Roland Tõnisson usutles Eestis töötavat ja tegutsevat ortodoksi kiriku piiskoppi Makariost, kes on sündinud Kreetal, õppinud aga peamiselt Ameerika Ühendriikides. Jutt keskendus tänapäeva ühiskonnas esile kerkinud bioeetilistele küsimustele.
Reedel, 14. detsembril kell 18 on põhjust külastada Laulasmaal Arvo Pärdi Keskust, ühte uut ja huvitavat rajatist ning asutust. Just nimelt sel päeval ja kellaajal seetõttu, et siis on keskuses külas ka üks huvitav ja värvikas isik – Kreetal Heraklionis sündinud mees, keda meie tunneme piiskop Makariosena (Griniezakis). Ta viib läbi vestlusõhtu teemal „Armastusest ja elust Kristuses."
Objektiiv on varemalt avaldanud ülevaate tema eestikeelsest, paastuaja mõtteid käsitlevast teosest. Piiskop Makarios on noor mees ja suurema osa oma elust elanud mungana (pühitseti oktoobris 1993). Eelpool nimetatud võimalus temaga kohtuda avab akna maailma, mida me ei pruugi oma asjatus sagimises tähele panna, ent millega puutume kokku kindlasti. Hea, kui oleme selleks suutnud ette valmistuda.
Õppinud on piiskop Makarios kristlikku eetikat Bostoni Ülikooli juures (magistrikraad), teaduse ajalugu Harvardi ülikoolis (magistrikraad), bioeetikat Monash'i ülikoolis (magistrikraad). Kreeta ülikooli juures kaitses ta hindega „suurepärane" oma doktoritöö, mis käsitleb tänapäeva meditsiinilisi ja eetilisi väljakutseid: „Kloonimine: selle sotsiaalsed, eetilised ja teoloogilised komponendid."
Ta on tegutsenud kristliku meedia ja kirjanduse alal, õppejõuna Kreekas, USA's ja Eestis.
Piiskop Makarios vastas ka mõningatele portaali „Objektiiv" poolt esitatud küsimustele, mis käsitlesid tema tegevusvaldkonda ja mida võib nimetada pisikeseks sissejuhatuseks eneseavastamisele ja kokkusaamisele igavikulise lõpmatusega ja Algusega, mida nimetame ka Jumalaks.
Roland Tõnisson: Kaasaegset Läänt võib võrrelda mässava teismelisega, kellel on oma ainuõige arvamus kõige kohta, mida ta enda ümber näeb. Ta avaldab seda lärmakalt, kuigi tema arusaam elu erinevatest aspektidest on väga piiratud, sest ta lähtub väga pinnapealsest informatsioonist ja emotsioonidest. Oma vanemaid ja vanavanemaid ta kuulata ei taha, sest „need ei tea elust midagi." Selle tulemusena oleme olukorras, mil ateistlik Lääne tsivilisatsioon on vorminud enda jaoks uue lähenemise inimese sünnile, elule ja surmale. Vaieldakse sellegi üle, millal saab lootest inimolend. Milline on olnud kristlik arusaam inimhinge sünnieelsest staatusest?
Piiskop Makarios: Õigeusu Kirik on olnud seisukohal, et inimene isiksusena eksisteerib eostamise varajasimatest momentidest alates. See tähendab, et meil on tegemist inimesega ka enne tema sündi emaihust. Ihu ja hinge liit saab teoks müstilisel, inimestele nähtamatul moel ja kasutades isegi teaduslikke uuringuid ei ole meil võimalik selgitada seda protsessi. Kirikuisad on lihtsalt võtnud seda sündmust reaalsusena – meil on tegemist inimolendiga tema eostamisest alates.
Roland Tõnisson: Võib leida erinevaid vabandusi abordipraktikaks – kuriteoohvritele, naise tervis ja elu, elukvaliteet (mis ei võimaldavat lapsele inimväärset elu). Milline on olnud kristlik arusaam abordist – keha ja hinge arengu vägivaldsest katkestamisest?
Piiskop Makarios: Kirik on näinud abordis – sündimata inimese elu hävitamises – surmapattu, sest elu nähakse kingitusena Jumalalt, mis tähendab, et me ei või seda katkestada ühelgi põhjusel. Problemaatilisim on meie jaoks otsustada, kas rasedus ohustab ema elu. Sellisel juhul ei või Kirik nõuda, et ema loovutaks oma elu sündimata lapse pärast – siin otsustab ema. Ta võib otsustada tuua oma elu ohvriks päästmaks sündimata lapse elu. Teisalt võib ta otsustada oma elu päästmise kasuks ja lubada abort. Mõlemal juhul on meil tegemist elu kaotamisega, lõppemisega, mis ei ole sugugi kerge olukord. Seepärast peab lähenema abordijuhtumitele pastoraalselt ja terapeutiliselt. Isegi Kiriku poolt rakendatavad karistused on mõeldud abordiga seotud isikute abiks, saamaks uuesti terviklikuks inimeseks.
Roland Tõnisson: Assisteeritud suitsiidist on saanud üheks turisminišiks Šveitsis, kus see on seadusega lubatud. Vastavalt sellele on inimesel õigus lõpetada oma elu kui see tundub talle mõttetu ja kasutu. Teismeline võib lõpetada oma elu kui ta on häiritud iseendast ja eksistentsiaalsetest küsimustest. Vanem inimene, kes ei leia enam elust rõõme, võib lõpetada oma elu, mis näib talle armetu. Assisteeritud suitsiid on noobel nimetus enesetapule. Enesemõrvale, nagu seda saksa keeles nimetatakse. Mida ütleksite inimesele, kes soovib lõpetada oma elu sellisel viisil? Mida ütleksite inimestele, kes töötavad vastava seadusandluse kallal?
Piiskop Makarios: Tõsiasi, et keegi meist kavatseb lõpetada oma elu, ükskõik siis mis põhjusel, peab panema meid mõtlema inimelu olukorra üle. On alarmeeriv – tõeliselt kurb – kui inimesed otsustavad, et on parem oma elu lõpetada, selle asemel et võidelda raskustega. Faktiliselt peame tõdema, et antud juhul oleme „oma venna valvuritena" läbi kukkunud. Teisisõnu – kui me tõesti hooliksime üksteisest, kas kaotaksid inimesed lootuse ja valiksid elu lõpetamise? Isegi surmahaigete inimeste puhul on vale aidata kaasa nende elu hävitamisele. Me võime ja peame aitama neil vastu pidama valus ja kannatustes, eriti palliatiivse (surmaeelse) hoole näol.
Kirik palvetab, et meil oleks võimalik kogeda kristlikku elu lõppu, ent see ei tähenda valutut surma või et palutaks lahkumist pärast aastatepikkust elu jõukuses ja tervise juures. Kristliku elulõpuna näeme Jumala ligiolekut nii elus kui ka selle lõppemises. Jumala ligiolekus elamine ei ole piiratud ei sotsiaalse, majandusliku või meditsiinilise olukorraga. Palume seepärast, et igal inimesel oleks julgust ja tarkust asetada oma elu Jumala ette.
Neid, kes töötavad assisteeritud suitsiidi sätestava seadusandluse kallal, paluksin ma olla väga ettevaatlik. Sellega seondub mitmeid „libedaid kohti", mis praegu on meie eest ikka veel varjatud. Usun, et on palju efektiivsem pühendada enam aega ja energiat seadusandlusele, mis aitaks meil olla üksteise suhtes paremad teenijad ja hoolekandjad.