Teadus ja tuleriidad

Galileo Galilei inkvisitsiooni ees. 19. sajandi maal, Joseph-Nicolas Robert-Fleury

“Kirik on aastasadu teadlasi põletanud.” Aga tegelikult? Euroopa teadus on rajatud kristlaste poolt – see on ajalooline fakt.

Võime arvata, et meie usk on õige, ent me ei suuda seda alati mitteusklikule selgitada või tõestada. Eriti sellisele, kelles meie maailmanägemus kutsub millegipärast esile ärrituse. Ateisti mõistlikud küsimused võivad viia tupikusse ka kõige siiramalt uskuva ristiinimese. Vene Õigeusu Kiriku väljaanne Foma (Toomas) on suunatud äsja usule tulnutele ja käsitleb õpetuslikke küsimusi. Samas käsitleb ta ka laiemalt ühiskonna ja kirikuelu küsimusi. Käesolevas kirjatükis vastab ajakirja kaastööline Sergei Hudijev mõnedele toimetusele laekunud küsimustele.

Kuidas on lood teaduse ja religiooni vahelise sajanditepikkuse konfliktiga?

Selles osas on kõik lihtne – mitte mingisugust “sajandeid kestvat konflikti” ei ole olnud. Müüt sellest vastasseisust tekkis alles 19. sajandi lõpus ja me teame ka selle autoreid. Nendeks on John William Draper, kes avaldas 1874. aastal USA-s raamatu “Teaduse ja religiooni vahelise võitluse ajalugu” (History of the Conflict Between Religion and Science, New York: D. Appleton, 1874), ja Andrew Dickson White, kes umbes samal ajal avaldas usuvastaseid artikleid ning üllitas 1896. aastal teose “Teaduse ja teoloogia sõjaajalugu kristlikus maailmas” (A History of the Warfare of Science with Theology in Christendom).

Meie ajal ei toeta teadusloolased sellist konfliktimudelit, mis Draper’il ja White’il põhineb kahel, Galileo Galilei ning Charles Darwiniga seotud episoodil, kuigi usutegelastel olid teaduse suhtes vägagi erinevad seisukohad.

Tuntud bioloog ja agnostik Stephen Jay Gould ütleb: “Draperi ja White’i andmed erinevad oluliselt sellest, mis toimus tegelikult teaduse ja religiooni omavahelistes suhetes… Mõlemad kasutavad oma ajaloonägemuse tõestamiseks müüte – selliseid, nagu näiteks müüt “lapikust maast”.”

Kõik ju teavad, et kirikutegelased põletasid teadlasi veendumuse pärast, et Maa on ümmargune!

See populaarne fraas sisaldab kahte väidet: 1) kirik uskus sellesse, et Maa on lapik, ja 2) kirikutegelased põletasid teadlasi teadustöö pärast.

Nii esimene kui teine kuuluvad tüüpiliste ateistlike müütide hulka, mida kasutatakse artiklist artiklisse ja raamatust raamatusse ning tavaliselt lugejad ei üritagi neid kontrollida. Ent mis juhtub, kui näitame üles natukenegi uudishimu?

Maa kerakujulisus oli inimestele teada juba antiikajal – juba ammu märgati, et merele läinud laevade mastid kaovad tasahilju horisondi taha, ning keskaegsed kristlased ei kavatsenudki seda vaidlustada. Mis aga puudutab “põletatud teadlasi”, siis proovigem täpsustada üksikasju – näiteks teadusmärtrite arvu. Kui palju neid oli? Kui mitu ohvrit nõudis sajanditepikkune julm võitlus teaduse ja religioosse hullumeelsuse vahel? Proovigem see välja selgitada.

Pöördudes ateistliku kirjanduse juurde, leiame ainult kaks kandidaati, kes sobivad Kiriku poolt põletatud teadlaste rolli – Giordano Bruno ning Miguel Serveto, kes hukati kalvinistlikus Genfis. Kas Giordano Bruno oli teadlane, kas võib teda suureks nimetada? See on vaidluse koht. Enamik allikaid eelistavad teda nimetada filosoofiks ja müstikuks, tema säilinud tööd on aga okultistlikud – seega mitte kuidagi teaduslikud. Põhjused tema põletamiseks ei tulenenud teadustööst. Keegi ei süüdistanud Brunot teaduslike seisukohtade väljaütlemiste pärast. Talle esitatud süüdistus põhines väljaütlemistel Kristuse, Neitsi Maarja ja sakramentide suhtes ning okultismi praktiseerimisel. Ei ole midagi head selles, et inimesi põletatakse ükskõik milliste vaadete pärast, ent olgu veel kord märgitud, et Bruno vaadetel, milles teda süüdistati, ei olnud mingit pistmist teadusega. Okultistid, Hermes Trismegistose ja salakunstide kummardajad võivad teda kahtlemata oma märtriks pidada, ent teaduse nimel kannatajaks ei või teda mitte mingil moel nimetada.

Miguel Serveto oli tõesti arst ning loodusteadlane. Ta tõepoolest põletati Genfis. Ent ka tema ei sobi eriti “teaduse ja religiooni vahelise võitluse” ohvriks. Serveto ise oli fanaatiliselt religioosne. Just nimelt tema religioossus, aga mitte teaduslikud arusaamad viisid ta tuleriidale. Serveto mõisteti süüdi tema raamatu “Kristluse taastamine” eest. Selles eitas ta Kolmainu Jumalat ning üleüldse esitas Jean Calvini (ja ka teiste) seisukohast võetuina äärmiselt hereetilisi vaateid.

Seega, kas me leidsime vastuse küsimusele: kui palju teadlasi põletati kirikutegelaste poolt nende teaduslike saavutuste pärast? Leidsime, ja väga täpse. Mitte ühtegi.

Loomulikult on hereetikute ning ükskõik kelle põletamine ebaõiglane. Ent religioossed valeõpetajad ei või kuidagi olla teadusmärtrite killas – nad on omaeneste religioossete liikumiste usutunnistajateks.

Seega, kas me leidsime vastuse küsimusele: kui palju teadlasi põletati kirikutegelaste poolt nende teaduslike saavutuste pärast? Leidsime, ja väga täpse. Mitte ühtegi.

“Galilei süüasja” puhul sundisid katoliku kiriku võimud tõepoolest suurt teadlast lahti ütlema tema teaduslikest seisukohtadest. Nende positsiooni võib ajaloolises kontekstis mõneti mõista, kuigi see on kahtlemata ekslik. Ent kas Galilei leidis otsa tuleriidal? Ei. Milles väljendus inkvisitsiooni elajalikkus selles ajaloolises ja kulminatiivses juhtumis? Galilei mõisteti koduaresti, mille ta veetis alguses oma sõbra, Siena peapiiskopi Piccolomini palees, hiljem oma sünnikohas Arcetris.

Kas siis religioon ei ahistanud teadust?

See on veel üks populaarne müüt. Teadus on loodud kristlaste poolt. Võtke näiteks füüsika või keemia õpik ning eemaldage sealt kõik lehed, kus kirjutatu on seotud usklike kristlastega. Mis teile jääb?

Kui me vaatame Robert Boyle’i (1627–1691; iiri füüsik ja keemik, keemia kui katselise teaduse rajajaid, teadusühingu Londoni Kuninglik Selts asutaja ja president), Isaac Newtoni, Blaise Pascali, Antoine Laurent de Lavoisieri (1743 Pariis – 1794; prantsuse keemik, nüüdisaegse keemia rajaja) eluloolisi andmeid, avastame, et nad kõik mitte lihtsalt ei kuulunud kristlikkusse kultuuriruumi, vaid olid ka isiklike usuliste veendumustega.

Mitte keegi ei sundinud näiteks Boyle’i tõlkima Piiblit gaeli keelde ja finantseerima misjonit Indias.

Newton oli usklik inimene, ent keeldus seejuures liitumast anglikaani kiriku kui riikliku struktuuriga ja see tekitas talle elus teatud probleeme. Ta suhtus usuküsimustesse piisavalt tõsiselt, et neid raskusi kannatada. Newtoni pärandi hulgas on enam pühakirjaseletusi kui füüsikaalaseid töid.

Euroopa teadus on rajatud kristlaste poolt – see on ajalooline fakt. Usklikud inimesed on andnud suure panuse – ja teevad seda jätkuvalt – selle arengusse.

Blaise Pascal ei olnud mitte ainult usklik, vaid ka väljapaistev kristlik mõtleja ning apologeet. Veel võib nimetada inglise füüsikut ja keemikut Michael Faradayd, keda lubati kantslisse jutlustama. Šoti füüsik, matemaatik ning elektromagnetilise väljateooria rajaja James Clerk Maxwell ja mikrobioloogia rajaja Louis Pasteur olid samuti usklikud inimesed. Euroopa teadus on rajatud kristlaste poolt – see on ajalooline fakt. Usklikud inimesed on andnud suure panuse – ja teevad seda jätkuvalt – selle arengusse. Universumi laienemise teooria esitas katoliiklik vaimulik George Lemaître. Üks sünteetilise teooria loojatest Theodosy Dobžinsky oli õigeusu vaimulik. Uskliku inimesena on tuntud ka väljapaistev kaasaegne geneetik Francis Collins, kes oli genoomi lahtišifreerimise projekti juht. Praegu on ta Rahvusvahelise Inimese Tervise Instituudi direktor. Teaduslikke saavutusi on nendel inimestel tunduvalt rohkem kui näiteks Venemaal tuntud organisatsiooni Ru antireligion liikmetel. Selliselt on ettekujutus “konfliktist teaduse ja religiooni vahel” täiesti põhjendamatu.

Algselt ilmunud ajakirjas Foma, tõlkinud Roland Tõnisson

Palun toetage Objektiivi tegevust annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!