USA ja tema liitlaste poolt Süüria pihta antud raketilöögi tausta ja tagajärgede militaarseid aspekte avab Adrian Bachmann.
Taustapunktid
- Vene uudisteagentuur ITAR-TASS teatas 19. aprillil 2018 kahe Süürias alla kukkunud Lääne tiibraketi üle andmisest Vene relvajõududele.
- Sõltuvalt rakettide mudelitest ning tehnilisest konditsioonist võib teostatavast ekspertiisist olla lähitulevikus kasu Vene relvajõududele õhutõrjesüsteemide täiustamisel.
- USA poolt raketirünnakus kasutatud rakettide arv viitab võimalusele, et rünnaku üheks eesmärgiks oli peibutada Vene relvajõudusid aktiveerima Süüriasse paigutatud õhutõrjesüsteeme ning demonstreerida nende võimekust ja/või testida uute raketitüüpide võimet teostada eri suundadelt masslööki integreeritud õhutõrjesüsteemi vastu.
- Mitme rünnakus kasutatud raketimudeli (USA JASSM-ER ning Prantsusmaa Missile De Croisière Naval) puhul oli tegemist esimese lahingmissiooniga. Reaalse lahingkogemuse pretsedent suurendab muuhulgas kasutatud relvasüsteemide konkurentsivõimet eksportturgudel.
- Juhul kui informatsioon rakettide tõrjumisest Süüria eelmise põlvkonna õhutõrjesüsteemide poolt 70-protsendilise edukusega peaks vastama tõele, on uute kaugmaa raketisüsteemide heidutusvõime kõrgtehnoloogilise, mobiilse ning integreeritud õhutõrjesüsteemi vastu madal (muudab muuhulgas rünnakud Venemaa poolt S-300 õhutõrjesüsteemiga varustatud Iraani vastu vähem tõenäoliseks).
- Vene relvajõud ja poliitiline juhtkond asetati raketilöögiga kaota-kaota olukorda.
- Rünnaku tõrjumine nädalate eest ähvardusena välja käidud Lääne raketikandjate hävitamisega (lennukid, laevad) oleks olnud tehniliselt teostatav, ent reaalsuses mõeldamatu, ületades talumatu eskalatsioonipiiri.
- Üksnes väljalastud rakettide tõrjumine Vene võimeka, ent väikesearvulise Süürias paikneva õhutõrje kontingendiga ei oleks suutnud ka 100% efektiivsuse puhul tagada kõikide rakettide hävitamist (Süürias paiknevate S-400 üksuste lahingkomplektis ei ole lihtsalt füüsiliselt piisavalt palju tõrjerakette üle 100 raketi tõrjumiseks), paljastades samal ajal Venemaa jaoks kriitilise tähtsusega S-400 õhutõrjesüsteemi lahingparameetrid (radarisagedused, juhtimisliinid, patrullmustrid jne) ning kahjustades seeläbi S-400 üksuste kaitsevõimet Vene õhuruumis.
- Sõjalisest reaktsioonist nii poliitilistel kui militaarstrateegilistel (ent mitte tehnoloogilistel) põhjustel hoidumine jätab militaaranalüütikute kitsast ringist väljapoole jäävale ning konteksti mitte aduvale publikule mulje Venemaa piiratud poliitilisest ja/või militaarsest võimekusest liitlasi kaitsta.
Vene uudisteagentuur ITAR-TASS raporteerib, kuidas kaks 14. aprillil Süüria vastases raketilöögis avarii teinud tiibraketti leiti heas konditsioonis Süüria võimude poolt ning anti 17. aprillil tervena üle Vene relvajõudude esindajatele. Uudise kohaselt saadeti tiibraketid transportlennukiga 18. aprillil Venemaale ekspertiisi.
Lugu on tähelepanuväärne ning annab ühtlasi vihjeid mõistmaks Süürias teostatud raketirünnaku võimalikke militaarstrateegilisi põhjuseid ning tagajärgi – seda mitte üksnes Süürias, vaid militaartasakaalu globaalses kontekstis.
Süürias teostatud raketirünnaku võimalike militaarstrateegiliste põhjuste analüüsimisele eelnevalt tuleb möönda, et ITAR-TASSi uudisel võiks Vene poolele olla teatavat kasu ka "libauudisena" – peamiselt eesmärgiga tuletada USA relvajõududele meelde taoliste militaaroperatsioonide hinda. Seda eriti sõjateatrites, kus Vene sõjaväeluure kohalolu on arvestatav nii inimressursi kui tehnoloogiliste luurevahendite näol.
Vaatamata potentsiaalsetest kasuteguritest "libauudise" kontekstis on asjaolusid arvesse võttes siiski tõenäoline, et episood Süürias leidis aset uudises kirjeldatud viisil. Pommituskampaaniates, mis hõlmavad kõiki sõjateatris olemasolevaid seire- ja kommunikatsiooni instrumente ning kus elektromagneetiline spekter on ülekoormatud, koordinatsioon keeruline, missioonikriitiliste elementide arv ületab reaalajas juhtimisvõime piire ning kasutatavate munitsioonide arv on kõrge, on relvastuse tõrked paratamatud.
Tugeva õhutõrje vältimiseks kasutavad ründelendu sooritavad tiibraketid erinevaid marsruute ning topograafilise reljeefi poolt pakutavat geograafilist maskeeringut. Mida madalamal toimub raketi lend, seda suurem on tõenäosus, et väiksemgi ebakõla/väärarvutus raketi pardaradari altimeetrisse salvestatud radaripildi, sateliitnavigatsiooni koordinaatide ja reaalse positsiooni vahel päädib avariiga. Edela-Süüria mägine reljeef, õhutõrjesüsteemide tihedus ning löögis kasutatud rakettide arv muudaks avariideta operatsiooni ülimalt ebatõenäoliseks.
Avarii teinud rakettidest saadava informatsiooni relevantsus Vene relvajõudude militaarplaneerijate jaoks sõltub sellest, milliste rakettidega on tegemist ning millises konditsioonis raketid üle anti. Neljast kasutatud raketitüübist ei kätke ükski endas baastehnoloogiat, mis oleks Vene raketikonstruktoribüroodele (Novator, Raduga jmt) uudne. Küll aga võivad rakettide güroskoobid, radarid, lõhkepead ja mikroelektroonika pakkuda huvi sõjaväeluurele, aitamaks kalibreerida Vene seniitraketikomplekside tehnilis-taktikalisi parameetreid ja õhutõrjesse kaasatud elektroonilise sõjapidamise üksuste tööd.
Seetõttu ei ole välistatud, et Süüria raketirünnaku käigus osaks saanud diplomaatiline alandus võib Vene relvajõudude jaoks keskpikas perspektiivis tähendada võimekuse kasvu analoogsete rünnakute tõrjumisel sõjateatrites, kus poliitilised piirangud ning kvantitatiivne alakaal puuduvad.
Päisefoto: Raketilöök Süüria pihta USA sõjalaevalt (Scanpix)