Facebookil pole tõemonopoli
Vihakõne määratlemine põhineb suuresti pealekaebajate ja tsensorite isiklikel hoiakutel, arusaamadel ja tunnetel ega pruugi seetõttu adekvaatselt peegeldada ei kõneleja kavatsust ega ka kõneldu mõju laiemale üldsusele.
Vihakõne määratlemine põhineb suuresti pealekaebajate ja tsensorite isiklikel hoiakutel, arusaamadel ja tunnetel ega pruugi seetõttu adekvaatselt peegeldada ei kõneleja kavatsust ega ka kõneldu mõju laiemale üldsusele.
Kas ka meie endi sisemine "pavlik" ei anna meile endast märku kui tunnetame isikliku kasu ja südametunnistuse omavahelist võitlust meie sees?
Mõistlikud inimesed arutaksid omavahel küsimusi, milles nad miskipärast ei saa olla ühel meelel ning mis pealegi rahva üsna vihaselt kaheks on jaotanud.
Abielu on ühe mehe ja ühe naise vaheline liit.
Euroopa Liit, ja tundub, et järjest enam ka Eesti, on ennast ideoloogiliselt niivõrd valede sisse mässinud, et Lääne tsivilisatsiooni päästmiseks on ainus võimalik tee tõde taas üles leida ja vastavalt sellele tegutsema hakata.
Kuidas õpetada inimesed jälle oma mõtteid avaldama, ilma kaklemiseta, ilma vastastikuse solvamiseta, viisakalt, mõistlikult?
Rahvusliku huvi aluseks peab olema tõde, vaid nii on Eesti rahvas jätkusuutlik, kirjutab Objektiivi lugeja Kenno Põltsam.
Seekordses saates "Fookuses" kommenteerivad Markus Järvi ja Varro Vooglaid Postimehe ajakirjaniku Joosep Värgi artiklit pealkirjaga "Miks ajakirjandus valetab?
Aastate pärast saavad võib-olla meie lapsed ja lapselapsed teada, miks rünnati 2018.
Mul on tõesti tõeline lootus taastuvale elupõhisele Eestile – see on maa, kus tõde ei ole kunagi tõusmata jäänud, leiab oma arutluses Ülla Vähk.