Riigikogu liige Priit Sibul pidas 19. novembril 2014 riigieelarve 2. lugemisel kõne, milles rääkis lisaks riigieelarve koostamisel prioriteetide puudumisest ja kaitsepoliitilise strateegia nõrkusest ka abordi riiklikust rahastamisest. Alljärgnev on tema kõne täistekst.

Tänahommikustest rahvusringhäälingu uudistest kuulsin, et korraldatakse Baltimaade animafilmide festival, kus räägitakse teemadest, millest muidu on raske rääkida, muu hulgas nimetati aborte. Loomulikult võiks see teema paljudele mõjuda isiklikult, kuivõrd paljud mäletavad veel aega, kui seda peeti üheks pereplaneerimise poliitika meetmeks. Aga sellest räägitakse ja räägitakse ka siin koridoris ja kabinettides.

Kui alles eile tegeles sotsiaalkomisjon selle teemaga ning menetluses on eelnõu, mille alusel ei ole alaealistel tulevikus tarvis enam vanema nõusolekut abordi tegemiseks, siis nädala eest küsis üks teie seast, meie kolleegidest, rõõmsal ilmel minult: "Sibul, kuidas sul abordistatistikaga läheb?" Ma ütlesin nädala eest ja ütlen ka täna, et ma ei tee abordistatistikat ega ühtegi teist statistikat. Aga tõsi on see, et mul on selles küsimuses konkreetne seisukoht.

Ma soovin ideaalis sellist Eestit, kus sündimata inimesi ei tapetaks, ning püüan enda poolt teha kõik, et seda ei tehtaks. Minu hinnangul aga ei tohiks neid rahastada haigekassa vahenditest, sest tegemist ei ole raviga. Seega on mõistetamatu, miks on see haigekassa poolt rahastatavate teenuste nimekirjas.

Nagu eelnimetatud teema puhul on mul seisukoht ka selle riigieelarve eelnõu osas. See on dokument, mida on keeruline, et mitte öelda, võimatu lugeda. See on valimiseelne eelarve, millega püütakse meeldida ja jagada kõigile. Minu hinnangul ongi üks suurtest probleemidest, mis meie ees seisab, see, et meie riigil ei ole prioriteete. Me ei julge öelda, et see või teine valdkond on meile teistest olulisem. Ja prioriteete ei ole ka valdkondade- või ministeeriumidesiseselt. Meie baas on paigas ja jaotame raha lihtsalt laiali. Vaja on aga selget sihti, prioriteete ning vastavalt sellele ka rahastust.

Eelmise valitsuse eesmärk oli õpetajate töötasu kiirem kasv. Liiguti edasi aeglaselt, aga see teema oli siiski pidevalt päevakorras. Nüüd ei kuule enamat kui erandkorras päevavalgele kerkivaid probleeme, mis enamikule ammu teada, aga koalitsioon viimasel minutil avastanud näib olevat ning neile nüüd lahendust pakkuda püüab. Tõsi küll, ka siin mitte kõigele. Näiteks erakoolide rahastamise temaatika on täna mitme tooli vahel ning laiutatakse käsi ja räägitakse, et lahendused tulevad. Erakoolid ei teeni Eestis mitte omanikele tulu, vaid rikastavad haridusmaastikku ning see on meie kõigi asi, et oleks konkurents ning pedagoogikate mitmekesisus. Kui see kaob, kaotame me kõik.

Entusiasmiga kõneleb koalitsioon ja rahanduskomisjoni esimees, et eraldame riigipiirile täiendavalt kaks miljonit eurot, Siseministeeriumi sisemiste vahendite ja looduskaitseliste maaüksuste riigile välja ostmata jätmise arvel ühe miljoni euro ulatuses. Eelmine siseminister tegi juba eelarve koostamisel ettepaneku leida vahendeid riigipiiri tarvis, aga siis ei peetud seda vajalikuks. Minule ei meeldi, kui julgeolekuga tegeletakse siis, kui on käes juba viimane minut. Selliselt on aga Reformierakond suhtunud järjepidevalt kaitsepoliitikasse, kui oli aastatepikkune püüd minna üle palgaarmeele. Nüüd peetakse oluliseks stabiilsust ning minnakse koguni nõnda kaugele, et äsja liitunud kindral mitte ainult ei toeta kohustuslikku kaitseväeteenistust, vaid soovib sundkorras ka kõik naised sinna saata. Sõbrad, võtke üks hetk ning mõelge läbi, mida te teha tahate! Siis on võimalik aru saada, kui tõsiselt teid neis küsimustes üldse võtta saab.

Teine teema, millel ma tahaksin pikemalt peatuda, on põllumajandus, kuivõrd ma olen ikkagi maaelukomisjoni liige. Me tegime IRL-iga ka ettepaneku, mida ei peetud vajalikuks arvestada. Küll aga räägib põllumajandusminister, et Venemaa sanktsioonid on meie piimasektorit tugevalt mõjutanud ning ta on teinud tööd, et leida probleemidele leevendust. Eile õhtul sai selgeks, et Euroopa Liit kavandab Venemaa sanktsioonide mõjude leevendamiseks toetuste paketti Baltimaadele, Baltimaade piimatootjatele mahus veidi enam kui 28 miljonit eurot, millest Eesti osaks plaanitakse 6,9 miljonit ja seda siis loomulikult juhul, kui tuleb ka ametlik kinnitus. See on vaid osa mahust, mida võiksime maksta siseriiklike toetustena ehk top-up'ina, aga selleks instrumendiks ei leidnud valitsev koalitsioon sentigi. Ma võin ka öelda, et möödunud aastal ei olnud sellist olukorda ega Venemaa sanktsioone, mida meile ette heidetakse. Ei ole mõtet rääkida, et neid toetusi ei olnud ka selle aasta eelarves. Ka meist, IRL-ist võib olla parem. On ilmselge, et tänane olukord muudab konkurentsiolukorda sellel turul, kuivõrd Eesti piimatootjaid lööb teema kõige valusamalt ning oleme jäämas ainsaks, kes sisulist tuge sektorile ei paku.

Kolmas teema, millel tahaksin peatuda, on temaatika, mis puudutab tööhõivereformi. See on päris õnnetu tase, millisel kujul me suudame valdkondi ümber korraldada. Kui omal ajal püüti lahendada töötuse probleemi ning hulk inimesi muudeti töövõimetuteks ning nad hakkasid saama toetusi ja tänaseks pensioni, siis jäid puuetega inimesed  tähelepanuta, nagu jäävad nende probleemid lahendamata ka vastuvõetud reformi käigus. Loomulikult käis seni kehtinud süsteem meie maksumaksjatele üle jõu. Kurb on aga see, et lahendust ei saa puuetega inimeste tegelikud probleemid ja vajadused ning ka uus süsteem on maksumaksjale endiselt üle jõu käiv. Seega tehakse justkui suurt asja, kus aga võitjaid ei näi olevat. Nõnda on see kogu 2015. aasta eelarvega. Lubatakse paljudele, ootused on suured, aga võitjaid ei näi olevat. Mul on ettepanek, et koalitsioon võiks teiste positiivsete asjadena nimetada ka seda, et Eesti rahvas võib nüüd selle eelarve eelnõu järgi ka rohkem seksida, sest põhimõtteliselt ei ole ju selle asja kohta eelnõus midagi öeldud, järelikult ei ole see keelatud. Võib-olla sobib see neile veel üheks positiivseks argumendiks. Tänan tähelepanu eest!



Riigikogu liige ja Priit Sibula erakonnakaaslane Liisa-Ly Pakosta väljendas aga seisukohta, et ebaeetiline oleks mitte sündimata laste massilise tapmise riiklik rahastamine, vaid selle mitterahastamine.

"On täiesti mõistetamatu, miks me oleme läinud allapoole buumieelsest, tükk aega buumieelsest 1990. aastate esimese poole tasemest ka nominaalsummades. Ma ei räägi siin proportsioonidest. Üks remark siinkohal veel, kui me räägime sellisest perenaiselikust riigieelarve käsitlusest. See puudutab ühe eelkõneleja mainitud abortide teemat. Ka mina olen seda meelt, et see paaniline ühiskondlik hirm Eesti sünnituste ees või et, oh mis sinust saab, karjäär lõppeb ja kõik muud asjad, kui sa lapse saad, on tõesti ebanormaalne. Ent abortide mahavõtt tervishoiuteenustest ei ole odavam, vaid kallim lahendus ja ma ei arva ka, et see oleks väga eetiline lahendus. Meil tuleks saavutada olukord, kus need inimesed, kes on elujaatavad, saaksid oma elujaatusele tuge kaalutletud otsuse tegemisel, mitte informeerimata otsuse tegemisel või kuskile jumal teab kuhu pöördudes. Aitäh tähelepanu eest!"