Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esimehe Martin Helme sõnavõtt riigikogus immigratsiooniteemalise rahvahääletuse eelnõu arutelul.
Lugupeetud asespiiker! Head kolleegid! See teema on üheaegselt konkreetne ja abstraktne. Abstraktne on ta selles mõttes, et me räägime suveräänsusest, me räägime otsedemokraatiast, me räägime sellest, kellel on Eestis õigus mida otsustada. Me räägime sellest, aga samal ajal me räägime ka väga konkreetsetest inimestest, väga konkreetsetest numbritest, väga konkreetsetest poliitikatest.
Konservatiivne Rahvaerakond kogus eelmisel aastal 40 000 allkirja, mis nõudsid rahvahääletust immigratsiooni küsimuses. Muidugi Eesti seadused ei tee välja sellest, kas sul on 40 000 või rohkem või vähem, aga poliitilises mõttes on see üks suuremaid petitsioone või üks suurema allkirjahulgaga petitsioone, mis taasiseseisvunud Eestis on tehtud, ja seda lihtsalt niisama eirata on minu meelest erakordselt nahaalne. Kui valitsus meile räägib, et meil on vabatahtlikult otsustatud liituda selle kvoodipagulaste mehhanismiga, mida me siis eufemistlikult nimetame Euroopa Liidu ümberpaigutamiskavaks, siis tegelikult ei ole siin loomulikult mitte midagi vabatahtlikku. Need riigid Euroopas, kes ei liitunud sellega vabatahtlikult, käivad praegu Euroopa Komisjoniga kohut, sest Euroopa Komisjon leiab, et see on ka neile kohustuslik.
Aga mõned asjad jäävad mind ikkagi väga kriipima sellest debatist, mis toimus komisjonis ja ka praegu siin saalis. Esiteks, erakordselt väär on väita, et 2003. aastal Eesti astus Euroopa Liitu rahvahääletuse toel ja nüüd ei ole meil üheski küsimuses enam mitte midagi kobiseda. See ei vasta tõele. Nagu ka kolleeg Gräzin tähelepanu juhtis, astusime me Euroopa Liitu esiteks suveräänsuse kaitse klausliga. Kui see kaitseklausel ei ole rakendatav ESM-i küsimuses, nagu meile on selgeks saanud, kui see ei ole rakendatav immigratsiooni küsimuses, nagu meile praegu tahetakse selgeks teha või nagu valitsus on positsiooni võtnud, siis see kaitseklausel ei tähenda mitte midagi enam. See tähendab, et meil ei olegi enam kübekestki suveräänsust järel, meil on ainult mingisugused rudimendid sellest.
Meie erakond ei ole nõus sellega, et me loovutasime 2003. aastal täielikult, lõplikult ja pöördumatult suveräänsuse, eriti taolistes äärmiselt pikaaegsete mõjudega küsimustes, nagu seda on rahvastiku ränne, peab kontroll olema selgelt Eesti enda käes. Ja nüüd, kui ta on Eesti enda käes, kelle käes ta on? Meie vastus siin on selgelt: see on nii tähtis teema, et rahvaga tuleb konsulteerida. See tähendab rahvahääletust. Ja kui tõepoolest Eesti elanikud, Eesti kodanikud ütlevad, et ei, me ei osale ümberpaigutamiskavas, ei, me ei nõustu komisjoni poolt ette kirjutatud kvoodipagulastega, siis täpselt nii ongi. Valitsuselt on võetud ära igasugune vingerdamisruum selles küsimuses, valitsus ei tohi sellega nõustuda.
Ja täpselt nii ongi, nagu Mart Nutt ütles: ka tulevikus puudub valitsusel õigus ja volitus taoliste ettepanekute või plaanide või otsustega nõustuda. Täpselt nii ongi. Seda me saavutada tahamegi, et rahva vastuseis oleks selgelt fikseeritud, et suverään paneks oma tahtmise kehtima. Ja suverääniks, ma tuletan meelde, ei ole valitsus, ei ole parlament, ammugi mitte mõni parlamendikomisjon, suverääniks on rahvas. Ja kogu vaidlus taandub sellele, et praegu ei taheta anda rahvale võimalust keelata valitsusel tegevust, mis on rahva arvamusega rängas vastuolus. See on kogu argument praegu. Siin mingit muud juttu polegi. Unustame ära mingi kahe miljoni euro jutud, meil lendab raha vasakule ja paremale. Sel nädalal hakkame siin järgmise aasta eelarvet vaatama. Kaks miljonit on niivõrd tühine summa võrreldes sellega, mida me juba praegu oleme kulutanud immigrantide peale selle aasta, jooksva aasta eelarves. Sellega siin tulla õigustama rahva arvamusega mittearvestamist on minu meelest pehmelt öeldes piinlik.
Mul on hea meel, et vähemalt meie eelnõuga seoses ei poeta rahvusvahelise õiguse taha. Tõepoolest, ükski rahvusvaheline konventsioon ei kohusta, ei saagi kohustada Eestit nõustuma Euroopa Liidu kvoodisüsteemiga, kaasa arvatud Euroopa enda aluslepingud. Nii nagu me teame, on terve hulk Euroopa riike, mitte ainult Ida-Euroopa riigid, nagu Ungari, Poola või Tšehhi, vaid ka näiteks Taani, keeldunud sellisest lähenemisest. Nad ütlevad selgelt välja: ei, Euroopa Liidul ei ole õigust hakata keskselt jagama ümber immigrante, keda meil suuremeelselt nimetatakse pagulasteks, aga kelle hulgas tegelikult pagulasi on väike vähemus.
Nii et minu meelest ei ole olemas ühtegi kaalukat argumenti. Nagu siin kolleeg Stalnuhhin ütles, me loogikat ei otsi. Hää küll, ärme otsi, see on poliitika, mitte loogika. Aga ei ole olemas ühtegi kaalukat argumenti mitte lubada rahval öelda oma sõna selles äärmiselt tähtsas küsimuses, mis mõjutab Eesti elu väga pikka aega ja võib-olla pöördumatult. See, mida praegu meile koalitsiooni poolt öeldakse, on, et inimestel ei ole õigust segada valitsusel võtmast vastu otsuseid, mida meile surutakse peale väljastpoolt. Ja see on minu meelest erakordselt lühinägelik lähenemine asjadele. Esiteks on valitsus valinud vale poole: välisjõudude poole, mitte oma rahva poole. Ja teiseks läheb ta vastuollu rahva tahtega. Ja kui me kas või mõtleme sellele, mis juhtus eelmisel nädalavahetusel – selline valitsemisviis, selline poliitika ajamise viis –, siis tegelikult on Eestis ummikus.
Ma kutsun kõiki üles toetama rahvaga nõu pidamist selles küsimuses! Aitäh!