseks kujunes, kuidas seda parandada ning tulevikus mitte korrata, siis see on mitu korda efektiivsem nii teie kui lähikondlaste jaoks kui lihtsalt kisendada: "Olen süüdi, andesta mulle, andesta!" Selliseid suhteid võibki nimetada normaalseteks.
Heites kivi minema oma hingelt ei tee sa viga oma lähedastele
Kui olete eksinud kellegi vastu selliselt, et ta ise ei tea; kui tunnete, et olete tema ees süüdi, ent kardate talle oma ülestunnistusega haiget teha, lõhkuda tema pereelu või panna ohtu tema elu; kui olukorda ei ole võimalik parandada – paluge sellelt inimeselt andestust oma mõttes. Lahendage olukord ilma tema osaluseta, tehke ise asjad klaariks oma hingega. Olulisim on tõeliselt teadvustada endale ebaõiglus, mille olete teinud.
Jätke meelde – solvangud on välditavad! Nendega on võimalik tegeleda ning ennast saab muuta
Ent peab täpselt mõistma, et see on suur, keeruline ja pea alati väga valulik vaimulik töö. Ehk on tõesti maailmas olemas edenenud inimesi, kes võivad kergelt ja rõõmsameelselt andestust paluda ja andeks anda, ent mina ei ole selliseid oma elus kordagi kohanud. Ei ilmikute ega vaimulike seas.
Kaugeltki mitte iga solvanguga ei või üksinduses hakkama saada.
Mõningatel juhtudel vajab inimene kõrvalist abi. Näiteks kui teid pahandanud inimene ei soovi teile vastu tulla ega taha lahendada koos teiega tekkinud olukorda, võib alati pöörduda abi saamiseks psühhoterapeudi poole, kes aitab teil vaadata olukorda selliselt, nagu teil endal ei ole võimalik.
Tõlkinud Roland Tõnisson