Sõnavabadus liberaale ei huvita ehk mõned mõtted pärast Facebooki-vanglast vabanemist

Varro Vooglaid 2018. aasta augustis SAPTK ringreisil Tartus. Foto: Objektiiv

Liberaalse peavoolumeedia täielik huvipuudus selle vastu, kes esitavad Eestis Facebookile konservatiivide vastu massiliselt valekaebusi, annab tunnistust, et tegelikult meediat sõnavabadus ei huvita ning et see on taandatud paljuski vabaduseks väljendada n-ö poliitiliselt korrektseid seisukohti, kirjutab Varro Vooglaid.

Laupäeval lõppes mulle Facebooki poolt väidetava vihakõne eest määratud 30-päevane blokeering, ilma et oleksin saanud mingitki vastust oma protestile, kus küsisin, mille eest mulle niisugune karistus määrati.

Fakt on see, et postituses, mille eest Facebook mind kuuks ajaks n-ö virtuaalsesse kartsa pistis, ei kirjutanud ma absoluutselt mitte midagi niisugust, mida võiks halvimagi tahtmise korral tõlgendada vihakõnena. Osutasin vaid sellele, kui labaselt riigikirjanik Andrus Kivirähk Eesti Päevalehe veergudel minu isikut mõnitas, tuues ühes tsitaadiga tema artiklist esile ka ekraanitõmmise artikli päisest koos minu pildiga.

Võimalik, et sain Facebookilt karistuse selle pärast, et tsiteerisin teksti, kus Kivirähk pani minu suhu sõna “pederast”. Samas on ju ilmselge, et kui ma oma postituses kritiseerisin Kiviräha labast ja madalat väljendusviisi, siis on absurdne karistada mind tema väljendusviisi pärast.

Kõike seda selgitasin ka Facebookile saadetud protestis, kus palusin ebaõiglase ja lihtsalt vale otsuse tühistada. Möödunud on rohkem kui kuu aega, aga vastuseks pole ma kuulnud ei kippu ega kõppu. Seejuures ei ole mul mingit võimalust pöörduda selgituse saamiseks ühegi identifitseeritava Facebooki esindaja poole. Hiiglasliku mastaabi ja kasumiga ettevõttel on Eestis sadu tuhandeid kasutajaid, aga mitte ühtegi esindajat ning Eesti seadustele nad samuti ei allu.

Nii jääb kasutajal üle vaid leppida teadmisega, et Facebook võib tema konto täiesti meelevaldselt vabalt valitud ajaks blokeerida või selle üldse sulgeda, ilma et oleks võimalik midagigi ette võtta või isegi selgitust küsida. Protestide trükkimine süsteemi poolt selleks puhuks välja pakutud kastikesse on sama mõttekas kui jõuluvanale kirja saatmine.

Teine tähelepanek seostub mitte ainult Facebooki süsteemi ebaisikulisuse, vaid ka pealekaebajate anonüümsusega. Normaalsel juhul peaks igal kasutajal olema võimalik näha, kes on tema suhtes kaebuse esitanud – nii toimib ka kohtusüsteem, kus anonüümselt pole võimalik kellegi suhtes kaebusi esitada. Ühelt poolt distsiplineeriks see pealekaebajaid, kes peaks kaks korda kaaluma, kas kaebus, mida soovitakse esitada, on ikka põhjendatud. Teiselt poolt annaks see pealekaevatavale aimdust selle kohta, millised võivad olla tema vastu esitatud kaebuse tagamaad.

Facebook võimaldab absurdsel kombel ükskõik kellel esitada ükskõik kelle suhtes ükskõik kui palju ja ükskõik kui alusetuid kaebusi, ilma et valekaebuste esitajad oleks identifitseeritud, rääkimata valekaebuste esitajatele mingigi vastutuse omistamisest.

Facebook võimaldab aga absurdsel kombel ükskõik kellel esitada ükskõik kelle suhtes ükskõik kui palju ja ükskõik kui alusetuid kaebusi, ilma et valekaebuste esitajad oleks identifitseeritud, rääkimata valekaebuste esitajatele mingigi vastutuse omistamisest. Seega võib pahemaktivistide trollidepoo esitada neile ebameeldivate isikute peale ükskõik kui palju valekaebusi, sisustades sellega kasvõi terveid päevi, kartmata valekaebuste esitamise tagajärgede pärast ja lootes, et teatud osa valekaebustest vast ikka süsteemi poolt rahuldatakse.

Õigluse ideaalist lähtudes peaks olema mitte ainult pealekaevatavale teada, kes tema peale kaebas, vaid samuti peaks alusetuks osutunud pealekaebuse tegijad ise Facebooki kasutamise võimalusest teatud ajaks või alaliselt ilma jääma. Paraku ei ole tegelikkusel õigluse ideaaliga mitte midagi pistmist. Pigem meenutab süsteem nõukogudeaegset pavlikmorozovlikku olukorda, kus “koputajad” käisid KGB-s ebameeldivate kaaskodanike suhtes kaebusi esitamas, nautides seejuures täielikku anonüümsust ja tundes rahvavaenlaste paljastamise üle veel suurt uhkust.

Lisaks veel üks mõtlemapanev asjaolu. Nimelt palusin kokku kolmelt ajakirjanikult, kes Delfist, Postimehest ja Eesti Ekspressist käesoleval teemal minuga ühendust võtsid, et nad uuriksid lähemalt, kes on selle konservatiivide vastu suunatud alusetute kaebuste laine taga. Näiteks Mikk Salu järelpärimisele vastates kirjutasin nii:

“Hea oleks teada, kes Eestis seda pealekaebamist koordineerib. Levivad kuuldused, et sellega võib erinevates riikides olla seotud Sorose fondide võrgustik. Aga ma ei tea, kas see vastab tõele või mitte. Võiks AEF-ilt [Avatud Eesti Fond] konkreetselt küsida, kas nad teavad sellest midagi. Teada on see, et Facebook teeb erinevates riikides vasakpoolsete nn kodanikuühendustega nn vihakõne väljajuurimiseks (st ideoloogiliselt ebameeldivate häälte summutamiseks) koostööd.”

Salu temaatilises artiklis ei ole aga vähimatki märki sellest, nagu oleks ta antud küsimuse vastu huvi tundnud. Ühelt poolt ta nendib, et “kui konservatiivid on hetkel enam karistusi saanud, siis võib põhjus olla selles, et vasakpoolsed on lihtsalt aktiivsemad pealekaebajad”. Teiselt poolt jätab ta aga esitamata keskse tähtsusega küsimuse selle kohta, kes need pealekaebajad siis on – rääkimata sellest, kas ja milliste tulemustega ta mõne taolise ühenduse poole pöördus.

Jääb paratamatult mulje, et tegelikult on liberaalsel meedial konservatiivide hääle mahasurumisest ükskõik või on see neile koguni meeltmööda.

Voltaire’ile omistatud printsiibist, et sõnavabaduse tagamiseks peaks seisma ka selle eest, et see vabadus jääks neile, kellega sa ei nõustu, on end liberaalseks pidav dominantne ideoloogiline vool otsustavalt lahti öelnud. Vaevalt oleks meedial midagi sellegi vastu, kui minu või miks mitte ka Objektiivi kontod Facebooki, YouTube’i ja teiste sotsiaalmeedia platvormide poolt alusetute süüdistuste alusel üldse kinni pandaks. Ilmselt laiutataks ka siis käsi ja öeldaks, et eks ole neil platvormidel ise õigus otsustada oma kasutajatingimuste ja nende tõlgendamise üle (erinevalt kristlastest pagaritest, fotograafidest, kodumajutuse pidajatest ja peopaikade omanikest, kellele ei taheta mitte samasugust õigust võimaldada).

Vasakliberaalide käsitluses on sõnavabadus ümber määratletud vabaduseks esitada vaid n-ö poliitiliselt korrektseid, nende endi vaadetega vähemalt printsipiaalsel tasandil ühtivaid seisukohti – kõik muu tembeldatakse vihakõneks.

Antifa ja teiste lääneriikide ideoloogiliste radikaalide tegevuse põhjal otsustades on juba ammu selge, et vasakliberaalide käsitluses on sõnavabadus ümber määratletud vabaduseks esitada vaid n-ö poliitiliselt korrektseid, nende endi vaadetega vähemalt printsipiaalsel tasandil ühtivaid seisukohti. Kõik muu tembeldatakse vihakõneks, et see siis kambakesi otsustavalt ja üha vägivaldsemalt maha tampida, mõeldes samal ajal iseendast ja oma kaaslastest kui õilsuse kehastusest ja progressi eestvedajast.

Nagu selgitasin minuga ühendust võtnud ajakirjanikele, ei kavatse ma oma sotsiaalmeedia kasutamise mustris midagi muuta. Pidades silmas, et 30-päevase karistusegi sain juba aasta varem tehtud postituse eest, on selge, et uue karistuse võib mulle väänata täiesti sõltumatult sellest, mida ma edaspidi Facebookis kirjutan või ei kirjuta. Seega kirjutan asjadest endiselt nii, nagu ma oma parima arusaamise kohaselt neid mõistan, tehes seda viisakalt ja rahumeelselt, ent ilma poliitilise korrektsuse filtriteta.

Kui see päädib järjekordsete pealekaebuste tõttu minu Facebooki konto kustutamisega, siis jääb vaid üle pealekaebajaid ja nende vaikivaid toetajaid “õilsa töövõidu” puhul õnnitleda. Ent ühtlasi oleks see järjekordseks kinnituseks sõnavabaduse piiride jõulisest koomale tõmbamisest lääne ühiskonnas, mille mitte märkamiseks praegusel ajal peab olema kas pime või lausrumal.

Naeruväärne: Facebook blokeeris 30 päevaks Varro Vooglaiu konto, kuna ta jagas ja tsiteeris aasta aega tagasi Eesti Päevalehe artiklit

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!

Aidake viia artikli sõnum palju suurema hulga inimesteni, jagades artiklit sotsiaalmeedia kaudu oma sõprade ja tuttavatega!
JAGA
Varro Vooglaid
Varro Vooglaid on üks SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks asutajatest, selle juhatuse esimees ja portaali Objektiiv tegevtoimetaja. Ta on katoliiklane, hariduselt jurist, abielus ning kuue lapse isa.