Tõelisest usust ja primitiivsetest usuluuludest

Halliste kirik ja pastoraat, 1800. J. Chr. Brotze

Kõik kultuur saab alguse usundist – rahva ettekujutustest ja pärimustest selle kohta, kust me oleme tulnud ja kes me oleme. Ja kui palju ja miks me üksteisest hoolime. Ilma sellise kollektiivse teadvuseta rahvust ei eksisteeri. Ühisest keelest ja territooriumist ei piisa rahvuse määratlemiseks – ühine usund on see, millest rahvus tegelikult alguse saab, kirjutab kolumnist Malle Pärn.

Ikka ja jälle tõuseb üles küsimus usuõpetuse vajalikkusest. Ilmselt ei pääse inimkond sellest mööda, kui ta tahab ellu jääda. Mõnele näib see teema sama tüütuna ja vastumeelsena nagu geiabielu teema. Ent neid ei saa võrrelda: geiabielusid ei ole mitte kuskil mitte kunagi ajaloos olnud, aga usk on alati olnud, koguni igal pool; ei ole maailmas rahvast, kes oleks alati elanud väljaspool mingit religiooni. Kõik kultuur on ehitatud religioonile, kõikide kultuuride juured on religioonis, ilma religioonita ei oleks meil ei kultuuri ega tsivilisatsiooni. Alles kahekümnendal sajandil hakkas inimene vihaselt usu vastu mässama.

Paljud inimesed tahavad uskuda materialistlikku kultuurikäsitlust, sest see on neile mugavam, omasem, mõistetavam. Nad tahavad nautida lõikelilli, heidavad kõrvale juured, mulla, ja lillede kasvamiseks nii olulise päikese ning vee? Siit on tulevikku ainus võimalik tee: elavad lilled asendatakse kunstlilledega, sest nad ei näe üldse halvemad välja, ja nad on tunduvalt vähem tülikad, ning lõppkokkuvõttes palju odavamad. Sest see, kes lilli tahab kasvatada, peab ikka mulla ning juurtega tegelema, see aga nõuab aega, raha ja palju vaeva. Süvenemist. Ja oma sõltuvuse tunnetamist  ilmast, päikesest, veest. Jumalast.

Mis on usuõpetus? Selle asemel, et igaühe isikliku arvamuse pinnalt, üksteist ärakuulamata vihaselt vaielda teemal, kas usuõpetus on vajalik või ei ole, tuleks meil ennekõike see aine lahti seletada. Sest suur osa inimestest ei tea usust ega usuõpetusest mitte midagi.

Ka seda teemat saaks rahulikult käsitleda, ilma tülideta, ilma vastastikuste sõimamisteta.

Üks veidramaid nähtusi meie kaasajal on see, et juba usu mainimine ajab paljud inimesed hüsteeriasse. Kusjuures nende hüüatustest ja kommentaaridest nähtub, et nad räägivad mingist oma väljamõeldud usust, mitte ristiusust, mitte kristlusest, mitte tänapäeva kirikust.

Mis on siis õige usuõpetus? Õige: see tähendab, traditsiooniline, rahvuslik. Meid tänases päevas ajalooga ühendav. Mitte mingi sünkretistlik uus-usundism ega moodne idamaine müstika.

Usuõpetus on uskumise-õpetus. Usuõpetus on elujaatav ja loodushoidlik maailmavaade. Usuõpetus on elamiseõpetus, ellujäämiseõpetus, enesekaitseõpetus, ühiskonna inimlikustamiseõpetus, suhtlemisõpetus, inimväärikuseõpetus, vaimu ja hinge harimiseõpetus.

Õige õppekava olemasolu korral on see kõige olulisem osa meie haridusest! Eks me ju ometi või näha meie siiamaanise hariduse puudulikkust justnimelt selles osas, sest me ju lõikame selle puht-teabe-tasandil ülepaisutatud kooliprogrammi vilju veel pikka aega süvenemisoskuseta lärmilembeste põlvkondade näol.

Mina arvan, et usuõpetuse sisseseadmine koolides – võimalust mööda muidugi, sest esialgu ei piisa kõikidesse koolidesse asjatundlikke õpetajaid – on meie rahva ainuke tulevikulootus. See aitaks meid välja seitsmekümne aasta jooksul pealesurutud tühjuse ideoloogia ja hundimoraali mõju alt. See õpetaks meie lapsed mõtlema iseenda, teise inimese ja kogu maailma peale hoopis sügavamalt ja tõsisemalt kui kõik teised õppeained kokku.

See aitaks meid välja alaväärsuskompleksist, mis väljendub ingliskeelsetes nimetustes ja ingliskeelsetes (eesti) lauludes, eesti keelele võõrastes laste nimedes, oma rahvuskaaslaste häbenemises, iseendagi mahasalgamises, iga tühja asja pärast tülitsemises ja üksteise materdamises.

See aitaks meid välja vaimsest harimatusest, sest vaimne haridus on alus normaalsele ühiskonnale ja ühiskonnakorraldusele.

Mõiste “kultuurrahvas” on teatud mõttes vastand mõistele “paganarahvas”.  Nagu “metslase” vastand on “ristiinimene”. Kõik kultuur saab alguse usundist – rahva ettekujutustest ja pärimustest selle kohta, kust me oleme tulnud ja kes me oleme. Ja kui palju ja miks me üksteisest hoolime. Ilma sellise kollektiivse teadvuseta rahvust ei eksisteeri. Ühisest keelest ja territooriumist ei piisa rahvuse määratlemiseks – ühine usund on see, millest rahvus tegelikult alguse saab.

Ma olen veendunud, et uskmatuid inimesi ei ole olemas. Kui inimene kaotab usu Jumalasse, siis ta lakkab olemast. Muidugi on see suures enamikus täiesti teadvustamatu usk, ning kujutlematu või mingisse mõistetavasse kujundisse ülekantud Jumal. Inimeste teadvustatud usk kipub end sagedasti hoopis ebajumalatesse kinnitama. Ebajumalad aga teatavasti orjastavad inimese – ainult Jumal võib ta vabastada. Just sellepärast on meil vaja rohkem kultuuri: teadmisi sellest, kes me oleme ja missugused on meie suhted oma Loojaga ja üksteisega, ühesõnaga – teadmisi usuõpetusest.

Minu jaoks on ennast uhkelt uskmatuks tunnistav ja uskmatult elav inimene ebakultuurne inimene, tänamatu inimene. Ebausaldatav. Mulle meenutab ta siga tamme all, kes isukalt sööb tammetõrusid, aga tammepuu vastu mingit huvi ei tunne.

Haridus peaks õpetama meid tamme üleni nägema, ja tammele tema heldete andide eest tänulik olema.

Objektiivi tegevus on võimalik üksnes tänu eraisikute annetustele. Seega, kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis palun toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!