Milline on meie suhtumine surma ja surnutesse? Mõtiskleb vaimulik ja teoloog Roland Tõnisson.
Meie aeg on paradoksaalne. Inimeste eluiga on pikenenud, ent sageli ei ole nendel aastatel sisu. Räägime ka palju inimväärsest elust ja humanismist, ning samas elame ajastul, mil iialgi ei ole nii külmavereliselt tapetud veel sündimata inimesi. Nüüdsel ajal leitakse õigustusi juba ka vastsündinute tapmiseks.
Pürgitakse selle poole, et igaüks peaks teise inimese õigust elule ülimaks väärtuseks. See õigus on aga tegelikult selektiivne ja tähendab diktatuuri nende üle, kes näevad läbi selle uussallivuse tõelist, diskrimineerivat palet. Ka selles kahepalgeliselt valelikus "võrdsuse ideoloogias" on olemas need, kes on võrdsematest võrdsemad ja kelle õigused on privilegeeritumad kui teistel. Näiteks homoaktivistid kasutavad olukorda väga edukalt ära oponentide allasurumiseks manipuleeritava kohtusüsteemi abil.
Kunagi ei ole räägitud nii palju inimelu väärtusest ja kunagi ei ole selle olulisust nii vääriti mõistetud kui humanistlikul, inimesekesksel ajal, mil elu väärtus keskendub vaid füüsilisele eksistentsile. Meditsiin võimaldab inimkeha hoida elus pikemalt kui loodus seda lubaks, ning seda peetakse arstiteaduse võidukäiguks surma üle. Meditsiin võimaldab ka eutanaasiat ja lõpetada inimese elu enne, kui see Looja poolt on määratud. Mõlemal juhul üritatakse meedikute tegevusele anda religioosset dimensiooni ja väita, et inimese õnnelikkus on ülim, mille poole püüdlemisele peab iga meedik kaasa aitama.
Elu pühadusest ei ole meie sekulaarses maailmas jäänud järgi praktiliselt midagi. Õnnena defineeritakse inimese võimalust rahuldada oma soove ja elada endale. Füüsilisest eksistentsist ja positiivsetest emotsioonidest kaugemale mittereligioosne inimkäsitlus ei lähe. Ega ta olegi selleks võimeline.
Meie võõrandumine Jumalast kui Elu andjast on hõlpsasti jälgitav meie enese käitumise läbi. Me kardame surma. Pelgame sellest rääkida ja seda vaadata. Ometigi on Eestis võrreldes moodsate Euroopa maadega veel üht teist alles sellest elust, mil sünniti ja lahkuti siit ilmast pere keskel. Vahe "arenenud kapitalismiga" on mõõdetav matusekommetega ja sellise väikese nüansiga nagu kirstukaanega. Saaremaal ja Viljandimaal olen kõik matusetalitused (välja arvatud ühe erandiga) pidanud avatud sarga juures. Ilmselt ka kõikjal mandri-Eestis tegutsevatel vaimulikel on kogemus sarnane. Saaremaal kuulub ka fotografeerimine kirstus lamava lahkunuga matusepäeva n-ö kohustusliku programmi juurde. Selliste matusetalituste juures on lahkunuga hüvasti jätma tulnutel oluline võimalus näha olulisimat osa inimese elust – sellest lahkumist või ka naasmist alglätte juurde.
Meil on aga hakatud seda kommet häbenema nagu põhjanaabrite juures Soomes, kus nii luterlaste kui õigeusklike matustel on kirstud suletud, sest lahkunu lähedased ei soovi näha surnukeha. "Ma ei suuda lõhkuda mälestust elavast inimesest laiba nägemisega," öeldakse. Põhjuseks tuuakse ka sageli püüd säästa lapsi psühholoogilistest traumadest. Mõistetav ja üllas soov, ent selle taha on tegelikult peidetud mitmed hirmud. Ka omaenda oskamatus vaadata silma surmale. Eelmisel sajandil elanud ortodoksne teoloog Aleksandr Schmemann on sellest rääkinud oma loengutesarjas, mis on nüüdseks avaldatud kaante vahel, pealkirjaga "Surmaliturgia". Selles käsitleb ta sekularismiajastul toimunud surma ja suremise käsituse devalvatsioonist.
"Soovime või mitte, ent ei ole võimalik eraldada surma (mõistmist) kultuurist, sest kultuur on eelkõige nägemus elust ja selle mõistmine, maailmanägemus ja seega ka surma mõistmine. Võib öelda, et justnimelt suhtumises surma avaldub konkreetses kultuuris ka arusaam elust – kultuuri arusaam elu mõttest ja eesmärgist."
Nii näemegi, et meie maailma mõistmine (või õigemini mittemõistmine) on loomulikult sekulaarse suhtumise tulem. Sekularismi ennast ei tohi aga lihtsustatult määratleda kui pelgalt millegi eitamist. Sekulaarsus on ka mugandumine inimloomusega ja selle piiratusega. Samuti soov minna kompromissile oma südametunnistusega ja universaalsete seadustega – kümne käsuga. Ka paljud kirikud on sekulaarsusega kaasa läinud, sest nendes ei toimeta sageli enam vaimulikke seminare ja akadeemiaid lõpetanud Jumala Sõna sulased, vaid poolteoloogilistest õppeasutustest väljalastud feministid-humanistid, kes näevad oma ülesannet maise paradiisi kultiveerimises. Schmemann:
"…religioon püüdleb sekulaarses maailmas samade eesmärkide poole ja nimelt – õnn, oma võimete ja võimaluste realiseerimine, sotsiaalne ja isiklik edukus… Ei sekulaarsuses… ega (sellises) religioosses dimensioonis ei ole kohta surmale kui olulisele sündmusele, kui "viimsele eesmärgile", inimelu saatuslikule, ettemääratud tunnile. Kartmata olla küünik võib öelda, ilma et see kõlaks kergemeelse naljana, et meie kultuuris on surma ainsaks väärtuseks kadunukese elukindlustuses äranäidatud summa. Selles seisneb (kaasaegse inimese jaoks) vähemalt midagi reaalset."
Surm ise on aga midagi negatiivset, mille mõju tuleb minimaliseerida neile, kes selle sündmusega peavad olema seotud.
"Seepärast on meie ühiskond surma käsitlemiseks loonud keerulise, ent suurepäraselt häälestatud mehhanismi, mille efektiivsuse garanteerivad meedikud, matusetööstus, vaimulikud ning – nende vandenõulaste seas viimased, ent mitte viimsed oma tähtsuse poolest – perekond.
See mehhanism on programmeeritud klientidele erinevate, rohkete teenuste osutamiseks. See teeb surma niivõrd kergeks, valutuks ja märkamatuks kui võimalik. Sellise tulemuse saavutamiseks esiteks valetatakse patsiendile (pigem kliendile) tema tegeliku seisundi osas, kui see muutub aga võimatuks, suigutatakse ta narkootilisse unne. Seejärel (pärast kliendi surma) kergendab sama mehhanism saabunud leinaaega. Sellega on hõivatud matusebüroode omanikud ja töötegijad. Väga viisakalt ja pealesundimatult teevad nad kõik selle, millega varem tegeles perekond. Nemad valmistavad keha ette matusteks… nemad juhendavad (või juhivad) kindlakäeliselt perekonda matuse olulisimatel momentidel, nemad katavad ka haudalastud kirstu mullaga. Nemad saavutavad selle, et nende kvalifitseeritud, oskuslik ja väärikas tegevus eemaldaks hirmu surma ees, muutes matuse sündmuseks, mille juurde kuulub küll kurbus, ent mis ei riku meie tavapärast elurütmi."
Eestis on veel säilinud komme, et kui hauda ei kaevagi lahkunu lähedased, siis haua katab kinni ikkagi perekond ja iga mees saab labida pihku. Keegi väliseestlastest meenutas juhust Kanadas 1960-ndail aastail, kui sõjaveteranid matsid oma relvavenda ja tulid kalmistule oma labidatega. Kalmistutöötaja ei olnud kaugel sellest, et kutsuda politsei, kui talle öeldi: "Sina meid ei takista, kui me tahame oma sõbrale viimast austust avaldada." Siin põrkasid kokku kaks üksteisele võõrast maailma – steriilne klienditeenindus ja arusaam, et surma eest ei ole mõtet end peita.
Olukorras, kus perekonna käest on võetud praktiliselt kõik võimalused osaleda lahkunu ärasaatmises, on ka vaimulikele jäetud hädapärane, protokolliline ülesanne, mille tähtsus jääb alla mitte ainult arstile ja matusebüroole, vaid veel olulisemalt ka peielaua korraldamisele. Schmemann:
"…faktiliselt on vaimulikul teisejärguline … (teenusetellijate soovidele) allutatud roll … Surm on muutunud "meditsiinistunuks", ta on viidud (saunast) haiglasse ja suhe sellesse on muutunud häbenemiseks, otsekui tegemist oleks ebakorrektse haigusega, mida on parem hoida saladuses. "Meditsiinistamine" tegi vaimuliku rolli kogu suremise protsessis tähtsusetuks. Vaimuliku juuresolek ei ole ka perekonna silmis oodatud, kui ta võib häirida haiget "klienti", teavitades teda peatsest, vääramatust lahkumisest elust. Kui aga vaimulik "lööb mängus kaasa" (ja seda juhtub tänapäeval üha enam), nõustub hakkama osaks "meeskonnast", varjates "kliendi" eest tema tõelist olukorda, võetakse ta vastu avasüli."
Kirik ja Jumala Sõna on praktiliselt täiesti eemaldatud ka surnukeha ettevalmistamiselt muldasängitamiseks, nii nagu perekond ei pese ega riieta enam oma lahkunut, samuti ei puutu enam kokku surma vahetu kogemisega. Schmemann jätkab: "Lahkunu viiakse poolvargsi matusebüroo töötuppa ja tuuakse sealt kirikusse juba kui (palun mind vabandada selle väljenduse eest) kui "valmistoode", mis kehastab meie aseptilist, hügieenilist, "kombelist" arusaama elust ja surmast."
On lihtne süüdistada sekulaarsust selles, et eesti inimesed enamasti ei mõista üldse inimese vaimulikku dimensiooni oma elu suurimates ja olulisimates sündmustes – mitte ainult suremises, vaid ka sünnis, ristimises (inimhinge sidumises tulevasse ellu), argipäevas, inimsuhetes. Me võime teha kirikuteemalist nalja ja küllap eelkõige eneseiroonia lisab meie päevadesse ka vajalikku vürtsi, ent sisuliselt kajastab selline huumor meie rahva nutuväärset vaimulikku olukorda. Meie igapäevase vaimulikkuse kõrghetkedeks on Jumala nime ilmaasjata nimetamine, kohustuslik küünaldepõletamine hingedepäeval ja vahest ka jõulude puhul kirikusse sattumine. Enamuses on eesti inimene aga "surnuusku" – see tähendab, et me kummardame liigselt mälestust inimestest ning nende maiseid jäänuseid, uskudes, et sellisel moel võime pakkuda neile midagi. Selle "midagi" olemus on meile aga hoolimata praktikast ikkagi ebaselge.
Sellest, mida tähendab inimesele hinge lahutamine kehast, loodan ega rääkida juba järgmises teemat käsitlevas kirjatükis.