Surm olemisest teise retk – humanismi miiniväljal

Illustratsioon: Bigstockphoto.com

Kuigi elust lahkumine on kõike muud kui poeetiline, sageli täis rasket füüsilist valu, siis nagu meie sünd ja elu on imelised annid ja jagame seda koos lähedastega, nii peame jagama kartmatult ka lahkumist, mõtiskleb vaimulik ja teoloog Roland Tõnisson.

Tulles veel kord tagasi eesti inimese arusaama juurde hinge surematusest ja enda positsioneerimisest loodud maailmas, võib ära mainida ühe loo, mis meie oludes võib olla täiesti tõesti sündinud. Ehk läinud siis kord külamees kirikuõpetaja juurde ja öelnud, et tema tahtvat naist võtta.

“Oled sina ka hästi pulmadeks ette valmistunud?” küsinud kirikuõpetaja.

“Igati hästi! Mitu laari sülti on sahvris ja praeliha saab ka lauale kõvaste anda!”

“Ei, ei! Ma mõtlen, et kuidas sul selle vaimuliku poolega on!” öelnud kirikuõpetaja, pidades silmas, kas peigmees ka hästi katekismust teab ja kirikulaule laulda mõistab, et neid ka oma naisele ja lastele õpetada.

“Sellega on ka kõik kombes, õpetajahärra! Mitu lähkrit viina on olemas ja õlut ka mitu vaati!”

Küllap see tõsi on, sest Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku pea metropoliit Stefanus, kes on ise Küprose juurtega, avaldas mõnda aega tagasi oma imestust selle üle, kui erinev on eestlase arusaam eluetappidest ja nende olemusest. Nimelt ei võinud ta mõista, kuidas võib eesti inimene pulmatalituse pidamise eest, sisuliselt kahe hinge Jumala palge ette tõstmise eest, tasuda preestri vaeva kahekümne viie krooniga, ja sedagi pika mokaga, ning samas ilma mingisuguse kahetsuseta panna alkoholi peale “huugama” viis tuhat krooni.

Täpselt samamoodi on ka matustega. Matusetalitust nähakse kui osa laibast lahti saamise kohustuslikust programmist. Enamasti ei mõista ka lahkunu ärasaatjad, millega on tegu, kui teenitakse matusetalitust, ning arvatakse, et ei ole vahet, kas “oma mula ajab” vaimulik või ilmalik matja. Sageli eelistatakse ilmalikku talitust, sest seal ei aeta seda “usupläma”. Lydia Koidula luule on kindlasti ilus, samuti poeetilised õhkamised muldavarisenud elu pärast, ent selles me näemegi, kuivõrd on kadunud arusaam Elu sünnist, eesmärgist ja selle uuestisünnist – tagasivõtmisest algallika, Looja, Jumala juurde. Oleme hästi unustanud kirikliku (seega universaalse) arusaama hinge surmajärgsest olukorrast.

Küsimus ei olegi selles, et vaimulikku peaks rahaga üle külvama ja ta peaks džiibiga ringi kimama (olgu eeskujuks Serbia patriarh Pavle, kes ühistranspordis ringi sõitis, käis inimeste keskel jala ja körtsis ise oma riietust niidi-nõelaga remontida), vaid inimese prioriteetides. Ja need on kõvasti paigast ära. Nüüd siis võime tulla tagasi põhiteema juurde, ning hakata kõiges süüdistama sekulaarsust, ajades kõik tema kaela.

Aleksandr Schmemann tõdeb: “…esmalt peame meeles pidama, et sekularism, mida me tänapäeval mõistame hukka kui kõige halva allikat, ilmus ja arenes – esmalt kui idee, elufilosoofia, ja hiljem ka kui elustiil – “kristliku kultuuri” sees, see tähendab aga, et ka seesama kultuur tekkis kristluse mõju all. Tänapäeval on üldiselt omaks võetud arusaam, et sekularism on postkristlik hereesia ja selle juuri tuleb otsida keskaegse kristliku tsivilisatsiooni lagunemises. Ühe filosoofi (G. K. Chesterton) sõnul on paljud sekularismi põhiideed tegelikult “hulluks läinud kristlikud tõed”. Just see asjaolu raskendab nii väga sekularismile kristliku hinnangu andmist ning selle ideoloogiaga võitlemist… ei ole võimalik võidelda sekularismiga, mõistmata eelnevalt, mis tõi selle maailma… Ja surma mõistmine on siin selle keskmes. Sest nagu ma juba ütlesin, inimese suhtumine surma iseloomustab kõige paremini tema suhet ellu ja selle mõttesse.

Siin tuleb aga kindlasti tõdeda esmalt, et inimesed ise on tõstnud sajandite jooksul primaarseteks oma isiklikud arusaamad surmast ja sundinud need peale kompromisse teinud Kirikule. Näiteks eestlastele hästi tuntud paganlik arusaam surnute koduskäimisest teatud päevadel – sellel ei ole midagi ühist hingede tegeliku surmajärgse olukorraga. Kunagi on neid nähtud ohtlike päevadena, mida elavad inimesed peavad kartma ja mil end kõikvõimaliku halva vastu kaitsta tuleb. Tänu sellistele “rahvatarkustele” on füüsilisest eksistentsist lahkumine saanud inimese elu soovimatu kõrvalproduktiks, paratamatuks kaasnähtuseks, millega peavad tegelema spetsialistid (arstid, vaimulikud), aga mitte pereliikmed.

Siin võime igal juhul tõmmata ka võrdusmärgi aborditööstuse ja elueitamise vahele. Satanistlik arusaam, et inimene või enda ja teiste eludega teha mis tahab, võrsub just nimelt mõistmatusest, et Elu on jumalik kink ning and, ja surm on samuti loomulik osa sellest inimhingele Elu andvast protsessist. Tõepoolest – inimene on sageli surnud hingeliselt, kuigi tema keha funktsioneerib ja käib isegi tööl. Kaasaegne, sekulaarne Lääne inimene näeb olulisimat eesmärki hedonismis ja võimaluses elada võimalikult naudinguterohkelt – siia alla kuluvad ka “lastevaba” ehk child free-ideoloogia, püüd ennast realiseerida karjääriredelil, minnes sageli üle laipade (aborditud lapsed) ja selle kõige kaunistamine mõistega “eneserealiseerimine”. Selle võltsis valguses nähakse enda koormamist Elu poolt antud ülesannetega, nagu laste ilmaletoomine ja nende kasvatamine, ebameeldivusena, millest on tänu sekulaarsele “inimkäsitlusele” võimalik end distantseerida ilma süümepiinadeta. Vananemises ja elu lõppemises nähakse aga traagilist paratamatust, mis sellise trallitava (näiliselt kohustusterohke) nautlemise võimatuks teeb. Sellest tulenevalt on meie teleekraanidel ka reklaamid vanuritest, kes on leidnud võimaluse kõikvõimalike preparaatide abil pikendada nautlevat eluperioodi. Ometigi on inimene vaimsuseta tõeliselt surnud. Ja samas ütleb Kristus Jeesus: “Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta (keha) sureb.”

Füüsilisele keskendunud sekulaarsus, ilmalikkus, on täis vastuolulisust. Aleksandr Panarin (1940–2003), meie kaasaegne filosoof, on öelnud oma töös “Õigeusu tsivilisatsioon” järgmist: “”Inimese emantsipeerimise” sekulaarne projekt … lubas samaaegselt inimkonna vabastada ja jättis ta samas ilma selleks vajalikust vaimulikust loomingulisest jõust. Emantsipeerunud hedonism ei avaldu ega realiseeru milleski nii edukalt kui eneseimetluses ja vastutamatus ellusuhtumises. See aga eeldab, et töökohustused ja vastutus antakse teiste kanda…”

Panarin jätkab teemat, arutledes, et tänu sekulaarsele hedonismile, mis on saanud alguse Elu eitamisest, on loonud selles uue totalitarismi – imperialistliku globalismi. Inimese tõelist vabanemist näeb Panarin mitte “lõdvaks laskmises”, vaid naasmises Igavese Sünni, geneesi juurde. Näeb seda keskendumises vaimsuse tõstmisel, millega murtakse kõrgemale materiaalsusekesksest läbi meeltega kogetava, silmaga nähtava ja käega katsutava piiridest.

Panarini järgi on uus, agressiivne paganlus on jõudnud ideoloogia “vähem riiki” juurest uue staadiumini – “minimaalselt kultuuri ja moraali”. Seega – “vähem inimest”. Vähem sellist Inimest, kelles elab Looja poolt antud, loomupärane soov jätkata ja hoida ennastohverdavalt ülal Elu.

Kui me loeme uudiseid erinevatest juhtumistest inimeste eludes – on soovitud abielluda oma koeraga, televiisoriga või sillaga, on hangitud beebiimitatsioonid, mille eest hoolitseda, on lastud end matta oma lemmikautos loo “Highway to hell” (“Kiirtee põrgusse”) saatel, siis ei ole tegemist naljakate kapriisidega, vaid totaalse mõistmatusega inimese hinge väärtusest.

Selles kirjatüki juurde tuletan meelde, et eelnevalt on ilmunud väike seeria tekste surmajärgsest eksistentsist munkpreester Serafim Rose’i kirjapandu põhjal, seepärast ei hakka antud asjas midagi siia lisama. Ent lõpetuseks olgu öeldud, et tõesti – kui meie ei ole teadlikud loodusseadustest, ei tähenda see, et need seadused meile ei mõjuks. Nii on ka inimese sünniga, eluga ja surmaga ehk siis Elu enesega. See on meile imeline and. Siia ilma tulemise ja lahkumise vahele on meile antud palju aastaid, mille saame teha iseendale ja teistele kas paradiisiks või põrguks. Panarin rääkis loomingulisest inimesest. Peatselt Tallinnas esitletavas eestikeelses raamatus “Mu elu Issand ja Valitseja” ütleb Kristuselinna piiskop Makarios järgmist: “Loominguline inimene ei pruugi tingimata olla näitleja, suur maalikunstnik, skulptor või poeet. Loov inimene on see, kes teeb enda ja teiste elust kunstiteose, täis ilu ja võlu.”

Siia võime lisada, et kuigi elust lahkumine on kõike muud kui poeetiline, sageli täis rasket füüsilist valu, siis nagu meie sünd ja elu on imelised annid ja jagame seda koos lähedastega, nii peame jagama kartmatult ka lahkumist. Parim viis surra on perekonna keskel, ajal, mil selle on ette näinud Looja, valmistades hinge ette uueks eluetapiks. Halvim, mida saame teha oma lähedase hingele, on talle valetada tema tervisliku seisundi kohta ja maha vaikida tõsiasi, et varsti teda füüsilises maailmas ei ole. Hingamise ja ajutegevuse lakkamine ei ole kõige suurem tragöödia inimese jaoks. See on uue algus. Ja me ei taha ju oma lähedasi saata pikale teekonnale ettevalmistusteta. Kõige parem teejuht on ka selleks matkaks olemas – mine küsi seda oma vaimulikult. Kui ta ikka Jumala Sõna tunneb. Tänapäeval ei tähenda veel valge vaimulikukrae seda, et selle kandja midagi ka Jumala Vaimust ja hinge igavikulisusest teaks. Vaata, et sa, hea lugeja, Jumalast eksinute inimhingede teenri ehk humanisti otsa kogemata ei satu.

Surm olemisest teise retk

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!