Tittede diktatuur

Hillary Clintoni toetaja reageerib Donald Trumpi võidule pisaratega. Foto: Lucas Jackson, Reuters/Scanpix

Venemaal sündinud ja nüüd Ameerika Ühendriikides elav alternatiivkunstnik selgitab oma Facebookis avaldatud kirjas sõpradele Ühendriikides toimunud presidendivalimiste ja “solvatute” mässu telgitaguseid.

Minu sõpradele, kes ei saa aru, mis (Ameerikas) toimub.

Ameerika tudengid paluvad vabu päevi, et saada üle presidendivalimiste järgsest moraalsest vapustusest. Lühidalt öeldes – et nutta.

Need inimesed dikteerivad teistele, kuidas võib ja kuidas ei või mõelda ja rääkida.

Jah, Ameerikas on see normaalne. Ja tõesti, need samad nutvad tudengid hakkavad läbi pisarate ja hüsteeria soovima teile surma, teie vanematele keemilist kastratsiooni, nimetama teid Hitleriks jne. ainult selle pärast, et te ei ole nendega nõus. Kaasaegne Ameerika lämbub infantiilsete diktaatorite taaga all. Nad ei ole läbinud veel kolmeaastaste laste kriisi. Nad ei ole saanud kunagi tunda reaalseid probleeme. Lapsest alates on neid harjutatud mõttega, et nende arvamus on viimase instantsi tõde – siit saabki alguse solvumiskultuur, solvunute tsivilisatsioon. Need inimesed dikteerivad teistele, kuidas võib ja kuidas ei või mõelda ja rääkida. Nad usuvad, et nende “solvatus” maailma poolt, mis ei ela nende maitse järgi, annab neile selleks täieliku õiguse. Praegu Ameerikas toimuvad protestid – mis ei aktsepteeri erinevat arvamust, ei suuda seedida, et keegi ütleb neile “ei” – on jalgadega trampimise kultuuri apogee.

Empaatilise rahvana on ameeriklased on lasknud inimestel elada oma soovide järgi ja lasknud asjadel toimuda. Ent tänaseks on see trampimine väljunud kontrolli alt ja paljud inimesed lihtsalt kardavad rääkida asjadest nii, nagu arvavad, sest keegi võib äkki solvuda. Nii võibki valgeid kodanikke “alla lasta” ja “solvatud” kasutavad seda ära. On tõsi, et valgeid heteroseksuaalseid inimesi võib kallutada kuhu iganes, süüdistada kõigis probleemides, ning nad kannatavad kõik ära ja nõustuvad kõigi etteheidetega. Veelgi enam – suur osa heteroseksuaalse Ameerika süüdistajatest on ise nn traditsioonilise seksuaalse sättumusega inimesed.

Faktiliselt näitab Ameerika maailmale praegu, mis juhtub siis, kui lasta väikestel lastel oma elu juhtida. Sellest saab hullem diktatuur võimalikest – selline, mis ei põhine sotsiaalsel või materiaalsel ebavõrdsusel, vaid õnnetu, nõrga ohvri ülemvõimul suure, halva, juba ette kõiges süüdi oleva valge onukese üle. Jah, onuke ju ise on lasknud sellel sündida ja nüüd istutakse tal kaela peal. Iga väiksemgi katse olukorda muuta kutsub esile hüsteeria ja sildistamise: rassist, sallimatu, šovinist, naistevihkaja, privilegeeritu. Need nimetused ei peegelda reaalset asjade seisu, vaid on kontrollivahendid ja vajalikud oma seisukohtade pealesurumiseks.

Seepärast, kui te kuulete kellegi aadressil selliseid süüdistusi, sealhulgas Trumpi suhtes, ärge kiirustage neid uskuma, sest tõde on neis üsna vähe ja üsna tõenäoliselt on siin tegemist survestamise ja kontrolli taastamise katsetega.

Ameerika ühiskond kujutab endast õrnahingeliste solvunute diktatuuri, kes ei kannata vähimatki kõrvalekallet sellest, kuidas “mina tahan”.

Ameerika ühiskond kujutab endast tänase seisuga õrnahingeliste solvunute diktatuuri, kes ei kannata vähimatki kõrvalekallet sellest, kuidas “mina tahan”. Sellele reageerivad nad nagu väikesed lapsed – ulgumise, pisarate, maas püherdamise ja ähvardustega. Nende “lapsevanemad” on kannatanud seda tsirkust kogu elu, sest neile on pidevalt korrutatud: igasugune negatiiv, eelkõige sõna “ei” jätab lapsele terveks eluks trauma.

Mida siis kujutab endast Trump? Trump on suur valge papa, kes on naasnud steppidest, et sülitada psühhoanalüütikute soovitustele ja kes võtab väikesed türannid käsile vanamoeliselt, lihtsalt ja efektiivselt. Sõltumata sellest, millist poliitikat Trump ajama hakkab, tähendab tema valimine lootust pääseda vähemuse ikke alt. Tähendab seda sama vabadust rääkida ja mõelda mida tahad, mitte seda, mis on poliitiliselt korrektne. Omada isiklikku arvamust. Naljagi heita, lõppude-lõpuks! Kas teate, et Ameerikas on huumorile praegu selline sotsiaalne tsensuur nagu Lähis-Idas? Ja seda “kõige vabamas riigis”! Inimestel on lihtsalt kõrini.

Kui teil on ameeriklastest sõbrad, võite täheldada kvalitatiivset erinevust kahe seltskonna vahel. Kuuldes, et toetate Trumpi, hakkavad Clintoni toetajad koheselt närveerima, oma arvamust ägedalt selgitama ja peale suruma, laskuvad solvanguteni, ähvardusteni ja katkestavad lõpuks suhted. Samal ajal ei suuda Trumpi pooldajaid oponendid kuidagi morjendada. Aktsepteerides fakti, et sõpradel ja lähedastel võib olla erinev arvamus, on nende jaoks loomulik ega mõju kuidagi teie tutvusele või ka sõprusele. Peale selle võin oma isiklike vaatluste alusel öelda, et need, kellele ei meeldinud kumbki kandidaat, ent kes oma loomult on täiskasvanud, elus edasi liikunud ja suudavad suhtuda austusega nende arvamusest erinevatesse seisukohtadesse, eelistasid valida Trumpi. Küll pika hambaga, ent otsustasid selliselt.

Niisiis, ärge olge šokeeritud, mu kallid endised kaasmaalased – kõik on loogiline ja etteaimatav. Isegi ingellikul kannatusel on piirid.

Tõlkinud Roland Tõnisson

KAMPAANIA JÕUDIS EESMÄRGINI!

Täname siiralt kõiki toetajaid!