Illustratsioon: Bigstockphoto.com

Sotsiaalmeedia rolli ja kasulikkuse üle arutleb toimetusele saadetud kaastöös Valdo Jask.

Viimastel kuudel on hakatud peavoolumeedias järjest rohkem kirjutama sotsiaalvõrgustikest. Rõhutatakse, et sotsiaalmeedia ei ole usaldusväärne, sest seal levivat vale informatsioon. Võimalik, et kavatsetakse ka tegudeni jõuda. Hiljuti teatas Euroopa komisjon, et Facebook ja teised suhtlusvõrgustikud peavad hakkama tõsiselt võitlema võltsuudistega (fake news). Vastasel korral ähvardatakse kasutusele võtta õiguslikud meetmed.

Kui Harvardi ülikoolis informaatikat õppinud Mark Zuckerberg 2004. aastal koos oma kaasüliõpilastega Facebooki lõi, siis lootis neist vaevalt keegi, et algul ainult Harvardi üliõpilastele mõeldud veebipõhisest projektist kujuneb ülemaailmne suhtlusvõrgustik. Sama teed läks paar aastat hiljem ka Jack Dorsey poolt loodud Twitter ja teised võrgustikud, moodustades nii uue meedia – sotsiaalmeedia, kus inimesed suhtlevad, loovad, jagavad teavet ja informatsiooni.

Tänaseks päevaks on Facebookil üle miljardi aktiivse kasutaja ning ligi veerand neist jälgib oma kontot vähemalt viis korda päevas. Veel mõni aasta tagasi uskus siinkirjutaja sarnaselt paljudele teistele, et Facebook ja teised sotsiaalmeedia kanaleid kasutatakse eelkõige meelelahutuslikel eesmärkidel. Inimesed vahetavad oma sõpradega pilte neile olulistest sündmustest, jagavad ebaolulist informatsiooni või suhtlevad niisama sõpradega. Tabasin siiski varsti ära, et Facebook pakub palju laiemaid võimalusi.

Paraku leidub selliseid inimesi ka tänapäeval, kes ei mõista, et sotsiaalmeedia annab hoopis avaramaid võimalusi kui koogiretseptide jagamine. Mõni neist tunneb isegi uhkust selle üle, et tal Facebooki konto puudub. Küsimuse peale, miks tal seda ei ole, on standardne vastus, et ta ei tee seda põhimõtteliselt. Samas toidab nende inimeste negatiivset suhtumist ka peavoolumeedia, mis sotsiaalmeedia kasutajaid näitab enamasti ullikestena, kes laadivad internetti ebaolulisi fotosid ja jagavad infot, mis ei oma mingit väärtust. Viimasel ajal on olukord küll veidi muutunud ja peavoolumeedia on hakanud sotsiaalmeediat ka otseselt ründama. Seega tõendab kasvõi see, et Facebook on teatud ringkondadele muutunud ebameeldivaks.

Kindlasti on peamiseks põhjuseks see, et nn tundliku informatsiooni avaldamist ja levimist on väga keeruline, kui mitte võimatu kontrollida. Meenub lugu Juri Andropovist, kes saades 1982. aastal Nõukogude Liidu juhiks, tahtis hakata pealt kuulama kõikide Moskva elanike telefonikõnesid. Vanale luurajale suudeti siiski selgeks teha, et selline projekt oleks isegi KGB-le liiga ressursimahukas. Facebooki saab muidugi tsenseerida ja seda teatud juhtudel tehaksegi, aga oluline on märkida ajafaktorit. Kui sinna ongi midagi ebasobivat postitatud, siis selle kustutamine võtab aega. Selleks peab keegi esitama kaebuse, mille menetlemine võtab aega. Seni aga ringleb tekst netiavarustes ringi ja seda on võimalik jagada ja salvestada.

Mõnes riigis on sotsiaalmeedia olnud või on keelatud. Ajutiselt või siis jäävalt. Nimetagem Süüriat, Iraani, Hiinat, Egiptust, Tuneesiat. Piirangute otsesteks põhjusteks on olnud rahvarahutused, mille koordineerimiseks sobib Facebook imehästi. Kuid piirdugem siiski Lääne kultuuriruumiga.

Koheselt meenuvad rohkem kui aastavanused Kölni sündmused, mis jõudsid maailma avalikkuseni just sotsiaalmeedia vahendusel. Ilma sotsiaalvõrgustikuta ei teaks me massilistest ahistamisjuhtumistest siiani.

Informatsiooni liigub Facebookis tõesti palju. Et jõuda just ennast huvitava informatsioonini, tuleb üles ehitada oma sõpruskond, kes omavad sinuga sama maailmavaadet ja huvituvad sarnastest teemadest. Kui omada piisavalt suurt sõpruskonda, siis jõuab vägagi huvitava infoni, mida peavoolumeediast mitte kunagi ei leia. On igati arusaadav, et üks inimene ei ole suuteline haldama ja kontrollima kogu informatsiooni. Siin aga tulevadki appi Facebooki sõbrad, kes seda tihti edastavad.

Ka on veebipõhise suhtlusvõrgustike positiivseks jooneks operatiivsus. Ei pea ootama täistunni tele- või raadiouudiseid, rääkimata järgmise päeva paberajalehtedest, kui need uudislood muidugi üldse ajalehtedesse jõuavad.

Mainimata ei saa jätta ka nn inimeste peal katsetamist ehk nende reageeringute jälgimist. Kas siis enda poolt kirjutatud tekstile või mõnda uudist jagades. Tekitab mingi uudis või püstitatud teema inimestes huvi või mitte. See kõik on lihtsalt kontrollitav.

Negatiivse poole pealt oskan välja tuua vaid suure ajakulu, mida sotsiaalmeedia regulaarne kasutamine nõuab. Samas kompenseerib seda saadav info, sest informatsiooni on peetud kõikidel ajastustel väga tähtsaks relvaks.