Kreekas elav kirjamees Aldo Maksimov kirjeldab oma reisikirjas, kuidas ta rändas novembri algul koos “Riigikogu 2019” kandidaadi Jaak Valgega (EKRE) läbi postsotsialistliku Euroopa ning sealt edasi läbi Ateena Samose saarele. Kaks täiseas meest, halli pea ja väikse valge koerakesega. Ning vähe sellest. Päevavalgele on tulnud on ka kompromiteerivad pildid. Kas Jaak Valge tuleb kapist välja? Kas Jugoslaavia on siiski olemas? Kas poolakad vihkavad homosid? Miks Ungari politsei koerakesega meespaari ahistab? Need ja paljud teised küsimused saavad allpool vastuse.

Kuna konservatiivide materdamine on peavoolumeedias uut hoogu kogunud, mõtlesin, et paneks meelsasti kirja hiljutise reisi, mis peaks küllalt hästi iseloomustama seda, kui kuri on maailm väljaspool progressiivset avangardi ja Eestit, väljaspool multikultuurse Euroopa Liidu juhthoobasid, sotsiaalliberaalse Brüsseli paradiisi mõjuväljast kaugemal. Ühesõnaga: nägurivirelus, mida nad nimetavad eluks seal kusagil postsotsialistlikel tagurlikel territooriumitel nagu Poola, Tšehhi, Ungari, Slovakkia ja endine Jugoslaavia. Kreekast rääkimata. Jube.

Enne kui sellele Kolgata teele läheme, tutvustame ka reisijaid. Kuna loo autoril Aldo Maksimovil oli vaja hakata kolima Kreekasse Samose saarele ning kaasa oli vaja võtta ka koer Roosa ning kuus kassi, siis tuli just see ekipaaž toimetada Egeuse mere saarele autoga. Peategelase abikaasa koos kolme lapsega lendasid järgi. Appi tuli loomi läbi Euroopa sõidutama tuntud tagurlane, opositsionäär ja dissident Jaak Valge. Võib öelda ka, et ajaloolane, literaat, mõtleja, nüüdsest ka EKRE kandidaat Riigikogu 2019. a märtsi valimistel. Ajasin ta valimisvankri eest kümneks päevaks ära enda mustlasvankri ette, sest mul pole isegi auto juhtimiseks tarvilikku luba. Keegi aga peab ju roolis olema.

Nii hakkasime 5. novembri hommikul sõitma. Trajektoori olime pannud paika lootustele rajades (ilma öömajasid broneerimata) – see niit viis läbi Läti, Leedu, Poola, Tšehhi, Slovakkia, Ungari, Austria piiri äärse ala, Serbia, Makedoonia ja Kreeka Makedoonia, Ateena ning läbi Egeuse mere laevaga kaheksa tundi Samose saarele. Planeeritud teeloleku aeg – viis ööd. Sõber Mart Raukas, kes elab kusagil Thessaloniki ja Volose vahel, mere ääres Pelionis, ütleb küll, et läbib distantsi kolme ööga, kuid esiteks on tal 500 km vähem sõita ja teiseks algab tema sõidupäev väidetavalt kella 5-6 ajal hommikul. See on natuke liiga vara.

Enne teeleasumist, Gonsiori tänavas.

Auto tagaosa istmed olid alla lastud. Hyundai Tucsoni küllalt mahukasse keresse mahtus sõber Urmo Udrase kokku sepistatud kahe avaga puur, mis valmistatud võrest ja puidust. Olgu etteruttavalt öeldud, et see teenis väga hästi.

*       *      *

Lätist ja Leedust ei mäleta midagi märkimisväärset. Isegi Alko 2000-ndet ei mäleta. Poola on mulle juba kümme aastat meeldinud. 2017. kevadel veetsime siin abikaasaga nädala, olles ankrus peamiselt Gdanskis. Poolakad on kreeklastele sarnaselt uhke rahvas, kuid mitte põhjuseta, asjata ega kõrgilt – vaid ikka meeldivalt uhked.

Białystok. Kuna meil oli seljataga umbes 850 km ja hamba alla olime võtnud tee peal, ei väljunud me õhtul hotellist. Saime mingid suupisted ja viski. Erandkorras lausa toateenindusega, millele hotellitöötaja ei pidanud paljuks kolm korda lisamast, et “tavaliselt pole neil niimoodi kombeks”. Aga kaks hilises keskeas meest koerakesega… ning nende kentsakad kapriisid. Ilmselt tundsid kergendust, et ei pea vanni selga pesema tulema ja tassisid viski kohale.

Tüli tekkis koera pärast. Mina olin broneerimissüsteemis teinud linnukese rubriiki “Pets” (lemmikloomad), retseptsioonis seda aga näha polnud või ei soovitud arvesse võtta ning taheti lisada arvele 40 eurot. Mina polnud nõus. Viimaks öeldi, et pean maksma poole sellest, 20 eurot, ning ma jäin vastumeelselt nõusse. Arusaamatus jätkus järgmisel hommikul, kui hommikuse vahetuse töötaja alustas koerajama otsast peale. Lõpuks pidin maksma ikkagi 40 eurot koera eest. Lahkusin tänamata ja head aega ütlemata. Kuradi fašistid. Poolas lemmikloomi, homosid ei sallita. Heterošovinistid ei lase elada.

Sõitsime vaikides, raha raputamisest šokeerituna läbi pika ja laia Poolamaa. Ilus ilm lahustas siiski halva ning näitas meile lõuna suunas teed. Pean tunnistama, et polnud varem kunagi sõitnud just ida kaudu; minu ainus kord autoga lõunasse sõita oli liinil Poola-Saksamaa-Prantsusmaa-Kataloonia.

Poola – Euroopa süda. Riik, mis tahab olla osa Euroopast, aga ei suuda baaride, poodide nimesidki kirjutada rahvusvaheliselt arusaadavas keeles. Ainult poola keeles. Meie, eestlased oleme ses osas vähemalt püüdlikud: “Cafe Pärnu”, “Original Sokos Hotel Viru”, “Euroapteek” jne.

*       *       *

Järgmine peatus oli Tšehhi ja Mikulov. “Väike, tore, armas barokklinn, mitte kaugel pärast Poola piiri ning nõks enne Austriat,” nii oli seda kohta soovitanud ja iseloomustanud Mart Raukas. Kuna pildid olid paljulubavad, sisenesime Mikulovi suurte ootustega.

Loo autor ja Jaak Valge Mikulovi nukulinnakeses.

Isegi kell polnud väga palju, vaevalt pool kaheksa õhtul. Kuid nagu oleks Poolast saadetud vennalikku Tšehhi meie kohta telegramm, ootas meid halb üllatus juba öömajas – sedakorda mitte hotell, vaid paari numbritoaga häärber linna servas, kindluse eesliinil. Tundus, et meid saadabki halb õnn või et koer toob seda.

Homosid ei sallita ka Tšehhis, jõudsime kiirelt järeldusele. Tuba oli imepisike. Ning hoolimata sellest, et olin süsteemis valinud raudbetoonkindlalt kaks eraldi voodit, ootas meid ees üks voodi. Et selline magamine võimalikuks osutuks, pidime minema oma meeleheidet uputama kohalikku kõrtsi.

Ainus positiivne nüanss, mida tšehhide kasuks tuleb öelda, on see, et rahvuslikke õllekaid me Mikulovis ei kohanud. Kõik kodanikud, viisakalt riides, istusid peaasjalikult moodsates kohvikutes ja/või iiri tüüpi pubides. Multikultuuriline lähenemine vähemalt selles osas oli õnneks läinud, ei saa nuriseda. Ajaloodotsent Jaak Valge, suutmata lahti rebida end natsionalistlikest iganditest, tellis siiski järgemööda tšehhi rahvuslikke õllesid, jättes Heinekeni ja Amsteli endast puutumata. Inimesel on veel tublisti arenguruumi.

Jaak Valge ning tšehhi õlleke.

Vaatlesime  keskealisi tšehhe enda ümber. Hoolimata rahvuslikust silmavaatest, mõttelaadist ja hoiakutest (nagu me teame) nägid nood tšehhid üllatavalt sümpaatsed ja sõbralikud välja. Vaenlasel on mitu palet. Koera meil õnneks kaasas ei olnud. Siin Mikulovis polnud aga ühtegi neegrit ega asiaati. See-eest oli juute. Hommikul sõitu alustades jõudsime järeldusele, et Tšehhi meile siiski ei meeldi ning kihutasime pärast kohvi ja saiakesi minema.

*       *       *

Slovakkia ja Ungari. Vana, iganenud Euroopa riismed. Au ja uhkus, sisult tühi, mandunud ja agoonias. Ei tahaks nendel tagurlikel riikidel üldse pikalt peatudagi. Kuigi ilmselt peab. Ei suutnud neist kumbki normaalset muljet jätta. Slovakkia traumeeris lisaks kõigele ka meeletute kütusehindadega, mis olid isegi kõrgemad kui Eestis. Mida sellisest riigist üldse tahta. Ungari suhtes olid meil ootused veidi kõrgemad. Meeles olid lapsepõlve Kecskeméti vermut, ruubiku kuubik, puhkus vanematega Balatoni järve ääres, Vana Tallinna restorani riisling… kuid kõik see muutus tuhaks, kui kogesime madjarite suhtumist.

Budapest by night.

Täpselt Slovakkia-Ungari piiripunktis pidime alla neelama esimese mõru pilli, kui vales kohas peatumise eest saime kaela reisi esimese ja viimase trahvi. Ungari miilits peatus meie ees, kuna meie olime kogemata peatunud piiripunkti alas, kuid samas justkui ka kiirtee alas. Mina olin läinud paljajalu WC-sse, nii et tagasi jõudes nägin Jaaku miilitsaga vestlemas. Hiljem kuulsin, et rikkunud sel moel eeskirju, ähvardas võimuesindaja Jaagult võtta ära load ning nõudis 600 eurot lisaks.

Vestlus, mille juures ka mina osalesin, lõppes sellega, et load jäid algajale poliitikule alles ning 600 eurot muutus läbirääkimiste käigus 40 euroks. Tšekki selle kohta miilits ei pakkunud, meie aga ei küsinud. Mõistsime, et noorel mehel on naine, naise vanemad, laenud, järelmaksud jne.

Jällegi, võib uskuda, nuheldi ja irvitati meie üle koera ja võibolla ka kasside tõttu. Olgugi et vaid 40 eurot, tegi raha äraandmine meele kurvaks. Isegi veidi tusaseks. Sõitsime tunnikese vaikides, ees oli liiati Budapesti ümbersõit, mis kujunes üsna vaevarikkaks. Ungarist rohkem eredaid mälestusi ei ole. Viibisime seal vaid neli-viis tundi ning kõik, kellega tanklates ja mujal suhtlesime, olid napid, tõredad, homovaenulikud ning upsakad. Raske on sellest muljest üle saada. Polnud ka ühtegi mineraaltermi, kuhu ennast uputada.

*       *       *

Oli siiralt heameel, kui sisenesime 7. novembri õhtul Serbia piiripunkti. Oli lootust, et Jossif Tito endisel võimualal on näha rohkem seltsimehi, vennalikku õlalepatsutamist ja slaavlaslikku sirgeselgsust, külg-külje tunnet. Paraku, jällegi tuleb tunnistada, meie ootused olid liiga kõrged.

Meie öömaja oli sedakorda planeeritud Novi Sadi. See aga asub Vojvodina maakonnas, mis on teistest Serbia aladest mõnevõrra erinev, vabameelsem, ütleks et ka liberaalsem ning kindlasti mitte nii punane, kui mitmed muud tähtsad punktid ses riigis. Seega – vihma käest räästa alla.

Alustagem sellest, et kõigepealt juhatas auto valmistanud korealaste GPS meid Novi Sadist ca 4 km välja, üle silla mingile tühermaale, kus autost ei julgenud kumbki meist väljuda. Vasakul pool autot olid koerakarjad, paremal kolm telki ja lõke mustlastega. Vaatasime, kas uksed on lukus, tagurdasime ning sisestasime GPS-i uueks sihtpunktiks suvalise Novi Sadi kaubakeskuse.

Novi Sad, mõne arvates sümpaatsem kui oodata oli.

Ostnud United Colors of Benettoni pulloveri, Lee Cooperi teksased ning Panasonicu soundbari (ebaausalt odavate hindade eest), siirdusime uuesti öömaja otsima. GPS näitas, et minna on vaid 3 km. Olgu vahemärkusena öeldud, et kodanikuna on ausam teha sisseoste siiski Eestis, mitte Serbias, sest nii odavate ostude puhul tekib kahtlus, kas on ehk midagi ebaseaduslikku, kas keegi ehk kannatab selle tõttu. Kas kaupmees ja vahendaja siiski äkki nälga ei jää, endale liiga ei tee?

Lõpuks leidsime majakese hõlpsasti, kuid see asus tsentrumi veeres imekitsal põiktänaval, kuhu auto ise vaevu vaevu sõitma mahtus, veel napimalt sealt välja keerama. Ajaloolasest kiirete autode huviline Valge suutis neljandal katsel parkida auto hoovi ette nii, et sealt oli võimalik ka mööda sõita.

Olime hea kõhutäie serbohorvaadi köögi kulinaarseid hõrgutisi ning paar pivot ära teeninud. Enne seda aga kohtusime tänaval tee otsimise käigus ühe vanahärraga, endise Sarajevo ülikooli professoriga, kes andis meile ka oma nimekaardi – Žarko Karišik Durmitara – nii oli sel kirjas.

Seltsimees Karlšik juhatas meid õllekasse, mida enam ei olnud. See tähendab, tema ütles, et see on linna parim õllebaar, juba vanast ajast. Kui ta oli meid uksest sisse juhatanud, leidsime eest vinoteegi, mille riiulitel ilutsesid peamiselt itaalia ja prantsuse veinid, mängis ameerika džäss ning laua taga istusid Žarko-suguste vanameeste asemel 27-aastased triigitud serblased. Ilmselt polnud õlleauku seal enam ammu. Hiljem professori visiitkaardi teist külge uurides nägime, et professor on kirjutanud raamatu ka Radovan Karadžicist. Õigel ajal jäi talle mainimata, et seltsimees kurjategija istub Haagi rahvusvahelise kohtu suunamisel Tartu vanglas. Veel, nagu ilmnes, oli meie professorist tuttav kirjutanud raamatu hingerahust ja joogast.

Delfi: “Fuck your culture”, kas Jaak Valge märtsi valimisloosung? (Novi Sad)

Olgu Novi Sadi kokkuvõtteks öeldud, et hinnad olid jätkuvalt ebameeldivalt odavad. Eriti vastikult odav oli mingis hämaras tudengibaaris, suvalises hoovi-põiktänavas, kuhu öösel sattusime. Ning ilmselt ei pea seda enam ütlemagi, ent ka Novi Sadis oli meie öömajas vaid üks suur voodi, erinevalt sellest, mida mina olin Booking.com keskkonnas ära märkinud. See enam ei üllatanud, eriti kui nägime järgmisel hommikul perepoega meie koera üle irvitamas.

Hommikusöögil lähedal asuvas baaris jälgisime aga üllatuse ja pahameelega, kuidas argipäeva hommikul kell 10 istuvad kodanikud kõrtsis, joovad kohvi, õlut ja teevad suitsu – mehed ja naised läbisegi ning ei kavatsegi minna tööpostile, SKT-d tõstma. Niimoodi küll Euroopa Liidu liikmeks ei saa. Jaak arvas küll, et Serbia üllatas heas mõttes. Mina sellest aga aru ei saanud, kus see hea külg oli.

*       *       *

Makedoonia, või olgem siiski korrektsem (eriti mina “kreeklasena”), FYR Makedoonia möödus nii märkamatult, õigemini inimvaeselt, et vähe on rääkida. See-eest olid mäed, lõpmata kurud ja tunnelid, mis viitasid Balkani mäestikuvööndile. Õnneks sai ka see riiklik moodustis mööda.

Kreeka piiril uuriti sel reisil esimest korda meie kassilaadungi kohta. Paluti näidata ette pagasniku alune, õnneks ei palutud avada puuri. See käik oleks võinud halvasti lõppeda, ses mõttes, et mõnda kassi oleks püüdnud siis nagu tuult väljalt. Piisas, et näitasin ette puuri ja hunniku kassipasse ning ametnik naeratas ja palus lahkuda. Kreeka sisemaa suunas.

Kreeka piiril muutus kõik. Piiripunkti baari ja tualetti kasutades nägime murenevat tapeeti, haisvat peldikut, hulkuvaid kasse, koduselt kallist õlut. Elu tundus jälle ilus! Olime koju jõudnud!

Esimest korda reisi jooksul täitis meie südamed soojus. Panime auto CD-mängijas peale Beethoveni “Ood rõõmule” ning kihutasime mägede ja loojuva päikese suunas. Ööseks oli plaan jõuda pansionisse Olümpose jalamil, linnakesse nimega Litochoro.

Lõpuks Kreeka pinnal: Litochoro ning taamal Olümpos.

Selline koht tõesti-tõesti on olemas, jällegi Mart Raukase soovitatud. GPS ei eksinud ning kella kaheksa ajal õhtul olime ajahambast puretud, endise hiilguse kaduviku hotellis, mille üks suur tuba oli umbes 100 m² suur. Nagu Brežnevi tööruumid. Meid aga ootas kaks nikerdustega voodit, mis asetsesid üksteisest vähemalt kahe meetri kaugusel! Aknast avanes vaade orule ning selle taamal Olümposele, mis sirutub ligi 3000 meetri kõrgusele. Lund kahjuks ei paistnud.

Õhtusöök linnakese keskel vanas tavernis oli suurepärane ning sobilikult kallis. Vaid vein oli näotult odav, see tekitas natuke rahulolematut mõminat. Kreeka Euroopa Liidu olulise järelkäruna ning kasinusmeetmete viljastavates tingimustes meenutas südantsoojendavalt Eestit. Vaesed inimesed, kõrged hinnad, nii palju leidis äratundmisrõõmu. Jäi vaid arusaamatuks, miks inimesed seejuures nii rõõsa ja reipa jumega on. Kui Kreekas oleks sama vilets ilm nagu Eestis, suudaks nad ka saavutada sisemise tasakaalu ja reaalsustaju, mõtlesime. Ega oleks nii rusuvalt muretud ja rõõmsameelsed. Asjatult. Miks peaks kellelgi olema rõõmus vine näos ja naerukurd suunurgas, kui ta pole hull?

Õnneks, mõtlesime, saabuvad Ida-Egeuse saarte kaudu ning tänu Euroopa Liidule ja Frontexi vahendusel Kreekasse kolmandatest riikidest rändepaktiga sätestatud pagulased, mis kainestab kreeklaste meeleolu ja enesega rahulolu. Erinevus rikastab, las mõistavad, harjuvad ära ja kiidavad heaks. Soovitatavalt ühehäälselt või siis ühehäälselt kaks päeva enne hääletust. Multikultuurne õhustik sunnib kreeklasigi õppima jagama ning annab tööd lõpuks ka neile, kes toodavad ning müüvad ukselukke, relvi, seepi, wc-paberit ja konserve.

*       *       *

Meie aga jõudsime järgmisel päeval kella poole neljaks (vaid pool tundi enne laeva väljumist) Pireuse sadamasse ning alustasime sealt teekonna viimast etappi, meritsi. Läbi Syrose (Ermoupoli) ja Ikaria (Evdilos) olime öösel kell kaks Samosel, Karlovassi sadamas.

Vana kõrts Pireuse sadamas.
Nissos Samos – laevaga koju.
Ning viimaks uues kodus: Samos, vaade Kampose ranna lõpust.

Mida öelda reisi lõpetuseks ja kokkuvõtteks? Meenub palju asju. Meenub ka paari aasta tagune reis vaesesse ja odavasse Rumeeniasse, kus kõik oli piinlikult odav – taksosõit isegi nii odav, et nii väikest raha ei söandanud juhile maksta. Meenusid ka vanainimesed, keda aidatakse üle tee, ka siis, kui nad ei taha minna.

Segane asi on see Euroopa. Miks küll ei soovi kõik sammuda rõõmsalt õndsusse, heaolu ja võrdsuse Euroopasse? Miks me ometi ei soovi lahustuda eri rahvaste vikerkaares, võõraste kultuuride paabelis? Miks me ei soovi oma lastele jätta maailma, kus ei ole piire, rahvusi ja traditsioone? Vaid kus oleks võrdsus, vendlus ja täielik sooneutraalsus? Miks küll?

Maailma ja elu mõistmiseks ühest elust jääb väheks.

Toimetas Martin Vaher. Fotod: Aldo Maksimov.

KAMPAANIA JÕUDIS EESMÄRGINI!

Täname siiralt kõiki toetajaid!