Ajaloolase ja islamiuurija Üllar Petersoni hinnangul on seoses Süüria konfliktiga kujunenud paradoksaalne olukord, kus lääne demokraatiateoreetikutest inimõigusidealistid on muutunud islamistide liitlasteks pühas sõjas sekulaarse režiimi vastu, islamistlikust ülestõusust alguse saanud kodusõja näol on aga tegu sunniitliku maailma rikaste šariaadiriikide, Türgi ja lääneriikide proxy-sõjaga Süüria ilmaliku valitsuse vastu. Objektiiv refereerib Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste eelretsenseeritavas ajakirjas Sõjateadlane ilmunud artiklit.

  • Süüria konflikti näol on tegemist wahhabiitlike araabia riikide, Türgi ja lääneriikide proxy-sõjaga Süüria sekulaarse režiimi vastu
  • Lääne meedia asus toetama mässulisi, ignoreerides islamiäärmuslust
  • Lääne meedias on tavaliseks saanud manipulatsioonid seoses langenutega, keda kujutatakse režiimi ohvritena
  • Kõige enam on kodusõjas langenud režiimi toetajaid

Juba seitsmendat aastat lõõmab viimase sajandi üks suurimaid Lähis-Ida tragöödiaid Süüria kodusõja näol. Selle sõja absurdsust näitab läänemaailma silmakirjalik, kuid samas kindlameelne poolte valik ühe suure pahe (islamism) kasuks teise pahe (idamaine sekulaarne türannia) ees. Lääs on Süüria kodusõjaga seoses omaks võtnud islamistide poolt käibele toodud neli suuremat ideoloogilist manipulatsiooni.

  1. Islamistidel on õnnestunud Süüria kodusõja alguses toimunud relvastatud sunniitlike muslimite ülestõus manada lääne auditooriumile türanniavastaseks rahumeelseks rahvarevolutsiooniks;
  2. islamistid on avalikkust edukalt eksitanud mässuliste eksiilvalitsusena toimiva Süüria Rahvusliku Koalitsiooni (SRK) olemuses ja eesmärgis;
  3. käibele on lastud kujutelm aastatel 2011–2014 eksisteerinud Vaba Süüria Armee n-ö mõõdukast olemusest;
  4. Süüria režiimi vastustavate, nime poolest küll inimõigusorganisatsioonide, sisult aga islamismi edendavate trickster’ite abil langenute statistikat mängitades on loodud kujutelm “oma rahvast tapvast Süüria režiimist”.

Neid nelja manipulatsiooni kasutavad Süüria režiimi vaenavad lääneriigid ära, et põhjendada valitsusvastaste jõudude rahastamist. Mässulisi kujutati lääne meedias aastaid mõõdukatena, samas teadlikult nende olemust varjates ja nende eesmärkidega trikitades. Kõnealuste manipulatsioonide tulemusel on läänest saanud Süüria islamistide suurimaid liitlasi.

Süüria ülestõusu alguseks peetakse 2011. aasta esimesi kuid – ajavahemikku jaanuari lõpust märtsini. Esimesed suuremad valitsusvastased demonstratsioonid toimusid reedeti pärast sunniitlikes mošeedes peetud jutlusi. Reedest päeva, 28. jaanuarit, võibki tagantjärele pidada ülestõusu alguseks. Sel päeval süütas al-Hasaka linnas end keegi Hasan Ali Uqlah (araabia nimed esinevad siinses ülevaates lihtsustatud kujul). Pinge eskaleerus juba 1. aprillil ja siit edasi arenesid sündmused juba veriste reedete verstapostidena. Seega võib väita, et sunniidi mošeede reedestest jutlustest (nn vihareede fenomen) kujunes võimudevastase ülestõusu pärm. Tõsised kokkupõrked tekkisid võimude ja protestijate vahel 18.–20. märtsini Darʿā linnas. Just Darʿā sündmusi hakati välismeedias kujutama kui türanniavastast rahvarevolutsiooni (“Süüria režiim tapab oma rahvast”), kuid sündmuste käik annab alust rääkida islamistlikust ülestõusust. Praeguseks võib väga harva leida sellest objektiivseid käsitlusi, isegi n-ö teaduslikes monograafiates.

2011. aasta suvi oli Süürias valitsust toetavate, sadade tuhandete osavõtjatega massimeeleavalduste aeg. Kui Süüria puhul üldse rääkida rahumeelsest rahvarevolutsioonist, siis toimus see just toona ja valitsuse toetuseks. Samal suvel algas ülestõusnute organiseerumine. 29. juulil 2011 asutasid mässulistega liitunud sunniidi ohvitserid Vaba Süüria Armee, mis sõnastas oma eesmärgina valitsuse kukutamise relvajõul. Sügiseks oli sellest kujunenud toonase ülestõusu peamine jõud.

Aastaks 2012 võis tõdeda, et Süüria konflikti puhul on tegu sunniitliku maailma rikaste šariaadiriikide, Türgi ja läänemaailma proxy-sõjaga ilmaliku Süüria vastu.

23. augustil 2011 moodustati Türgis ülestõusnute poliitiline eksiilvalitsus Süüria rahvusnõukogu (SRN), mille peamisteks rahastajateks hakkasid araabia rikkad naftariigid ja lääne suurvõimud. SRN kuulutas demokraatiat, inimõigusi ja muid läänlastele arusaadavaid mõisteid, olles sisuliselt marionetiks USA administratsioonile. Aastaks 2012 võis tõdeda, et Süüria konflikti puhul on tegu sunniitliku maailma rikaste šariaadiriikide, Türgi ja läänemaailma proxy-sõjaga ilmaliku Süüria vastu.

Süüria valitsuse jaoks kriitilisel ajal 2012. aasta teisel poolel ja 2013. aastal, mil suur osa Süüria suurlinnadest, sealhulgas pealinn Damaskus ja suurim linn Aleppo, olid valdavalt mässuliste käes, toetas lääne massimeedia mässulisi, ignoreerides ülestõusnute seas kulutulena levivat islamiäärmuslust.

Armulise Jumala Brigaadi võitlejad, 2011. Foto: Scanpix

Aastaid püüdis lääne meedia Süürias esile tõsta ülestõusnute “mõõdukat” suunda, mis 2011–2013 koosnes kirevast seltskonnast režiimivastastest, kes kuulutasid, et nende eesmärk on kehtestada Süürias demokraatlik, inimõigustel ja mõõdukal islamil põhinev elukorraldus. Mõõdukate mässuliste katusorganisatsiooniks sai Kataris 2012. aasta novembris moodustatud Süüria Revolutsiooni- ja Opositsioonijõudude Rahvuslik Koalitsioon (Süüria Rahvuslik Koalitsioon, SRK), mille peakorter on nüüdseks Istanbulis. Araabia riigid (v.a Alžeeria, Iraak ja Liibanon) on SRK-d tunnustanud Süüria ainsa legitiimse valitsusena. USA, Euroopa Liit, Türgi ja mitmed lääneriigid on seda tunnustanud ainsa legitiimse Süüria rahva esindajana – teiste seas USA-ga samal päeval (12.12.2012) Eesti.

SRK kui süüria rahva esindaja mõju Süürias on jäänud äärmiselt piiratuks ning alates aastast 2013 ei tunnistanud paljud Süürias võitlevad islamirühmitused neid enam oma esindajatena. Väidetavalt USA vahendusel liitus SRK-ga ülal mainitud Süüria rahvusnõukogu (SRN).

Vaba Süüria Armee (FSA) 30-liikmeline ülemjuhatus loodi 2012. aasta detsembris Türgis, võimalik, et Türgi otsesel kaasabil. Kuigi FSA püüdis esialgu varjata oma islamistlikku iseloomu ja rääkis üldsõnaliselt demokraatiast, on tegu tüüpilise šariaadi kehtestamist taotleva liikumisega. Nende endi teadaannetest ilmneb, et nende käes olevatel aladel toimib šariaadiseadus, ja FSA juhid ütlevad araabiakeelsetes intervjuudes otse välja, et tulevast Süüriat hakatakse valitsema šariaadi abil. Seevastu läänes oli kombeks vähendada igati FSA šariaadi-ihalust ja rääkida sellest, kuidas FSA püüdleb demokraatia ja läänelike väärtuste poole. Taoline suund väljendub eriti 2012–2013 USA-s avaldatud kirjutistes. Alates 2014. aastast FSA-d endisel kujul enam ei eksisteeri ja see on tasalülitunud islamiäärmuslusega. Nüüdseks ollakse läänes FSA fiktsioonist loobunud. Demokraatiakuvandiga sobib palju paremini sekulaarsust rõhutav organisatsioon Süüria Demokraatlikud Jõud, mis koosneb valdavalt kurdidest. Selle meediakajastus läänes ja antav abi on väiksem, sest seda ei saa lääs kasutada president Bashar al-Assadi vastase tööriistana.

Süüria sündmuste kajastamisega seoses toimub lääne massimeedias äge al-Assadi-vastane propagandasõda. Süüria valitsusvastased olid viimase ajani režiimiga peetavas infosõjas tuntavas ülekaalus. Kuni 2013. aastani valdas lääne meediat mässulisi õigustav joovastus, hiljem islamiste vabandav õigustus, tuues ettekäändeks “veel julmemat al-Assadit”, nagu see ilmneb ka eestikeelses meedias. Lääne meedias on tavapäraseks saanud manipulatsioonid, milles valitsusvastaste poolt korda saadetud tsiviilelanike hukkamisi näidatakse kas valitsusvägede või alaviitidest jt vähemustest koosneva rahvamiilitsa kuritegudena või kujutatakse mässuliste langenud sõdureid valitsuse poolt tapetud tsivilistidena. Nüüdseks on Süüria võimud saavutanud propagandasõjas teatava pariteedi. Peamise trumbi andsid režiimile kätte mässulised sunniidid ise, kelle seas levib üha enam vägivallategude toimepanemine (massihukkamised, vägistamised, piinamised, peade maharaiumised, ristilöömised) ja sellega kiitlemine. Õõvateod jätkuvad tänapäevani ka nende islamistide seas, kes pole seotud Islamiriigiga (ISIS).

Murranguks ideoloogiasõjas võib pidada 2013. aastat, kui varem režiimivastast suundumust hoidnud inimõigusorganisatsioonid ei saanud enam internetis kulutulena levivatest islamiäärmuslaste veretöödest mööda vaadata. Süüria režiim on saavutanud propagandasõjas suure osa sunniitlike vaimulike toetuse ning riigis ei ole tekkinud sellist rahva ja vaimulike võimudevastast rinnet, mis kukutas näiteks 1978–1979 Iraani šahhi. Keskne teema võimude propagandas on äärmuslasi toetavate rikaste naftariikide establishment’i naeruvääristamine.

Kaader videost: verise näoga poiss, kes sai väidetavalt vigastada 17. augustil 2016 Aleppot tabanud õhulöökides. Foto: Scanpix

Harvad pole ka juhtumid, kui vaenupooled kasutavad oma huvides ära emotsionaalset sõjaohvri pilti. Esineb ka otsest uudiste võltsimist ja manipuleerimist, eriti režiimi vastaste poolt. Näiteks on manipulatsiooniks peetud ülaltoodud videot, mille valmistajad on paadunud äärmuslased, kellest üks osales varem umbes 12-aastase poisi pea mahalõikamises.

On kujunenud paradoksaalne olukord, kus lääne demokraatiateoreetikutest inimõigusidealistid on muutunud islamistide liitlasteks pühas sõjas sekulaarse režiimi vastu.

Propagandasõjas on olulisel kohal küsimus langenute arvust. Tuleb rõhutada, et Süüria kodusõjas langenute statistika pärineb valdavalt režiimivastastelt. Tuleb olla ettevaatlik humanitaarorganisatsioonide nime ja välise kuju all tegutsevate islamiideoloogidega, kes on häälestatud režiimi vastu. Kõige sagedamini kasutatavaks allikaks Süüriaga seonduvate andmete, eriti langenute statistikaga seoses on Syrian Observatory for Human Rights (SOHR). Esmapilgul väärikas ja usaldusväärne institutsioon osutub lähemal uurimisel Süüria režiimivastase riidepoodniku Usamah Ali Sulaymani (ka Rami Abd ar-Rahman) n-ö ühemehe infokeskuseks, mis alustas juba 2006. aastal Inglismaal ühes Coventry majakeses oma isiklikku režiimivastast sõda ja mis aastaks 2011 omandas keskse infoallika staatuse Süüria sündmuste kajastamisel BBC, CNN-i Reutersi jt lääne massimeediakanalitele, sh eestikeelsele meediale. Sisuliselt juhib üks isik läänemaailma arusaamu Süüria sündmustest samal moel, nagu tegi seda tegi Iraagi massihävitusrelvade programmiga seoses Rafid al-Ganabi, kelle infole tuginedes lääneriigid ründasid 2003. aastal Iraaki.

Kokkuvõtteks tõdeb Üllar Peterson:

“Praeguseks on Süüria ideoloogilise sõja rindel kujunenud kummaline olukord, kus mässuliste varjamatu islami algideaalidest ja šariaadist lähtuv ning hästi dokumenteeritud tegevus pole lääne meediat siiani ajendanud hülgama kuvandit läänelikke väärtusi kandvatest mässulistest, kuigi selliseid tegelasi on vaid murdosa umbes veerandist miljonist Süürias šariaadi kehtestamist ihkavast sunniitlikust mässulisest. On kujunenud paradoksaalne olukord, kus lääne demokraatiateoreetikutest inimõigusidealistid on muutunud islamistide liitlasteks pühas sõjas sekulaarse režiimi vastu.”

Langenute statistikat kriitiliselt analüüsides selgub tõsiasi, et kõige suurema osa Süüria kodusõjas hukkunutest moodustavad režiimi toetajad, eriti alaviidid. “Paraku jääb selline fakt tavaliselt lääne massimeedia produtseeritava mässulisi toetava massihüsteeria varju, millise suhtumise parimaks näiteks on valitsusvägede 2016. aastal mässulistelt Aleppo tagasivallutamise ülimalt manipuleeriv kajastamine,” kirjutab Üllar Peterson ja võtab oma artikli kokku järgmiselt:

“Süüria islamistliku mässu ajalugu on veel kirjutamata, sest kodusõda sekulaarse režiimi ja islamistide vahel kestab. Kuid jälgides massimeedia, väheste ilmunud teadusartiklite ja monograafiate sättumust, võib arvata, et olenemata võitvast poolest kirjutab lääne ajalookirjutus Süüria sündmused nn esimese Süüria kodusõja (1978–1982) käsitluse sarnaselt, milles tuntavalt enam antakse sõna islamistidele, tundes neile kohati lausa kaasa ja ilustades nende olemust.”

(Olgu lisatud, et viimase aja üheks räigeimaks näiteks eestikeelses peavoolumeedias vohavast islamistide ajupesust on Martin Kutti artikkel Postimehes.)

Refereeritud artikkel ilmus täielikul kujul ajakirjas Sõjateadlane, mis on Kaitseväe Ühendatud Õppeasutustes väljaantav, eelretsenseeritav ja rahvusvahelise toimetuskolleegiumiga sõjateaduslik ajakiri.

Autori nõusolekul refereeris Veiko Vihuri

Kristlik vaimulik: kas te ei tea, et Süüria-teemaline meediakajastus on meie ajastu suurim vale?

Suurbritannia endine suursaadik Süürias keeldus korrutamast propagandaloosungeid

Kanada ajakirjanik: Lääne peavoolumeedia ei räägi teile Süüria kohta tõtt

Süüria patriarh: verise kaose Lähis-Idas päästis valla Lääs

Süüria ortodoksi patriarh läänele: lõpetage meie rahvast mõrvavate terroristide relvastamine

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!