Toetades vanemaid: mida isa peaks vältima

Daniel F. Gerhartz, "Imestus" (õlimaal)

Igal isal on võimalus ja vajadus õppida nende vigadest, kes oma rasked elulahingud edukalt maha on pidanud ning võitlustes karastunud, kirjutab James Stenson. 

Mõnikord on negatiivsed nõuanded vähemalt sama kasulikud kui positiivsed. Sageli kasulikumadki. Isadel on tihti hea teada, mida mitte teha – st mida vältida – keerukates olukordades, mida peres ette tuleb.

Tavatsesin ikka küsida vanadelt karastunud isadelt (meestelt, kelle lapsed juba suured ja elavad oma elu), mida nad noortele ja rohelistele isadele negatiivse külje pealt tarkuseks tahaksid jagada. Mille eest hoiatada, ühesõnaga. Võtan alljärgnevalt selle raskelt kätte tulnud tarkuse mõne punktiga kokku:

Ära jäta abikaasat tähelepanuta. Ta vajab sedasama, mida me kõik: mõistmist, soojust, tänu, tuge ja tunnustavaid sõnu. Ja võib kindel olla, et väikeste laste käest ta seda ei saa. Seega, kui ta seda ka mehe käest ei saa, siis saamata see jääbki. Kuidas naine sellest märku annab? Sa võid varsti täheldada, kuidas ta iga pisikese koduse asja pärast kaebama ja virisema hakkab, üks asi teise järel. Kõik keerleb aga ühe suure ja keskse probleemi ümber: sa lihtsalt ei näi temast hoolivat. Ärka üles. Pööra talle tähelepanu. Kuula, mis ta asjadest arvab. Aita teda. Ütle talle, et ta on imeline, kallista ja anna talle musi mõnikord – sellest on kõvasti kasu.

Ära alahinda oma lapsi. Unista alati sellest, kuidas nad kiiresti ja jõudsate sammudega küpsemaks kasvavad. Meil kõigil on kalduvus kujuneda selliseks, nagu me end mõttes näeme. Ning lapsed kipuvad kasvama niisugusteks, nagu vanemad ootavad. Isegi kui nad sind mõnikord alt veavad ja sul tuleb neid korrigeerida, siis anna neile alati mõista, et näed seda lihtsalt kui kerget tõrget teekonnal. Sest sul pole kahtluse varjugi, et neist ühel päeval tublid mehed ja naised sirguvad. Sa oled nende üle uhke, oled nendes kindel. Alati.

Ära kohtle teismelisi nagu lapsi. Võta neid pigem kui peaaegu täiskasvanuid. Kutsu neid ülespoole, lihvi nende südametunnistust, tervita neid täiskasvanute reaalsusse jõudmise puhul. Näita neile, kuidas rahaga ümber käia – et tulud-kulud klapiks –, kuidas tööd leida, tööd professionaalselt teha, ülemustele meele järgi olla, vastassugupoolt lugupidavalt kohelda. Näita neile, kuidas häid riideid osta, riiete eest hoolt kanda, hästi riides käia. Kui nad kurdavad, et “Miks sa mind ei usalda?”, siis selgita neile, mis vahe on aususel ja arukusel. Sa eeldad, et nad on ausad, ei taha oma peret häbistada, soovivad parimat – nii see oli, on ja jääb. Aga praegu pead sa paraku arvestama sellega, et neil puudub veel elukogemus ja aastatega tulev arukus. Ja seetõttu ei tohi sa lubada neil naiivselt endale haiget teha. Kui nad juba vastutustundlikult ja suure inimese moodi mõtlema hakkavad, siis usaldad sa neid “kogu spektri” ulatuses, aususest arukuseni välja.

Gümnaasiumis käivale pojale või tütrele ära iial ütle, et need ongi elu parimad aastad. Sest ei ole ju. Tegelikult on noorukiiga üks raskemaid eluetappe üldse: teismelistel tuleb tulla toime oma prohmakate ja organismimuutustest tulenevate tormidega, surfates üles ja alla oma õppetundide lainetel. Ütle oma noorukieas lastele – mis veelgi tähtsam: näita neile –, et iga eluetapp on huvitav, väljakutseterohke ja nauditav neile, kelles leidub sportlikkust ja seikluslusti. Teismelised, keda on hästi kasvatatud, ootab ees hea elu. Selline, nagu nad sinu puhul näinud on. (Mõtle korraks, kui paljud on hilises teismeliseeas ja noorte inimestena enesetappu üritanud, kuna uskusid, mida neile öeldi: parim osa elust on nüüd seljataga.)

Kui su lapsed on lubanud midagi teha, ära lase neil välja vingerdada. Ära luba neil impulsiivselt sõna murda. Enne kui nad midagi lubavad või otsustavad minna mingis suunas, sunni neid mõtlema tagajärgedele ning tegema endale selgeks, millised on tingimused – sest sa kavatsed võtta “meest sõnast”. Kui nad koju koera või kassi tahavad, siis tõotagu nad esmalt loomakese eest hoolt kanda. Ja kui neljajalgne majas, nõua neilt tegusid. Kui lapsi kutsutakse peole ja nad lubavad minna (olles esmalt sinu ja su naisega konsulteerinud), on neil kohustus sinna ka minna, isegi kui välja vupsab mingisugune põnevam variant. Kui nad kitarritunde tahavad võtta, siis las nad lubavad käia kohal pool aastat või aasta (nagu mõistlik tundub), tulgu mis tuleb ja maksku mis maksab.

Kui sa oma lapsi noomid ja nad turtsuvad vastu, et “Miks?”, siis ära hakka nendega vaidlema. Kui nad selgitust soovivad, ütle ainult üks kord. Kui nad oma “miksitamisega” edasi lasevad, siis tähendab see, et nad tahavad lihtsalt vaielda, mitte aru saada. Tee jutule lõpp. Ühesõnaga, sinu “ei” on vastus, nende “ei” mitte. Mitmetes asjades võib lastega dialoogi pidada, aga mis puudutab sinu kui isa autoriteeti, siis selles osas “dialoogi” ei ole.

Ära luba lastel end niiviisi riidesse panna, et see häbistab teie perekonda. Kellelgi pole õigust niiviisi käituda. Iga perekonnaliikme riietusest peegeldub perekonna väärikus ja perekondlik identiteet ning riietuse läbi saab lastele seda edasi anda.

Ära maga maha väikesi võimalusi lastega rääkida. Kuula neid viisakalt ja lugupidavalt. Juttu saab ajada autoga sõites, koos nõusid pestes või koristades, jalutades või rattaga sõitmas käies. Või mis iganes ühine hobi teil on. Või neid õhtul magama pannes. Võta teleka vahtimist vähemaks ja siis leiab kodus siit-sealt suuremate kamakate ja väiksemate killukeste kaupa aega. Tegelikult tuleb aega lausa vägisi võtta, sest palju sul seda järel enam pole – lapsed sirguvad suureks uskumatult kiiresti.

Ära karju laste peale kogu aeg. Milleks raisata hingeõhku? Kui sa pead ühega oma lastest rääkima, minge korraks välja jalutama või sööma ja ütle rahulikult ja tõsiselt, mis on vaja öelda. Ja ära unusta ka kuulata, sest kuigi su lapsed näevad asju tihti valesti, võib nende jutus olla iva. Paar päriselt head jutuajamist on rohkem väärt kui terve seeria plahvatusi.

Ära lange vihaste vaidluste lõksu. Eriti mitte oma teismelistega, ja eriti-eriti mitte, kui oled ise üks kärts-mürts mees. Sõnad võivad lüüa haavu, vahel võtab paranemine palju aega. Kui kõik on parasjagu närvis, lükake asjade arutamine hilisemaks edasi – näiteks õhtuks või homseks –, kuniks olete mõlemad maha rahunenud. Kui üle pingutad, palu esimesena vabandust.

Ära unusta oma lapsi kiita. Ja kui kiidad, siis konkreetselt. Lastel on vaja, et neile vahel õlale patsutatakse. Meil kõigil on. Kiida neid üritamise, mitte üksnes kordamineku eest. Tee lastele selgeks see suurte inimeste tarkus: kuna edu sõltub üritamisest, on üritamine edust tähtsam. Hinda seda alati, kui lapsed üritavad ja pingutavad.

Lasku oma laste tasandile, aga ära jää sinna püsima. Lapsed on lapsed ning sul tuleb alanduda sinna, kus nad omadega parasjagu on. Siis tuleb neil käest kinni võtta ja neid samm-sammu haaval ülespoole aidata. Sinna, kus ise oled – pikemas perspektiivis. Kannatlikult ja rahulikult tuleb nad juhatada täiskasvanud inimeste mõtete ja tegude juurde. Seega: ela ja ole nagu täiskasvanu. Oma parimates aastates mehena tunne olemasolemisest rõõmu ja las lapsed näha, et asi on ehtne. Nähes sind kui küpset inimest, kes tunneb end kindlana ja saab eluga hakkama, on neil ka enda tuleviku osas usku ja lootust.

Tegemist on nädalavahetusel ilmuva artiklitesarja “Toetades vanemaid” esimese artikliga James Stensoni sulest. Ülaltoodud kirjutis pärineb raamatust Father, the Family Protector.

Vt samalt autorilt seonduval teemal:

Isast kui perekonna kaitsjast

KAMPAANIA LÕPUNI 5 PÄEVA!

Aidake ehitada üles tõeliselt sõltumatut meediat! Ärge jätke asja ootele, vaid tehke oma rahalistele võimalustele vastav annetus kohe täna! Täname!