Kui Eesti Vabariik ei suuda muulaste sisserännet ning Eesti ümberrahvustamist ümber pöörata ja eestlaste sündimust drastiliselt tõsta, ootab eestlasi ees sünge tulevik, mil me jääme vähemusrahvaks oma põlisel kodumaal, kirjutab Jüri Toomepuu.
Eestlaste enesealalhoiuinstinkt on hävitatud propaganda ja süstidega, kirjutab Ivan Makarov.
Eestlaste riigi päästmine on eestlaste enda teha.
Paistab, et eestlane on loovutamas omal maal peremeheõigusi piiritaguste marodööride ja „piiride avardajate“ kubjastele. Suure kurbusega tuleb nentida, et põlisrahvas on astumas teed, mida omal ajal oli astunud rahvuseepose nimikangelane, kes sai hukka läbi omaenese mõõga, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Tänane Eesti moraalne ja poliitiline pale on kujundatud põhiliselt endiste kommunistide ja 1990.
Riik, mis lubab sõimata oma laulupidusid natsikokkutulekuteks ja pärast veel toetab selliseid väljaandeid miljonitega, on määratud hukule.
Eestis on üritanud provotseerida russofoobiat Kaljulaid, kes kutsus eestlastele väga tähtsal päeval roosiaeda kõnelema Sveta Grigorjeva.
Kui kõrvuti elavad ühelt poolt venelased, keda veendakse selles, et nad päästsid maailma, et nad on parimad, nende keel on tähtsaim kõikjal, nende ajalookäsitlus ainuõige – ja eestlased, kellele päevast päeva räägitakse, et nad on piiratud, sallimatud ja süüdi kõigi ees ja kõiges, isegi Aafrika koloniseerimises, on küsimus sellest, kes jääb Eestis lõpuks kestma, pigem.
Saan aru, et lähen praegu veidi isiklikuks, aga parem toppida korgist kiiver pähe ühele seda kirglikult soovivale isikule, kui lubada sellega pärjata tervet rahvast.
Eesti poliitika on jõudnud uude staadiumi – veelgi sügavamasse pugemisse selle maailma vägevate ees.
