Vinni-Pajusti Gümnaasium sai omale uue satiirilise nime – "Vinni-Porno Gümnaasium". Eriti tragikoomiliseks muudab loo tõik, et see juhtus kõigele lisaks emakeelepäeval.
Sündmuse pedagoogilistest ja õiguslikest aspektidest on juba omajagu kirjutatud, mistõttu oleks siinkohal üleliigne seda veelkord teha. Seepärast vaatleme juhtunut ühest teisest vaatenurgast – lavakeele aspektist.
Mihhail Lotman on keelt üsna põhjalikult lahanud, sealhulgas ka lavakeelt, pühendades lausa ühe teose näitemängu nooremale vennale – filmikunstile. Ta kirjutas 1973. aastal: "Igasugune kunst pöördub suuremal või väiksemal määral auditooriumi reaalsustunnetuse poole. Filmikunst teeb seda suuremal määral. Aga "reaalsustunnetus", millest siinkohal juttu on, seisneb muus: milline fantastiline sündmust ka ekraanil aset ei leiaks, muutub vaataja selle tunnistajaks ja justkui kaasosaliseks. Seetõttu, teadvustades küll toimuva irreaalsust, suhtub ta emotsionaalselt sellesse kui tõelisse sündmusesse".
Ühtlasi toob Lotman meieni eelnevaga seonduva probleemi: "Vaataja emotsionaalne usk ekraanil näidatava tõelisusse seostab filmikunsti kultuuriajaloo ühe kõige olulisema probleemiga. Kõik tehnilised täiustused on kahe teraga mõõk: kutsutud teenima sotsiaalset progressi ja ühiskondlikku hüvet, saab neid sama edukalt kasutada ka vastupidistel eesmärkidel."
Ka öeldakse ühes Euroopa kultuuriruumis olulist rolli omavas teoses Piibliski juba aastasadu tagasi, et sõna on kahe teraga mõõk. Seega, argikeele kõrval on kahe teraga mõõgaks veel näite- ja filmikunsti keeled, mida kasutavad oma teostes lavastajad ja režissöörid. Mida meisterlikum on lavastaja, seda suurem on reaalsuse illusioon, ent meisterlikkuse kõrgpilotaaž siseneb sellest, et illusioon jääbki illusiooniks ega ei muutu kunagi reaalsuseks. Eestikeelne sõna "näitemäng" avab meile suurepäraselt näitevõlukunsti olemuse – tegemist on mänguga. Mängu ja tegelikkuse olemuslik erinevus on, et mänguga ei kaasne kunagi kellelegi tagajärgi. Illustreerigem seda siinkohal ühe värvika näitega.
Juba varases lapsepõlves mängime me erinevaid mänge ja kui mitte varem, siis lasteaias osaleme ka oma esimestes näitemängudes, kus muu hulgas mängitakse näiteks rebaseid, jäneseid ja hunte. Ent mitte kunagi ei tooda näitemängu reaalsuse huvides mängutuppa päris hunte, kes tormaksid väikestele jänkudele kallale, purema neid nii, et veri lendaks igasse kaarde.
Emakeelepäeval läks Vinni-Pajusti Gümnaasiumi aula lavalaudadel midagi väga viltu. Lavastaja ei suutnud mitmete tosinate näitekunstitrikkide seast kasutada mitte ühtegi ja tõi lavale elusa hundi. Tõsi, vere asemel "lendas ohtralt tatti", kuid seda siiski päriselt, mitte mänguliselt. Seda, et tegemist pole enam mänguga, märkas tükki vaadanud terane neiu, kes avaldas oma tähelepaneku satiirilise märkusena suhtluskeskkonnas Twitter: "vinni-pajusti gümnaasium more like vinni-porno gümnaasium kui aula ees rõvedalt tatti pannakse". Ja tõsi ta on, meisterliku näitemängu asemel pakuti kõnealuses stseenis vaatajale lihtlabast saasta ehk pornot. Näitekunstimeisterlikkusega pole sellel stseenil mingit pistmist.
Lisaks tuleb tõdeda, et tegemist pole mitte pelgalt terase neiuga, vaid ta valdab ju väga hästi satiiri žanri. Kes ei tea, mis on satiir, siis olgu siinkohal ka üle korratud, satiir on terav pilge isiku pahede või nõrkuste või millegi puuduste aadressil.
Paraku emakeele ja kirjanduse õpetajast eksperimentaalnäitekirjanik ja -lavastaja, kelle etendusest pärit stseen satiiri osaliseks sai, ei tunnista sellist žanri. Mis iganes pole ka satiiritunnetuse puudumise põhjuseks, viis see edasi verevalamiseni, õnneks küll ülekantud tähenduses, mis aga ei muuda juhtunut vähemoluliseks.
Eesti keele ja kirjanduse õpetaja tormas tema näidendit kritiseerinud neiu kallale kui verejanuline hunt ja viis läbi jõhkra sotsiaalse hukkamise terve kooli ees. Ma ei lasku siinkohal selle hukkamise kõikidesse detailidesse, olgu vaid öeldud, et verejanus õpetaja sai oma võidu – neiu oli kõikvõimalike hirmu- ja ähvardusmeetmete tulemusel sunnitud avalikult vabandama õpetaja ja koolikaaslaste ees. Õpetaja õigustas oma kättemaksu järgnevaga: "Kui keegi teeb vea, peab ta selle eest vabandust paluma. Kuna kirjutis solvas nii mind, minu õpilasi kui ka tervet kooli, siis on loomulik, et ta terve kooli ees vabandab."
Kasvatus- ja sotsiaalteadlane Ülo Vooglaid on kirjutanud: "Lapsed on eriti tundlikud õigluse suhtes. Kellegi ebaõiglane kiitmine või karistamine võib tunduda lastele kuriteona, mida ei ole võimalik andestada. Ebaõiglane otsus võib kutsuda esile kauakestva ja sügava masenduse."
Viimati toodud sõnadele on väga raske midagi juurde lisada. Jääb üle ainult küsida, kas eneseimetluse käes vaevlevate eksperimentaalnäitekirjanike ja -lavastajate koht on ikka koolis? Liigne oleks siinkohal hakata kirjutama sellest, et selle tüki lavastaja mängib ju pedofiilia piiri peal.
Lõpetuseks jääb tõdeda, et gümnaasiumi katsed teema vaka alla suruda ja mitte tegeleda probleemi juurtega õigustavad veel kord koolile antud satiirilist nime – "Vinni-Porno Gümnaasium". Terane tüdruk õpib selles "pornogümnaasiumis".