Ajal, mil üha enam tõstetakse teadlikkust lapse õigustest, võib näha, kuidas langeb lastevanemate autoriteet ühiskonna algrakukeses – perekonnas, kirjutab kolumnist Roland Tõnisson.

Kohtasin mõni päev tagasi ühte tuttavat lasteaiapedagoogi Helsingist, kes vastas minu veidi protokollilisele küsimusele “kuidas läheb?” ahastava pilguga ja üritas panna selle poliitkorrektselt ka sõnadesse. Kokkuvõtvalt võib öelda, et ta otsib uut tööd, sest oma tervis maksab ka midagi.

Veidi varem kohtasin üht üldharidusliku kooli pedagoogi Tallinnas, kes on teinud oma tööd üle kahekümne aasta, ja tema arvates ei ole küsimus niivõrd lastes kui lapsevanemateks saanud inimestes, kes tegelikult ei suuda oma rolliga hakkama saada. Tema tähelepanekute järgi on paarikümne aasta jooksul eesti peredesse juurdunud hirm saada karistatud laste distsiplineerimise eest. Samuti on süvenenud oskamatus lastega suhelda. Küllap on põhjus just selles, et nende enestega ei ole tegeletud. Eelnimetatud pedagoog on täheldanud, et kuigi arvatakse, et nutiseadmed on lapsed nüüdseks kooli jaoks paremini ette valmistanud, siis praktiline elu näitab, et vaid üliväike osa lastest oskab kasutada kaasaegseid tehnikavõimalusi enesearenduseks (vt siit). Pigem on nutitehnika mõjunud lastele arengut pärssivalt ning nende nahka on läinud laste motivatsioon õppida, uurida, avastada…

Psühholoog Ülo Vooglaid on formuleerinud olulisima ülesande lapse kasvatamisel :

“Kodu on koht, kus inimene kujuneb ennast ja teisi tundvaks ning arvestavaks isiksuseks, aktiivseks, kohuse- ja vastutustundlikuks algeks – subjektiks, kes saab kõrvalise abita aru, kes ta on ja kes on teised. Kodu on lapse peamine kasvukeskkond. Me ei saa last kasvatada, õpetada ega harida, saame vaid luua arenguks soodsa kasvukeskkonna, milles on aega ja ruumi nii selleks, et olla omaette kui ka koos teistega, et kuulata ja vaadata, mõelda ja mõtestada, et lugeda ja luua, meisterdada ja hullata, õppida, uurida, mängida, töötada. Kodus peaks olema aega ja ruumi elamiseks igas tõeses ja mängulises rollis. Kodu on kasvu- ja arengukeskkond sedamööda, mil seal tuntakse, tunnustatakse ja arvestatakse perekonna iga liiget. Kodus ollakse üksteisele abiks nõu ja jõuga nii loomisel kui teostamisel.”

Paremini on raske öelda, ent siin kerkibki küsimus: kui palju võimaldab näiteks riiklik regulatsioon tegeleda lastele arenguks soodsa keskkonna arendamisega? Ja kui palju olen osanud minagi, 20. sajandi produktina, olla kasvatajaks ja eeskujuks? Kas olen osanud nõuda õiglaselt, teha otsuseid kalkuleeritult ja põhjendatult? Kas olen jätnud midagi tegemata kartes peresiseseid konfliktsituatsioone?

Üks tuttav Soomes elav inimene pidi palkama advokaadi oma kümneaastase lapse tõttu, kellele sai kombeks igal juhul kui tema tahtmisi ei täidetud, helistada lastekaitsespetsialistidele. Nüüd on aastad sellest mööda läinud ning tõenäoliselt on noormehest sirgunud edukas jurist, kes oskab anda head nõu kuidas kaaskodanikelt raha välja pinnida. Aastatega on aga ka süvenenud noorte põlvkondade peataolek, sest juba viie dekaadi ehk kahe inimpõlve jooksul on viljeletud Lääne ühiskonnas liberaalset ja teaduslikku pedagoogikat, mida võiks nimetata pigem teaduslikuks kasvatamatuseks. Seda võiks nimetada ka pedagoogika “rootsi sündroomiks” – laps on maailma kese, kelle soov on seaduseks.

Sel ajal, kui süvendatakse üha enam teadlikkust lapse õigustest, võime näha, kuidas langeb lastevanemate autoriteet ühiskonna algrakukeses – perekonnas. Püüdes olla lastele ainult sõbraks, hülgavad vanemad oma esmase ülesande – juhendada, kaitsta ja seada eluvajalikud reeglid, mille järgi elada. Olen kindlasti kaugel rahvapedagoogikast ja sellelaadsetest “rahvatarkustest” nagu “laps räägib siis kui kana pissib”, ent enne kui laps võib rõhuda oma õigustele, peab ta elust üldse midagi teadma. Ja enne kui lapsevanem võib rakendada oma õigusi, peab ta mõistma, milline suur vastutus on temal siia ilma tulnud hinge tervena püsimise ja arendamise ees. Niisiis “rootsi mudel” ei tööta. Õigemini töötab, ent hingede kahjuks ja hävinguks.

Rootsi psühhiaater David Eberhard, kuue lapse isa on avaldanud käratekitanud raamatu “Kuidas lapsed anastasid võimu”. See on ilmunud rootsi- ja saksakeelsena, ning peagi ka inglisekeelsena – “How Children Took Power”. Teose alapealkiri on “Liberaalse kasvatuse koletislikud viljad”. Eberhard on veendunud, et perekond ei saa olla demokraatlik institutsioon ning liberaalne kasvatus, mis põhineb hirmul põhjustada lapsele psühholoogilisi traumasid, ei valmista lapsi ette reaalseks eluks. Näiteid elust enesest näeme enda ümber iga päev. Piisab, kui viidata neurasteeniliste “lumehelbekeste” populatsiooni plahvatuslikule kasvule lääne ühiskondades. Väga suurest osast lääne noortest on saanud kasvatamatud egoistid, kes murduvad väikestegi katsumuste ees.

Väikelastena on nad nautinud piiritut vabadust. Hiljuti keeldus üks Stockholmi restoranidest lastega perede teenindamistest, sest omanikul sai villand kapriissete laste veelgi kapriissematest vanematest, kes ei keela oma võsukesi sigatsemast.

Eberhardi sõnul on kadunud inimeste teadlik vastutus ühiskonna ees, mis väljendub näiteks selleski, et inimesed ei võta enam keelata tänavatel ebaväärikalt käituvad alaealisi, kuna riiklikud regulatsioonid võimaldavad neid süüdistada ahistamises selle erinevates vormides: “Varemalt oli ühiskond täiskasvanud inimeste kogukond. Kehtisid ühtsed väärtused, mis puudutasid kasvatusküsimusi. Kui laps käitus halvasti, võidi tulla tema juurde ja nõuda tegevuse lõpetamist. Selliseid ühiskondlikke leppeid enam ei ole. Meie, täiskasvanud, vastutame nüüd vaid ainult enda laste eest. Kui sedagi.”

Eberhardi sõnul ei käitu vanemad enam kui vastutuskohustuslikud täiskasvanud, vaid neile on sisendatud, et nad peavad viima end lapse tasemele selles mõttes, et nad ei sea semutsedes oma sõpsidele piire. Meie ühiskonnast on saanud nii eel- ja järelteismeliste kogum. Kõige selle juures saavad Lääne lapsevanemad aru, et mitte kõik ei ole nende peredes korras, ent probleeme ei taheta avalikkuse ette välja viia või ka endale tunnistada. Pererahu säilitamiseks minnakse puhkama sinna, kuhu lapsed tahavad, kodus tehakse neid sööke, mida lapsed nõuavad, neil lubatakse istuda televiisori või arvuti ees nii palju, kui neil tahtmist jätkub.

Eberhardi arvates ei pruugi selline lähenemine olla läbinisti vale, ent kui kogu pere elu tiirleb mõõdutul moel ümber laste tahtmise, ei aita see sugugi aitaks kaasa laste parema tuleviku kujundamisele. Nii võib teha lastele hoopiski suure karuteene.

Psühhiaater leiab, et perekond ei pea sugugi olema demokraatlik institutsioon. Lapsevanema ja lapse suhe peab olema nagu meistril ja õpilasel. Üks õpetab, teine kuulab. Üks seab reeglid, teine allub. Läänes on aga vanemad oma hirmude küüsis – peljatakse, et väiksemgi kriitika võib põhjustada lapsele eluaegseid traumasid. Samas on selge, et peres, kus on reeglid paigas, on ka lastel kergem hakkama saada iseendaga. Lapsed ei ole portselannukud, mida peab käsitlema hirmuga. Elujõulisus kasvab lastes siis, kui neid ei hoita eemale ebameeldivustest ja pettumustest, vaid õpetatakse neid väljakutsetega ise hakkama saama.

Artikli valmimisel on kasutatud järgnevat materjali.

Päisefoto: Bigstockphoto.com

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!