Meil tuleb lapsi kasvatades vaadata kaugemale tulevikku, nagu seda teevad targad ja respekteeritud juhid, kirjutab James Stenson artikliteseeria "Toetades vanemaid" seekordses osas. Vastasel juhul võime kibedasti kahetseda.
Millal iganes inimesed teiste hüvanguks midagi tähtsat ja vastutusrikast ette võtavad – olgu see äri, amet, riigiasjad või perekond –, on tarvis otsustavat ja asjatundlikku juhtimist. Mida tõsisem väljakutse, seda suurem on vajadus inimese järele, kes kõiki eesmärgini jõudmise nimel inspireeriks ja julgustaks.
Vanemate tõeline missioon on kasvatada lastest vastutustundlikud täiskasvanud. Kõik, mis perekonnas toimub, peab lähtuma eesmärgist, millisteks meesteks ja naisteks lapsed lõpuks sirguvad. Sellest tähtsamat väljakutset polegi olemas, mistõttu tõusevad head vanemad perekonnas esile kui tõelised juhid.
Kuidas nad seda teevad? Kuidas õnnestub isadel-emadel oma lapsi tõhusalt juhtida? Et sellest aru saada, võtame vaatluse alla juhiomadused ning sobitame need siis pereellu.
Juhte motiveerib kaugem eesmärk, millega kaasneb teiste respekt
Küllap nõustute selle üldistava väitega, et ettevõtluses ja riigijuhtimises peetakse kõige enam lugu sellistest juhtidest, kes vaatavad kõige kaugemale tulevikku ning näevad ette nii ohte kui võimalusi. Respekteeritud juhtimine ja strateegiline ettenägelikkus käivad käsikäes. Mida kaugem ja selgem on nägemus, seda suurem on austus.
Seesama dünaamika kehtib ka edukate perekondade puhul. Vanemad – igasugused erinevad mehed ja naised oma erinevate temperamentidega – suudavad luua eduka perekonna, juhtides seda kindla käega. Edukad vanemad rajavad oma kindlustunde teadmisele, et laste kasvatamine on nende püha kohus. Oma vaimusilmas kasvatavad nad täiskasvanuid, mitte lapsi. Jumal on neid kutsunud tegema seda püha tööd: tuues igapäevaselt ohvreid, tuleb kasvatada lastest kindlameelsed, vastutustundlikud, taktitundelised ja suuremeelsed mehed ja naised, kes on kogu eluks pühendunud elama kristlike põhimõtete järgi – maksku, mis maksab. Pidev teadlikkus sellest salapärasest ja kõrgest missioonist teeb ka vanematest endist paremad inimesed ning tõelised kangelased oma laste silmis. Pereelust kujuneb tore, rõõmsameelne ja kaunis seiklus.
Tõhusad vanemad kujutavad oma lapsi ette sellistena, millised nood 20 aasta pärast olla võiksid: täiskasvanud mehed ja naised, kes käivad tööl ja kasvatavad omaenda lapsi. Neile on jõudnud kohale tõde, et lapsed kalduvad kas elama vastavalt meie ootustele või siis kukkuma vastavalt meie kartustele. Seetõttu täidavad vanemad end kõrgete ideaalidega oma laste hilisema elu suhtes.
Nad unistavad sellest, et…
- Nende lastel saab olema terane otsustusvõime, eriti abikaasa valikul ja omaenda laste kasvatamisel.
- Et lapsed ehitavad oma elu stabiilse, kestva ja õnneliku abielu alusele – et nad loovad samasuguse suurepärase perekonna nagu see, milles ise üles kasvasid.
- Et neil läheb tööl hästi ja et nad teevad oma tööd rõõmuga, rakendades oma võimed teiste inimeste hüvanguks.
- Et nad suudavad tagada oma peredele mugava, kuid mitte luksusliku elutaseme, saades aru, et liialdused võivad laste (st lapselaste) elu ära rikkuda.
- Et nad on suuremeelsed sõprade vastu. Ja inimeste vastu, kes on raskustes.
- Et neist ei saa iial allaandjad, laiskvorstid, virisejad ega argpüksid – ega ka lapselastest.
- Et nad ei lase end lollitada ega lükata-tõugata. Ega šarlatanide poolt haneks võtta. Luiskamise näevad nad läbi.
- Et kui nad on eksinud, siis nad võtavad selle omaks ja paluvad vabandust. Nad ei luba uhkusel tõde ja õiglust takistada, eriti mitte kodus.
- Et nad on inimeste poolt austatud oma aususe, töökuse, lahkuse, jumalakartlikkuse ja huumorimeele tõttu.
- Et nad on alati lähedased oma vendade-õdedega, toetades ja julgustades üksteist elu lõpuni.
- Et nad elavad oma vanemate põhimõtete järgi. Kogu eluks on neile kaasa antud südametunnistus – vanemate õpetussõnad selle kohta, mis on õige ja mis vale – ning nad annavad selle edasi omaenda lastele.
- Et neid motiveerib kõiges armastus – tahe vastu pidada ja kõik võitlused võita, et olla kasulik teistele inimestele, alustades oma perest.
Juht ei jäta midagi unarusse
Mõtle selle peale: ausambaid ei rajata iial inimestele, kes midagi teha kavatsesid.
Juhid tegutsevad. Kuigi nad võtavad aega ka selleks, et uurida ja plaanida, on nende peamine fookus tegutsemisel. Juhtide jaoks on õppimine, uurimine ja planeerimine hoovõtt tegutsemiseks, mitte selle aseaine.
Veelgi enam: tõelised juhid ei luba iial tekkida olukorral, kus teod otsustamatuse taha toppama jäävad. Seistes silmitsi raskete valikutega, ei tõmbu nad tagasi. Nad panevad vaimu valmis, valivad oma parima äranägemise järgi suuna, ning annavad seejärel endast kõik, et selles suunas edasi liikuda.
Selles peitubki tihti hea juhtimise saladus: teha oma parim sellega, mis sul on. Mäkke ronides tuleb vahel tagasi allapoole laskuda või takistustest ringiga mööda minna või tihnikust tee läbi raiuda – aga kui sa ikka edasi rühid, jõuad lõpuks ka tippu. Peamine on jätkata. Kõige hullem oleks asjad unarusse jätta ja istuda niisama.
Ka oma juhirollist teadlikud vanemad mõistavad, et asjade unarusse jätmisel on kurvad tagajärjed. Nad teavad, et nende ülesanne ja võimalus on muuta oma kasvueas laste mõtlemist ja südamehoiakut. Neid kannustab teadmine, et kui see töö tegemata jääb ja lapsed jäävadki isekaks ja enesekeskseks, tabavad neid tõsised tagajärjed. Nagu näiteks …
- Kui me lapsed jäävad enesekeskseks – "Mina, mina, mina!" –, jätavad nad teised inimesed unarusse või kohtlevad neid halvasti, misläbi laguneb nii nende abielu kui karjäär. Kui nende abielu laguneb, jääme meie ilma oma lapselastest. Või siis kasvavad meie lapselapsed üles ilma isata.
- Kui neil pole südametunnistust, ei suuda nad seesmiselt kiusatustele vastu panna. Nad jäävad kaaslaste survele alla ja langevad narkootikumide, alkoholi või seksuaalse lodevuse lõksu ning lähevad pahuksisse seadusega.
- Kui nad ei õpi ise omal algatusel "palun" ja "tänan" ütlema, jäävadki nad tänamatuteks mühakateks. Nad võtavad oma abikaasasid kindla peale ning arvavad, et teiste kohus on neid ülal pidada.
- Kui nad ei austa oma vanemate autoriteeti, tuleb neil probleeme ka õpetajate, ülemuste, seaduste ja Jumala endaga.
- Kui vanemad oma lapsi eluks ette ei valmista, võivad nad hiljem meeleheitlikult vajada vanemate asendajate juhtnööre – mängu tulevad abielunõustajad, arstid, psühholoogid, psühhiaatrid, võibolla isegi igasugused gurud ja sektide ninamehed.
- Kui nad näevad elu peamiselt kui mängu, mängivad nad hiljem liikluses ka autoga. Ja kui kops läheb üle maksa, järgneb "liiklusraev" ning sõiduriist läheb käiku kui relv. Mõlemal juhul võivad nad tappa või vigastada ennast või teisi.
- Kui nad ei arenda endas põhimõtetele rajatud raamistikku inimeste iseloomu hindamiseks, võivad nad abielluda jobudega.
- Kui nad omaenda asjadega toime ei tule, ei suuda nad kanda hoolt ka teiste eest.
- Kui nad ei pea oma lubadusi, ei täida nad ka oma kohustusi – ei abikaasa ega laste ega tööandjate suhtes.
- Kui nad ei õpi seadma endale eesmärke ja neid ka täitma, ei ole nad suutelised seadma ega saavutama ideaale.
- Kui neis kujuneb harjumus valetada, siis ühel päeval nad vallandatakse.
- Kui nad ei leia tasakaalu töö ja lõbu vahel, pendeldab nende elu nüri nühkimise ning peo ja pillerkaari vahel. Kui nad ei õpi olema enesekindlad tootjad, veedavad nad oma elu lapsemeelsete tarbijatena.
- Kui nad jäävad töö suhtes laisaks ja lohakaks, tõrjub konkurents nad kõrvale.
- Kui töö on nende meelest "tülin", mida tuleb vältida, ootab neid hüplik ja ebakindel karjäär. Või siis võetakse tööd alaealiste kombel kui "kulutamiseks" raha saamise moodust.
- Kui nad alati oma tahtmist taga ajavad, saab täisiga olema täis viha ja frustratsiooni – ja nende abielu variseb kokku.
- Kui nad mossitavad ja pikka viha peavad, kujuneb nende eluteest üks enesehaletsusest kantud kakerdamine. Nad on "ohvrid" ega saada iial midagi suurt korda.
- Jäädes enesekeskseteks lasteks, võivad nad vältida omaenda laste saamist.
- Kui nad millegi eest ei seisa, lööb mistahes asi nad pikali maha.
Te lugesite kaheksandat artiklit nädalavahetustel ilmuvast sarjast "Toetades vanemaid".