Foto: michaeljung/Bigstockphoto.com

Teismelised on paljuski sama tundlikud ja kõikuvad kui väikesed lapsed. Käes on aga vastutusrikas viimane võimalus neile kogu eluks õige suund sisse lükata, kirjutab artikliteseeria "Toetades vanemaid" seekordses osas James Stenson.

Toon teieni mõned olulised mõtted selle kohta, kuidas noorukieas lapsi vastutustundliku täiskasvanuea suunas juhatada. Kõik siintoodu on ammutatud vanemate kogemustest.

Tuletage endale meelde, milles seisneb teie kui vanemate tegelik ülesanne: kasvatada täiskasvanuid, mitte lapsi. Teie töö pole lapsi lõbustada ja nende aega millegagi sisustada ega lihtsalt neid pahandustest eemal ning vaos hoida. Ega ka kodus pidevalt "tagajärgedega" tegeleda või neid ennetada.

Vanemate tõeline töö on juhtida oma lapsi – eeskuju, suunatud käitumise ja selgitustega – sellisel viisil, et neist kasvaksid arukad ja vastutustundlikud mehed ja naised, kes oleksid pühendunud elama kristlike põhimõtete järgi kuni lõpuni välja. Nad peaksid sellisel viisil elama juba enne, kui teismeliseeast välja kasvavad. Teisisõnu on teie kui vanemate vastutus tagada laste heaolu nii maa peal kui igavikus – päästa nende hinged "teisest surmast" ning juhtida nad praeguses elus selle sajakordse kasvu ja täienemise poole sisse, mida Kristus on tõotanud kõigile, kes Teda armastavad.

Teie üldine eesmärk peaks olema viia lõpule töö, millega varases lapsepõlves alustasite: kujundada neis välja voorused ehk tugevad iseloomuomadused nagu usk, lootus, armastus, aruka otsustamise võime ja südametunnistus, vastutustunne, julgus ja järjepidevus, enesevalitsemine. Nähke materialismi kui oma perekonna vaenlast – mõtteviisi, et inimene on lihtsalt loom, et elu lõpeb surmaga, et elu eesmärgiks on naudingud ja võim ning et teisi inimesi võib kohelda kui asju.

Katsuge kohelda noorukieas lapsi lähtuvalt sellest, kes nad tegelikult ongi: noored täiskasvanud, kel on olemas kõik peale kogemuste – ja seda viimast teil tulebki nendega jagada. Võtke noorukiiga kui suureks kasvamise viimast ning täiskasvanuea esimest etappi. Ärge kohelge neid kui suuri lapsi. Pidage meeles, et noored kalduvad tõusma teie ootuste tasemele või langema sinna, mida te eeldate.

Kui teismelised ei näe oma vanemaid kui tugevaid ja enesekindlaid juhte, siis kujundavad nad oma elu eakaaslaste ning meelelahutustööstuse "tähtede" järgi.

Ärge unustage, et kui lapsed austavad sügavalt oma vanemaid – olles näinud nende vooruslikku elu –, siis osutuvad nad suhteliselt immuunseks eakaaslaste poolt tuleva surve ning rüveda meelalahutuse, narkootikumide ja labase seksikultuuri suhtes. Kui teismelised ei näe oma vanemaid kui tugevaid ja enesekindlaid juhte, siis kujundavad nad oma elu eakaaslaste ning meelelahutustööstuse "tähtede" järgi.

Pidage alati meeles, et oma olemuselt on moraalne areng liikumine enese juurest teiste juurde ehk isekuse juurest teenimise juurde. Teie lapsed ei saa suureks, kui nad suudavad enda eest hoolt kanda, vaid pigem siis, kui nad suudavad teiste eest hoolt kanda – ja tahavad seda teha. Väikeste laste lähenemine elule on "Mina, mina!", ent teismelisena on aeg sellisest suhtumisest välja kasvada. See ei juhtu aga iseenesest, vaid selle nimel tuleb teadlikult pingutada. Kui teismelised sellise enesekeskse suhtumise endaga täiskasvanuikka kaasa tassivad, ootavad neid abielus ja tööl ees tohutud raskused ning võibolla ei pääse nad ka narkootikumide, alkoholi ja liiklusõnnetuste tragöödiast. (Teismelised, kes näevad elu kui muretut mängu, tavatsevad suhtuda autosse kui mänguasja. Kui nad agressiivselt isekaks jäävad, võivad nad anda voli liiklusraevule ning kasutada sõiduriista iseennast ja teisi kahjustava relvana.)

Olge teadlikud sellest, et tänapäevane materialistlik "teismeliskultuur" on võlts ja ebarealistlik – ajalooliselt alles hiljuti tekkinud liikumine, mis kujundab noorukitest kunstlikult elunautijate klassi. Elustiililt sarnaneb see kunagiste korrumpeerunud aristokraatidega: vaba aja üliküllus, vastutustundetu tööst kõrvalehoidumine ja logelemine, hedonistlik toidu ja alkoholi kuritarvitamine, piiramatu ligipääs alkoholile, narkootikumidele ja juhuslikele seksuaalsuhetele, elu kui mäng, põgenemine igavuse eest, ainsaks hirmuks suguhaigused. "Teismeliskultuur" on oma olemuselt kultuurivastane. Päris elu, mida te üritate neile õpetada, koosneb hoolivatest ohverdustest, vastutus- ja kohusetundlikkusest, produktiivsest ja teiste teenimisele suunatud tööst, soojadest suhetest pere ja sõpradega, mõõdukusest toidu, joogi ja lõbutsemise osas ning meid ümbritsevates inimestes äratatud lugupidamisest.

Tänapäevane materialistlik "teismeliskultuur" on võlts ja ebarealistlik, ajalooliselt alles hiljuti tekkinud liikumine, mis kujundab noorukitest kunstlikult elunautijate klassi.

Tehke vahet nende siirusel ja arukusel. Kui nad küsivad, miks te neid ei usalda, siis selgitage neile: me usaldame täielikult sinu siirust – nii see oli, on ja jääb. Kui meil pole just kaljukindlaid tõendeid vastupidises, usume me sinust parimat – et oled aus ja soovid head. Milles me mõnikord kahtlema peame, on sinu arukus. Kogemuste puudumise tõttu võid sa põhjustada pahandust endale ja teistele. Kui teismelistel probleemid tekivad, siis enamasti mitte pahatahtlikkuse, vaid mittearukate otsuste tõttu. Ole kannatlik. Kogemuste kasvades – asju ise vahetult kogedes ning kaudselt, meie kui vanemate küpse nõu kaudu – omandad sa võime palju paremaid otsuseid teha ning siis saame me sind kõiges täielikult usaldada.

Pidage meeles, et sõna "ei" võib olla kantud armastusest. On asju, mida tuleb armastavalt keelata. Kui noored ei koge vanemate poolt armastavat keelamist, ei kujune neis võimet end piirata – ning see võib tuua kaasa traagilisi tagajärgi. Nii et ärge lubage oma laste elus midagi, mida te moraalselt heaks ei kiida. Hoidke elektrooniline meedia oma targa kontrolli all. Ärge lubage oma kodus midagi, mis solvaks Jumalat, õõnestaks teie õppetunde hea ja kurja kohta ning kohtleks teisi inimesi kui asju. Seega ei ole kohta pornograafial, põhjendamatul vägivallal, patu kujutamisel ihaldusväärsena ning teiste inimeste põlastamisel. Õpetage, kuidas meediaga mõistlikult ümber käia – võtta vastu see, mis on hea, ning hüljata vale. Ja teha nende vahel vahet.

Pidage meeles, et nende emotsioonidele ja otsustusvõimele avaldab tugevat mõju kehas toimuv keemia. Nad on sageli ebakindlad, impulsiivsed, üleliia tundlikud – eriti vanuses 13–17 aastat. Mitmes mõttes on noorukiea kõikuvad meeleolud sarnased sellega, mida lapsed kahe- kuni viieaastasena ilmutavad. Ja enamjaolt on põhjuseks needsamad kiire kasvu perioodid ja hormoonide tulvad. Seetõttu vajavad nad teilt samu asju kui varases lapsepõlves. Et te oleksite kindlad, julged oma juhirollis, kannatlikud, soojad, mõistvad ja õiglased. Samuti vajavad nad tervislikke ja toitvaid söögikordi ning piisaval hulgal und.

Andke selgelt mõista, et teid huvitab nende püüdlikkus ja üritamine, mitte lihtsalt tulemused: et nad annaksid oma parima koolis ja mõistlikkuse piires kehtestatud koduste reeglite täitmisel. Kõik kodused reeglid peaksid algama sõnaga "meie". Mitte et "te peate poole kaheteistkümneks kodus olema," vaid "me kõik tuleme mõistlikul ajal koju." Mitte et "te peate oma toa ära koristama," vaid pigem "me kõik anname oma panuse, et maja oleks puhas ja meeldiv paik elamiseks." Mitte "te peate vabandust paluma," vaid "me kõik palume vabandust, kui me kedagi solvame." Tunnustage neid, kui nad üritasid. Olge kannatlikud.

Kui te peate oma teismelisi korrigeerima, katsuge käituda samade standardite järgi, kui teiste täiskasvanutega suheldes:

  • Ärge noomige neid avalikult. Kui vähegi võimalik, korrigeerige nelja silma all.
  • Ärge mõistke kohut tormakalt: kuulake ära ka nende seisukoht antud olukorras. Lähtuge süütuse presumptsioonist.
  • Ärge hõõruge neile asju nina alla. Vältige iga hinna eest väljendeid nagu "Mida ma sulle ütlesin" või "Oh miks sa mind küll ei kuulanud…."
  • Kui tunded üle keevad, lükake asjade üle arutamine hilisemaks edasi: "Teeme nii, et räägime sellest homme õhtul." (Ootamine on juba iseenesest teatud liiki karistus.)
  • Kui te üle reageerisite, siis paluge vabandust. Nad austavad teie soovi olla õiglane – tõde ja õiglus on tähtsamad kui teie uhkus.

Kõige hullemate juhtumite korral võib olla vajalik piirata näiteks telefoni, nutiseadmete või vaba aja kasutust. Või panna nad suvel õppima.

Mida tean ma täna, mida ma 16-aastaselt ei teadnud, aga oleks tahtnud teada küll?

Ärge alahinnake seda, kui palju te ise olete õppinud – kui palju kogemusi ja tarkust te saaksite neile edasi anda. Alustage näiteks sellest, et küsite endalt: mida tean ma täna, mida ma 16-aastaselt ei teadnud, aga oleks tahtnud teada küll? Tulenevalt omaenda kogemustest (kordaminekutest ja vigadest) ning sellest, mida ma teiste inimeste elus olen näinud – mida saaksin ma oma teismelistele täiskasvanud inimeste elu ja vastutuse kohta õpetada.

Näiteks, kuidas koolis käimisest maksimaalselt kasu saada. Kuidas jõuda selgusele oma tugevates külgedes ning plaanida karjääri, kuidas leida tööd või vahetada töökohta. Kuidas käia kohtamistel ja kurameerida, kuidas olla armastav ja toetav abikaasa, kuidas viisakalt ka kombekalt käituda, kuidas kohelda sõpru. Kuidas saada aru, milliste inimestega on tegemist. Kuidas füüsiliselt vormis püsida, mured ära võita, kvaliteetselt tööd teha, kuidas tööl käituda ja ülesannetele professionaalselt läheneda. Kuidas prioriteete ning ajaplaani paika panna. Kuidas töödega õigeks ajaks valmis saada, rahaasju korras hoida. Kust, millal ja mida osta ning kuidas raha säästa. Kuidas luiskamisest läbi näha, jooksvate uudistega kursis püsida, olla vastutustundlik ja asjalik kodanik.

Aga mille järgi otsustada, kas te teete laste kasvatamisel edusamme? Kas nad ka tegelikult küpsevad ja tarkust tallele panevad, eriti varajaste teismelistena? Mitmel moel…

  • Nad on teadlikud teiste inimeste väärikusest, õigustest ja tunnetest ning käituvad nende suhtes lugupidavalt.
  • Neil on harjumus töötada, nad rakendavad oma energia probleemide lahendamiseks, mitte hädaldamiseks. Pereelus on nad teadlikud sellest, et nad on vajalikud. Teisitisõnu: nad mõistavad vastutust – kui meie oma kohustusi ei täida, siis keegi teine kannatab.
  • Nad elavad kui loojad, mitte kui tarbijad.
  • Nad suudavad teiste eest hoolt kanda ning soovivad seda teha.
  • Valdavalt – ja paljudes olukordades – teevad nad seda, mis on õige, ilma et neile peaks seda ütlema.
  • Kui nad midagi valesti teevad, siis saavad nad sellest aru ja paluvad vabandust. Nad võtavad teiste vabandused varmalt vastu ning oskavad mitte üksnes andestada, vaid ka unustada.
  • Nad ütlevad palun, tänan ja vabandust, ning teevad seda südamest.
  • Nad peavad oma lubadustest kinni, mõistes, et see on teiste inimeste austamise elementaarne eeldus. Nad taluvad pigem raskusi, kui murravad oma sõna.
  • Enamik nende prohmakatest ei tulene mitte pahatahtlikkusest või isekusest, vaid pigem kogemuste puudumisest. Üldiselt üritavad nad teha, mis on õige.
  • Sügaval südames saavad nad aru, et vanemad keelavad ja karistavad neid armastuse pärast.
  • Nad hoiduvad kõigest, mis võib tuua perekonnale häbi.
  • Nad valivad endale hea iseloomuga sõpru.
  • Nende palved on suunatud Jumala kui isiku poole. Seetõttu mõistavad nad, et patt rikub nende isiklikku suhet Jumalaga ning selle eest tuleb Temalt andeks paluda ja terve suhe taastada. Kogudust näevad nad kui osa oma laiemast perekonnaringist ning see on väärt nende armastust ja pühendumust.
  • Inimesed väljastpoolt perekonda – sõbrad ja naabrid – kiidavad vanemaid nende laste iseloomu eest.

Teadke, et teie lastel võib minna meelest enamik neile õpetatud üksikasju, kuid neile jääb meelde, mis teie jaoks tähtis oli. Enamikele meist on vanemate hääl südametunnistuse hääleks elu lõpuni – Jumal kõnetab meid läbi selle, mis meile vanemate armastavast õpetusest meelde on jäänud.

Kui lapsed kodust ära ülikooli lähevad, öelge neile: ärge unustage, et Jumal armastab teid ja valvab teie üle – nii nagu Ta seda lapsest saati on teinud. Ärge kurvastage Teda ja ärge tehke midagi, mis läheks vastuollu kodust kaasa saadud õpetustega. Me palvetame teie pärast iga päev. Pidage meeles, et Jumal käsib meid kõiki austada oma ema ja isa. Kuidas me oma vanemaid austame? Me võtame omaks nende väärtused, elame nende järgi kõik oma elupäevad ning anname nad hoolikalt omaenda lastele edasi.

Lugesite kümnendat artiklit sarjast "Toetades vanemaid".