Kui hindame vabadust, tuleb meil loobuda pettekujutelmadest, nagu garanteeriks praegune lääne suunal pugejalik ja kõike ettekirjutusi orjameelselt täitev välispoliitiline kurss kõige paremini Eesti riigi ja rahva säilimise.
Kas Eestis kogub jõudu Lääne-vastane mäss, nagu kirjutab Tõnis Saarts, või on hoopis tegemist võitlusega Euroopa tõelise identiteedi pärast, Euroopat lammutavale „vasakliberaalsele väärtusrevolutsioonile" vastanduva konservatiivse vasturevolutsiooniga, küsib kolumnist Veiko Vihuri.
Eestlastele repressioonid on olnud kergemad kanda kui vabadus.
Saates "Fookuses" arutlevad Varro Vooglaid ja Markus Järvi konservatiivse pöörde eelduste üle Eestis.
Eestis on raudse järjekindlusega paika pandud välispoliitilised konstandid ja "jagatud väärtuste miinimum".
Kas meie, eestlased, oskame paari tabava sõnaga öelda, kes me oleme ja mis on meie rahvuse ning seda kandva identiteedi tuumaks, küsib Objektiivi toimetus juhtkirjas.
Valelike loosungite keskel tõstab Objektiivi kolumnist Malle Pärn esile enda loosungi: "Minu Eesti on arukas Eesti.
Ka Roland Tõnisson nägi Eestimaad ja kirjutas nähtust-kogetust Juhan Liivi ainetel luuletuse.
Revolutsiooni lipukirjaks on tõstetud üksikisiku absoluutne vabadus, mille teostamise nimel tuleb maha lõhkuda kõik traditsioonilised institutsioonid, eelnevad ühiskondlikud kokkulepped, tavad ja aastasadade jooksul elu nõuete ja paratamatuste toel välja kujunenud arusaamad, tõdeb Objektiivi peatoimetaja Markus Järvi nädalakommentaaris.
Ilma elementaarse demokraatliku mandaadita president, kes alatasa sekkub parteipoliitikasse, tegutseb varjamatult opositsiooniliidrina, külvab vihkamist ja süvendab ühiskonna lõhestumist, peaks kiiremas korras tagasi astuma, tõdeb Objektiivi toimetus juhtkirjas.
