Riigivõimu külge klammerdunud seltskond müüb samm-sammult Eesti maha, nii füüsilises kui ka vaimses plaanis, viies valitsuste vahetumisest sõltumata ellu poliitilist ja ideoloogilist programmi, mis suretab meie rahva elujõudu, leiab Objektiivi toimetus selle nädala juhtkirjas.
Minu soov uueks, vabariigi sajandaks aastaks on, et me õpiksime taas hindama SÕNA väge ning jõudu.
Kirjanik ja Tartu Ülikooli vabade kunstide professor Valdur Mikita kirjutab Postimehes, et viimastel aastatel on eesti ühiskonnas midagi olulist tõsiselt katki läinud ning seal, kus peaks võrsuma riigi ja rahva dialoog, lömitab lihtlabane propaganda, mis pole sugugi vähem eemaletõukav kui vene või ameerika propaganda.
Kunsti rolli üle tõe, kannatuste, vihkamise ja lepitamise mõtestamisel mõtiskleb teoloog ja kolumnist Roland Tõnisson.
Keeruline on praegu Euroopas ja Eestis toimuvat nimetada kultuurikonfliktiks.
Tuntud ja paljude poolt armastatud muusik Tõnis Mägi, kes oli veerand sajandi eest üks rahvusliku ärkamise suurkujudest, rääkis Õhtulehele antud intervjuus, et elame ajal, mil teatud seltskond on võtnud endale elutööks kõik olulised asjad pea peale pöörata ning et seda on valus vaadata ja kuulata.
Aasta lõpp on paljuski tähenduslik. See on kokkuvõtete tegemise ja uuesti alustamise aeg. Siin on mõned juhised selleks, kuidas uuendada oma kristlikku elu. Hoidkem korda ja kord hoiab meid!
Kusagil peab olema kodu, kus sünnivad ja kasvavad lapsed, kus säilib põlvkondade- ja kultuuri side.
Kultuur tähendab mõistlikke piiranguid, arukaid kompromisse inimeste vastandlike vabaduste vahel.
Religioonil põhinev ühiskond ei ela põhimõttel "võtta elust maksimaalselt kõike, mida võtta annab".
