Punane, kommunistlik-sotsialistlik ideoloogia on juba ammu kõik kaardid avanud. Ainult et ullikesi, keda saab lollitada oma võltshoolimisega, sünnib aina uusi ja uusi, kirjutab Roland Tõnisson kommunistliku riigipöörde, mida me tunneme Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsioonina, sajandal aastapäeval.
Texase kirikus 27 inimest mõrvanud ja punalippu kandnud antifašist tegutses kõigest nii, nagu õpetab oma vaenlastega ümber käima marksistlik-leninlik-sotsialistlik ideoloogia. Vastased tuleb ühel või teisel moel vaigistada. "Ei ole inimest, ei ole ka probleemi," nagu tõdes punaste mõrvarite iidol Stalin. Punasel värvil on vaid erinevad varjundid. Sisuliselt on tegemist terroristliku ja inimvaenuliku ideoloogiaga, millel on vaid erinevaid avaldumisvorme. Pol Poth, Stalin, Mao Zedong, Che Guevara ja meil nüüd alguse saanud kooseluseadus koos pealekaebamiskampaaniaga on ühe perekonna erinevad lapsed. Nad on pärit samast ideoloogilisest keskkonnast.
7. novembril täitub 100 aastat kommunistide ehk enamlaste ja nende liitlaste sotsialistide riigipöördest Vene impeeriumi pealinnas Petrogradis ja ennenägematu anarhia algusest. Alles hiljem, 1927. aastal, hakatakse nimetama seda sündmust "suureks" ja tavaline mäss saab nimeks kõlavalt "revolutsioon". Sel aastal sai Stalin endale faktiliselt kogu võimu. Riigipöörde sisuliseks teostajaks olnud Lev Trotski (õige nimega Leiba Bronštein) tõsteti välja tema ametikorterist Kremlis ning 1928. aastal saadeti ta asumisele Kasahstani. Kui Trotski veebruaris 1929 saadeti Nõukogude Liidust välja, sai alata täiemahuline Stalini isikukultus ning mõne aja möödudes anti 1917. aasta sündmustest inimestele pilt, nagu oleksid Lenin ja Stalin olnud kogu aeg käsikäes kampas nagu porgand ja kana ühes puljongifirma reklaamis.
Aja möödudes hakkame ka ise hindama oma möödunut sangarlikemas ja põnevaimas värvides. Nõukogude propagandistlik ajalooteadus, mida võib selliseks vaid väga tinglikult nimetada, ei säästnud jõudu kommunistliku mütoloogia loomisel. Selles jäi ta alla vist ainult inkadele, kes pärast naaberrahvaste alistamist hävitasid ära kõik tõendid sellest, kuidas nad olid olnud kunagi nendesamade hõimude orjadeks. Ajalugu algas siis sellest, et inkad olid Titicaca järve äärsete alade peremehed aegade algusest.
Keegi entusiast on läheneva "suure sündmuse" ümmargusele juubelile mõeldes asunud kaitsma riigikukutajaid ning peab suureks patuks seda, et Lenin on rahva ajaloolisest mälust välja heidetud. Ta toob Lenini geniaalsuse kohta paar tõestust.
Esiteks – Lenin olevat tulnud võimule täiesti kokkukukkunud riigis, mis purustati juba enne tema võimuletulekut.
Teiseks – on suur ime, et ta suutis 4 aasta jooksul, anarhia ning välisinterventsiooni tingimustes taastada riikluse. See ei olevat olnud võimalik, kui puudunuks rahva toetus.
Ma ei soovi raisata ei enda ega lugeja aega selliste demagoogiliste ning räigelt valelike väidete ümberlükkamiseks – materjali on selle kohta küllaldaselt ning vaid täielik võhik võib sellise "tõelaadse tootega" alt minna. Võetagu vaevaks tutvuda kas või "Objektiivi" veergudel sõna võtnud ajaloolase Jüri Kotšinevi seisukohtadega.
Vastuväiteks ütlen lühidalt järgmist. Esiteks – sõjast, riigivargusest, korruptsioonist ja bürokraatiast räsitud Vene riik ei olnud sugugi kokkukukkumise äärel. Vene impeeriumi kukutamine oli välisjõudude projekt, mis Lenini ja Trotski ja teiste nendesuguste kätega teostati. Rahva tüüpilist rahulolematust keerulise olukorraga suutsid punased ülihästi ära kasutada.
Teiseks – kommunistide võimu nõrkust näitas seegi, kuidas see oleks võinud tänu mässama hakanud tšehhidele põrmu kukkuda. Välisriikide interventsioon ja abi antikommunistidele oli vaid näiline. Saksamaaga oli leninlik valitsus praktiliselt liitlassuhetes. Ameeriklased Vladivostokis ja britid Arhangelskis kaitsesid vaid oma riikide (loe: sündmused veerema lükanud rahandusringkondade) majandushuve ega võtnud ette midagi kommunistide kukutamiseks.
Anarhiat ei oleks tekkinud, kui punased ise ei oleks selle tekitanud. See sai aga võimalikuks tänu sellele, et Venemaal valitses toona veel aumehelik mentaliteet, mis vandus alla räigele jõhkrusele ning valelikkusele. Tagalaväeosad (mis koosnesid pisisulidest ja enamasti moraalselt laostunud rindeväeosadesse mittesobivast elemendist) ja punapropast haaratud mõned tuhanded ei oleks võimule saanud, kui monarhistid ja ka Kerenski valitsust toetavad ringkonnad oleksid näidanud üles poliitilist kindlameelsust ja likvideerinud kogu mässuidee eos. Veel 1917. aasta suvel näis mõte enamlastest võimu juures enam kui võimatu. Võitsid nahaalsus, jõhkrus ja otsustavus ära kasutada oponentide nõrkusi. Mõttemaailmade erinevuses võib hea lugeja veenduda ise, kui kõrvutab punaste mässu järgset elu, mil valitses röökiv massimentaliteet ja mässueelset arusaama sellest, milliseks inimest peab kasvatama (vt siit).
Suurt sotsialistlikku oktoobrirevolutsiooni viisid läbi väga entusiastlikud inimesed. Helsingis sadamas seisnud Vene laevastiku mässulised madrused viskasid ohvitseride surnukehad jääle. Helsingi inimestele piisas sellest täielikult, et mitte punaste ideedega kaasa minna. Küllap on sellega seletatav ka see vaenujõud, millega Mannerheimi (kes oli ise tunnistajaks tapatalgutele Petrogradis) juhitud "valged" kommuniste maha surusid.
Vene emigrandid asutasid Prahas oma lastele gümnaasiumi. Õpilased, vanuses 6–22, olid väga erineva sotsiaalse taustaga – töölispäritoluga ja aadlivõsud. Palju oli kasakaid, ukrainlasi ja siberlasi. Kolmandik õpilasi oli naissoost.
12. detsembril 1923 oli lastel võimalus kirjutada kirjand teemal "Minu meenutused 1917. aastast kuni gümnaasiumi astumiseni". Millest nad siis kirjutasid (В. В. Зеньковски, Воспоминания 500 русских детей, Прага, 1924 год):
"Peagi nägin, kuidas raiutakse mõõkadega inimesi surnuks. Isa ütles mulle: "Lähme, Mark. Sa oled liiga väike, et seda vaadata.""
"Varsti hakkas voolama veri. Minu lähedased surid ilma halata ja kedagi needmata."
"Jäin meie perest ainsana ellu."
"Õppisin revolutsiooni tundma nii. Väiksesse majja visati pomm. Jooksin sinna. Maja varises. Nurgas lamas naine. Tema kõrval ärarebitud jalgadega poeg. Taipasin kohe, mida pean tegema, sest olin gaid. Saatsin oma väikevenna voorimehe järgi, sidusin haavad nii nagu sain… Kõige hirmsam selles revolutsioonis olid haavatud. Neid ei toidetud kunagi. Meie, lapsed, korjasime nendele raha leiva jaoks."
"Kõik oli korraga tasuta ja mitte midagi ei olnud saada."
"Tuli komissar, lõi endale piitsaga vastu säärikut ja ütles: "Et oleksite siit kella kolmeks läinud." Meid aeti seitse korda elamiskohtadest välja." Meil oli väga palju asju ja me pidime neid ise tassima. Olin siis väga väike ja rõõmustasin kui bolševikud meilt kõik ära võtsid."
"Elasime toona leivaotsingutes… Kauplesin siis turul. Seisad, jalad on külmunud, kohutavalt tahad süüa, aga teha ei ole midagi."
"Kui ka teine õde haigestus tüüfusesse, läksin lehemüüjaks. Oli vaja kuidagi end toita."
"Meie isa lasti maha, vend tapeti, õemees tegi enesetapu."
"Minu mõlemad vennad hukkusid."
"Isa tapeti, ema suri nälga… Onu viidi minema, hiljem leidsime ta ühest kraavist. Neid oli seal palju."
"Isa suri tüüfusesse ja haiglasse teda ei lastud ja meie hakkasime sööma mädakartuleid. Meid oli seitse ja järgi jäin vaid mina."
"Minu onu tapeti, sest tal oli kellegagi sama perekonnanimi. Nad ise ütlesid."
"Ma mõistsin, mis on revolutsioon, kui nad tapsid minu armsa isa. Ta lasti maha sellepärast, et oli arst."
"Isa lasti maha, sest mingisugused väed olid linna lähedal."
"Meil surid vanaisa ja vanaema nälga, aga onu läks hulluks."
"Selle aasta jooksul kaotasin ma isa ja ema."
"Venda viidi neli korda mahalaskmisele, aga tema suri ajupõletikku."
"Meil oli, nagu kõikjal, käskiv "Tee lahti!" Röövellikud läbiotsimised, haigused, nälg, mahalaskmised."
"Oma üheteistkümne eluaasta juures sain ma näha nii mahalaskmisi, poomisi, uputamisi ja isegi rattaletõmbamist."
"Kõik meie reaalkooli õpilased hukkusid. Keegi ei tulnud koju. Tapeti ka minu vend."
"Nende aastate jooksul harjusin ma surmaga niivõrd, et nüüd ei avalda see mulle mingit mõju."
"Käisin vanglas ja palusin isa asemel mind ära tappa. Nad ajasid mind minema. Arst käis kodus ja küsis ema peale näpuga näidates: "Ei olegi veel surnud?" Ma lamasin ema kõrval ja kuulsin seda iga päev."
"Nägin hunnikut haavatuid. Nad surid jää peal kolm päeva."
"Mu isa pandi veega täidetud keldrisse. Magada seal ei saanud. Kõik seisid püsti. Samal ajal suri mu ema, varsti ka isa…"
"Tema vanemad varjasid end. Nälg sundis neid saatma oma poega leiva järele. Ta tunti ära ja arreteeriti. Teda piinati nädal aega: lõigati ihult nahka, löödi hambaid välja, põletati nägu paberossidega ja nõuti isa väljaandmist. Ta pidas vastu. Kuu aja pärast leiti ta tundmatuseni ärapiinatud keha. Linna lapsed käisid seda vaatamas. Minu vanemate majja seadis end sisse Tšekaa [Erakorraline Komitee, NKVD ja KGB eelkäija]. Kui bolševikud minema aeti, käisin ma seda maja vaatamas, mis oli tundmatuseni lagastatud. Lugesin mahalastavate poolt viimastel eluhetkedel tehtud kirjutusi. Leidsin kellegi väljarebitud alalõua, sooja lapsesoki, juuksepatsi koos lihatükiga. Kõige hirmsama avastasin meie kuurides. Need oli pilgeni täis katkiraiutud laipu. Keldri seinale oli keegi kraapinud: "Issand, halasta…""
"Päeval lasti meid, vange, maha, aga öö varjus maeti. Muld oli ainus, mis meid avasüli vastu võttis. Nii puhtaid kui räpaseid, valgeid ja mitte nii väga valgeid. Rahustasime üksteise vara vananenud südameid. Tapetute hinged läksid Issanda kohtujärje ette. Küll tema kõik paika paneb…"
"Minu üle naerdi, et ma olen üles kasvanud kuulipilduja tule all. Tulistati, tõesti, meil iga päev."
"Ma hulkusin üksi ringi ja nägin, kuidas ühes külas pandi 80-aastase vaimuliku selga sadul ja tema seljas ratsutati. Seejärel torgati tal silmad välja ja lõpuks tapeti."
Sellele kõigele ei ole mul enam midagi lisada. Punane, kommunistlik-sotsialistlik ideoloogia on juba ammu kõik kaardid avanud. Ainult et ullikesi, keda lollitada oma võltshoolimisega, sünnib aina uusi ja uusi.