Sosnovski karuputk tapab eesti keelt

Illustratsioon: Bigstockphoto.com

Isegi kõige tõsiilmsemad konservatiivid ja endi sõnul eesti keele pärast südant valutavad inimesed on kergekäeliselt loobumas oma emakeelest, ka riigikeelest. Miks rääkida nii valulikult ja valjuhäälselt venemeelse valitsuse eesti keele vastasest laastamistööst meie haridussüsteemis, inglise keele pealetungist ja muudest sarnastest kitsaskohtadest, kui me ei suuda isegi mitte kõige tavalisema sõnavara kasutamise juures püsida, mõtiskleb ajakirjanik Urmas Saard.

Kuulasin pühapäeva õhtul Tre Raadio vahendusel Mart ja Martin Helme vahelist vestlust saates “Räägime asjast”. Kümnekonnal lõpuminutil rääkisid isa ja poeg venemeelse valitsuse eesti keele vastasest laastamistööst meie haridussüsteemis. Seda oli huvitav kuulda, aga soovimata nende arutluses öelda suure poliitika tasandil sõna sekka, tahan esmalt rääkida eesti keele hoidmisest palju lihtsamal viisil.

Nädalapäevad tagasi küsisin ühes seltskondlikus jutuajamises Eesti kooli eestikeelselt õpetajalt millist eestikeelset sõna oleks mõistlik tarvitada võõrsõna debateerima asemel? Ma ei kõhelnud tema teadmises, kuid seda suurem oli üllatus, kui kohtasin pikka mõttepausi ja vastamise viivitust. Küllap jään isegi mõnele pikalt kasutuses olnud võõrsõnale eestikeelset vastet nuputades kimpu ja tuleb otsida sõnastikest abi. Aga alles neli-viis aastat tagasi tulid poliitikud, ajakirjanikud, õpetajad ja teised auväärsed eesti keele kasutajad suurepäraselt toime ka samaväärse eestikeelse tegusõnaga, ega tundud eluliselt sundimatut vajadust debateerimise järele.

Tänavu 9. detsembril korraldas Kindral Johan Laidoneri Selts koostöös teiste seltsidega Viimsi mõisas arutelu teemal “Kas eesti keelega saab elus hakkama?” Mõttevahetus pühendati lähenevale riigi suurjuubelile. Sissejuhatavate ettekannetega esinesid Eesti Keele Instituudi direktor Tõnu Tender ja Eesti Keeleinspektsiooni peadirektor Ilmar Tomusk. Kahjuks jäid tooliread kuulajate poolel väga hõredaks ja nii osalesid mõttetalgutel peamiselt need, kellel asi niigi selge. Paraku ei saanud ka ise osaleda ja seepärast võin räägitut vahendada üksnes kohalviibinute sõnade kohaselt.

Juhusliku kokkusattumisena arutleti ka Viimsis selle üle, missuguse kergusega on loobutud näiteks tegusõnadest “arutama” või “väitlema” ning selle asemel asutud “debateerima”. Sarnaseid näiteid leiti väga palju. Küsiti, mis põhjusel hüljatakse alateadlikult või tahtmatult omasõnu ja asendatakse need tarbetute võõrsõnadega?

Jäädes pidama ainult ühel sõnal (kõigi kümnete, võibolla ka sadade sõnadega ei jõuaks ühe hetkega tegeleda), meenub kohe Trivimi Velliste ettekanne siseministeeriumi ja kohanimenõukogu kutsel toimunud XII kohanimepäeval Pärnus. Tsiteerin Vellistet aastast 2014: “Kas tänapäeva Eestis on debateerida OK?” “Sõna debatt on tulnud eesti keele üleüldisesse kasutusse viimase paari aastaga. Varem kasutati seda sõna harva, kuigi see on Võõrsõnade leksikonis kogu aeg olemas olnud. Aga Võõrsõnade leksikonist leiab tuhandeid sõnu. Nüüd äkki on meil igapäevaselt – debatt. Kui vanasti arutati riigi eelarvet, siis nüüd debateeritakse riigi eelarve üle, olgu Toompeal või telemajas. Debatt on minu arvates rakvere raibe eesti keele lilleaias. Või ehk sosnovski karuputk. See on kõige eredam näide suunast, kuhu meie keel liigub. Sõna debatt järele puudub vähimgi vajadus.” Velliste sõnul võimaldavad tegusõnad väitlema või arutama oma tuletistega suurepäraselt kõnelda väitlustest ja aruteludest jms. “Nad on seda aastakümneid edukalt teinud. Seega on siin väga tõsine mõtlemise koht, sest mitte midagi ei juhtu niisama. Igal asjal on põhjus. Mis siis toimub meie keeleteadvuses? Mis sünnib meie alateadvuses?”

Nagu näeme, on seesugustele lihtsatele asjadele tähelepanu juhtimine vaid üksikute inimeste eralõbu. Sest isegi ka kõige tõsiilmsemad konservatiivid ja endi sõnul eesti keele pärast südant valutavad inimesed on kergekäeliselt loobumas oma emakeelest, ka riigikeelest. Miks rääkida nii valulikult ja valjuhäälselt venemeelse valitsuse eesti keele vastasest laastamistööst meie haridussüsteemis, inglise keele pealetungist ja muudest sarnastest kitsaskohtadest, kui me ei suuda isegi mitte kõige tavalisema sõnavara kasutamise juures püsida? Kunagi rääkis vanaema loo ühest talutüdrukust, kes tuli võõrsilt korraks koju ja püüdis igal viisil näidata põlgust oma keele ja lihtrahva vastu viisakal kombel nagu ei mäletaks enam maa keelt. Ta küsis kanges ja oskamatus saksa keeles ühe ja teise eseme nimetust kuni astus kogemata rehapulkadele ja sai rehavarrega tabamuse otsaette. Siis osanud kadakasakslust nuusutanud tüdruk küll valjult kiruda “kuradi reha”. Mis obadus peaks meie tänaseid keelest võõrdujaid tabama, et tulla tagasi eesti keele ja eestikeelsete sõnade juurde.

Professor Rein Taagepera on juhtinud tähelepanu tõsiasjale, et enamik eestlasi ei märkagi nende emakeelega toimuvat. Ka iirlased ei pööranud omal ajal piisavat tähelepanu inglise keele pealetungile. Seda ükskord märgates oli juba lootusetult hilja. Olgugi et iiri keel on riigikeel ja Euroopa Liidu ametlik keel, kõneleb praegu Iirimaal nende põlist emakeelt kõigest üks inimene sajast.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!