Toetades vanemaid: see võimas sõna “meie”

family, children and home concept - smiling family with and two little girls lying on floor at home and having fun

Artiklitesarja “Toetades vanemaid” seekordses osas kirjutab James Stenson, kuivõrd mõjus on oma eeskujuga õpetamine ning ühtsustunne perekonnas.

Sõnal “meie” on pereelus võimas jõud. See on kui lojaalsuse ankur vanemate ja laste, õdede ja vendade vahel ning loob eluks ajaks sideme sellega, mida isa ja ema õigeks ja valeks pidasid. Samuti saavad lapsed sellest tuge oma südametunnistuse kujunemisele ja tugevnemisele.

Perekonnatunne päästab hukatusest nii mõnegi teismelise. Hästikasvatatud noored hoiavad eemale narkootikumidest, purjutamisest ja “rullnoklusest” ning seda mitte üksnes seetõttu, et sellised asjad on valed, vaid kuna vahele jäädes häbistaks see perekonda. Hirm oma perele häbi tuua võib tugevdada noorte tahtejõudu ning aidata neil kaaslaste survele vastu panna, isekatele impulssidele “ei” öelda ning õigete põhimõtete kohaselt elada.

Kuidas selline lojaalsus sünnib? Läbi “meie” väe.

Iga hea ja terve perekond elab kodus teatud reeglite järgi. Neil on teatud kõrged standardid hoiakute ja suhtumise osas ning käitumisviisid, mis on suunatud teiste heaolule. Kui lapsed aastast aastasse iga päev selliste standardite järgi elavad, omandavad nad järk-järgult – alguses käib see küll üle kivide ja kändude – seesmise oskuse asjadel vahet teha, eetilist vastutust tunda, mitte alla anda ning teistega arvestada. Järjepidevalt jõustatud kodused reeglid moodustavad raamistiku nende iseloomu kasvamisele.

Miks on tervetes perekondades reeglid? Põhjus on ühene: sest neil on töö ja teenimise missioon, mis tuleb ellu viia. Kontrastiks sellele pole aga tarbijamentaliteedist lähtuval perekonnal mingit tööd ega ülesannet – sest tarbimine on staatiline ajaviitmine, mitte saavutus – ning seetõttu pole neil põhjust saavutuste jaoks standardeid paika panna.

Kui vaadelda vanemate tööd professionaalsest vinklist – võttes taustaks viisi, kuidas igas tõsises ettevõttes asju aetakse –, siis avaneb meile järgnev pilt.

Igal tõsisel ettevõtmisel – olgu see äri, mittetulundusühing, ühiskond ja selle valitsus või perekond – on kolm põhilist komponenti, mis seda suvalisest ja mõttetust taidlusest eristavad.

Esiteks, missioon. Missioon on teatud pikemas perspektiivis seatud teenimist puudutav eesmärk, teiste inimeste hüvanguks tehtav töö või teostatav ülesanne.

Teiseks, vastutuse käsuahel. Igas grupis võtavad mõned inimesed endale vastutuse koorma ning omandavad sellest tulenevalt ka meelevalla juhtimiseks. Nad õpetavad ja juhatavad teisi ühist missiooni ellu viima ning pakutavat teenust tagama. Sel moel suunavad vastutustundlikud juhid kõiki, kes nendega koos ja mitte üksnes nende alluvuses töötavad. Sest tõelistel juhtidel on liitlased, mitte järgijad.

Kolmandaks, saavutuste standardite komplekt. Jutt on selgetest juhistest, millega vastutavad isikud näitavad teistele, mida neilt oodatakse, millised on kõige tõhusamad viisid üldisesse missiooni panustamiseks. Äris käivad selle alla töökirjeldus ja mingit liiki protokoll, mis seab standardid aktsepteeritava soorituse tarvis – kontorireeglid, sisekorraeeskirjad, lepingulised kohustused jms.

Asja iva on järgmine. Kuna iga hea ja terve pere on tõsine ettevõtmine, sisalduvad selles kõik kolm nimetatud elementi: missioon, juhtimine ja soorituse standardid.

Teisest küljest, kuna tarbijapere on teel eikuhugi – tõeline suund ja missioon puudub –, siis on vanemad nõrgad juhid (kuhu juhtida?) ning kui peres üldse mingid reeglid eksisteerivad, siis rakendatakse neid vaid kui erakorralisi meetmeid suuremate jamade ärahoidmiseks.

On ilmne, et isa ja ema võtavad perekonna loomise ja selle kaudu oma kutsumuse järgimise läbi ette tõsise missiooni. Kuna sellega kaasneb tohutu vastutus, on emal ja isal õigus ja kohustus juhtida. Kõik lapsed vajavad juhtimist ning kui mõlemad vanemad ei juhi neid tegema seda, mis on õige, võib keegi teine juhtida neid tegema seda, mis on vale.

Vesteldes tulenevalt oma ametist sageli eeskujulike vanemate ja nende lastega, oli mul tavaks aeg-ajalt uurida, milliste reeglite järgi need terved perekonnad elasid.

Ja ma täheldasin järgmist…

Kõik need reeglid algasid kas otseselt või kaudselt sõnaga “meie” ja mitte “teie”. Näiteks, koduse koristamise osas ei olnud reegel mitte see, et “teie, lapsed, peate oma tuba koristama,” vaid pigem, et “me kõik anname oma panuse, et see maja korras hoida.” Mitte “teie peate helistama, kui hilja peale jääte,” vaid “me helistame, kui me hilja peale jääme.” Mitte “teie peate mänguasjad ära panema,” vaid “me kõik paneme asjad tagasi oma kohale.”

Teisitisõnu: vanemad elasid ise nende samade reeglite järgi, mille nad oma lastele olid kehtestanud. Need vanemad elasid kodus kui vastutustundlikud ja teistega arvestavad täiskasvanud ning nõudsid sama ka oma lastelt. Nagu kõik tõelised juhid, nõudsid isa ja ema endalt sama palju kui oma lastelt. Nad tegid, mida õpetasid, ning juhtisid isikliku eeskujuga. Seetõttu olid lapsed igapäevaselt oma vanemate veendumuste ehtsuse tunnistajaks – mitte ainult teoorias, vaid ka praktikas. (Seepärast ei saanud nad ka hiljem teismelistena iial põhjendatult süüdistada vanemaid silmakirjalikkuses.)

Niisuguste reeglite järgi elamine juhtis – või sundis – lapsi kõiki neid voorusi praktiseerima. Kogu aeg, iga päev, julgustasid isa ja ema lapsi õigesti elama: võtma vastutust, hoidma oma asjad korras, tegema kõike südamega, eristama head kurjast, austama oma vanemaid ja nende autoriteeti ning arvestama teiste vajaduste ja väärikusega. Soov elada õigesti ja õigesti elamine täitis kogu koduse atmosfääri – ning kinnistus päev päeva järel, natukese haaval, laste hinges. Nagu rahvasuu on lausunud: “Nagu läheb su päev, nii läheb ka su elu.” Mida iganes lapsed iga päev praktiseerivad – head või halba –, niimoodi nad hiljem ka elavad.

Mida lapsed kuulevad, selle nad reeglina unustavad. Mida nad näevad, see jääb neil reeglina meelde. Mida nad teevad, seda nad mõistavad ja selle nad ka seesmiselt omandavad.

Teatud mõttes näis selline viis voorusi omandada kinnitavat tuntud tõetera: mida lapsed kuulevad, selle nad reeglina unustavad. Mida nad näevad, see jääb neil reeglina meelde. Mida nad teevad, seda nad mõistavad ja selle nad ka seesmiselt omandavad.

Kõik need reeglid näisid langevat viide eraldiseisvasse kuid omavahel seotud kategooriasse:

  • Me austame teiste õigusi, väärikust ja tundeid.
  • Me kõik anname oma panuse, et kodu oleks puhas, korras ja elamiseks tsiviliseeritud koht.
  • Me anname inimestele teavet, mida nad oma vastutusest tulenevalt vajavad.
  • Me kasutame elektroonilist meediat üksnes perekonna hüvanguks ja mitte iial selle vastu.
  • Me armastame ja austame oma Loojat üle kõige. Me täname Teda kõigi õnnistuste eest ning palume Tema abi enda ja teiste inimeste vajaduste jaoks.

Kui neist kuidagi kasu peaks olema, toon ma need reeglid alljärgnevalt ära. Lubage mul taaskord toonitada, et loetelu on näitlik, mitte ammendav. Ma lihtsalt kirjeldan, mida olen näinud toimivat ühes eeskujulikus perekonnas teise järel. Kindlasti ei soovi ma detailidest dogmat teha ega väita, et iga pere peaks need standardid saba ja sarvedega alla neelama. Ma ei suudaks seda parima tahtmisegi juures õigesti teha.

Tahan samuti rõhutada, et vaevalt on siin maamuna peal ükski perekond, kus elataks täpselt kõigi nende reeglite järgi. Ma lihtsalt panin need reeglid kõik siia kirja, et saaksite ise mõelda ja otsustada. Kaaluge nad kõik läbi ning vaadake, mis teile ja teie lastele parim paistab. Teie perekond, teie valik.

Niisiis…

1) Me respekteerime teiste väärikust, õigusi ja tundeid.

  • Kui see on kohane, ütleme me kõigile: palun, tänan, vabandust, andestust, ausõna.
  • Me ei kasuta inimesi solvavaid sõnu ega käitu nendega jämedalt.
  • Me ei räägi inimesi taga ega levita nende kohta kuulujutte. (Samas, kui keegi, keda me tunneme, on hakanud kasutama narkootikume või asunud muul moel kindla enesehävitamise teele, siis me teatame sellest inimestele, kes saavad neid õigeaegselt aidata.)
  • Pere asjad jäävad pere asjadeks. Me ei “riputa oma musta pesu välja vaatamiseks.”
  • Me ei tee halvustavaid märkusi kellegi rassi, soo, rahvuse ega usu kohta, isegi naljatamisi mitte. Meie kodus pole kohta huumorile, mis teeb teistele haiget.
  • Me ei ropenda ega räägi rõvedusi.
  • Me ei naera iial kellegi üle, kes siiralt üritab midagi hästi teha.
  • Me ei sega vahele, vaid ootame, kui tuleb meie kord rääkida. Me ei sega inimesi, kui nad kellegagi räägivad, kas siis silmast silma või telefoni teel. Kui olukord on pakiline ja me peame vahele segama, siis me ütleme alguses “Vabandust….”
  • Me respekteerime teiste inimeste õigust süütuse presumptsioonile. Enne negatiivse arvamuse kujundamist (teatud asjas – toim) kuulame me esmalt ära nende vaatevinkli.
  • Me ei valeta iial üksteisele – mitte kunagi. Kui meil pole just vankumatut tõestust vastupidises, siis me eeldame, et teised pereliikmed räägivad tõtt.
  • Me ei vaidle ega õienda vastu, kui meid korrigeeritakse.
  • Me ei luba midagi, kui me pole valmis pühenduma selle lubaduse täitmisele. Kui me ei saa mingi meist mitteoleneva põhjuse tõttu lubadust täita, siis me palume siiralt vabandust.
  • Me respekteerime üksteise omandit ja privaatsust. Me koputame, enne kui suletud uksest tuppa astume. Me palume luba, enne kui midagi laename.
  • Me ei nääguta ega kraakle söögi ajal.
  • Kui me peame söögilauast ära käima, siis ütleme esmalt: “Palun vabandage mind korraks…”
  • Me tervitame perekonna täiskasvanud sõpru viisakalt, soojalt, sõbraliku käepigistusega ja vaadates neile silma. Oma külalistele anname me oma parima. (Aga lapsed ei räägi võõraste täiskasvanutega ilma vanemate loata.)
  • Me näitame vanemate inimeste vastu üles erilist austust. Me pakume neile istet, avame neile ukse, laseme nad järjekorras ette.
  • Me tunneme rõõmu üksteise saavutustest. Aga tulgu siis võit või kaotus, ikka hindame me teiste parimaid pingutusi.
  • Me järgime telefoniga rääkides häid kombeid ning toome seega oma perele au. Telefoni kasutamine on mõistlikkuse piires kontrolli all:
    • Me ei räägi telefoniga lõuna- või õhtusöögi keskel ega koduste tööde ajal ega peale kella 10 õhtul.
    • Kui kell on juba pool kümme õhtul, siis me enam kellelegi ei helista (kui ei ole eriolukord).
    • Üldjuhul on telefonikõnede pikkus piiratud veerand tunniga.

2) Me kõik anname oma panuse, et kodu oleks puhas, korras ja elamiseks tsiviliseeritud koht.

  • Me ei tule tuppa märgade või poriste jalatsitega. Kui meist jäljed maha jäävad, koristame me nad kohe ära.
  • Me ei tee toas “õues tegemise” asju: ei mängi palli, ei jookse ega aja teisi taga, ei lennuta viskekehi, ei maadle ennastunustavalt ega lärma liiga valjult. Meesterahvad meil toas mütsi ega kaabut ei kanna.
  • Uksi me avame ja sulgeme vaikselt. Kui meil uks kogemata prõmmdi! kinni läheb, siis me palume vabandust.
  • Me ei hõigu sõnumeid neile, kes on teises toas. Me läheme sinna, kus nad on, ning ütleme, mis öelda vaja, normaalse häälega.
  • Me sööme ainult seal, kus see on ette nähtud: köögis, söögitoas või vastava kokkuleppe korral mängu- või elutoas.
  • Me ei kugista ega lürbi liiga palju sööki ja jooki. Me ei näksi midagi omaalgatuslikult, eriti mitte vahetult enne söögikordi.
  • Taldrikule pandud toidu katsume me lõpuni süüa.
  • Me asetame rõivad omale kohale: puhtad rõivad kappi või sahtlisse, määrdunud rõivad musta pesu korvi. Seljast võetud riideid ei jäta me vedelema, vaid paneme need kokku.
  • Mänguasjad, spordivarustuse ja tööriistad paneme me pärast kasutamist omale kohale tagasi.
  • Kui me kasutasime taldrikut või joogiklaasi, siis me peseme või loputame need ära ja paneme omale kohale.
  • Kui me oleme midagi laenanud, siis me tagastame selle. Kui me laenatud asja ära kaotame, siis me palume andeks ning teeme oma parima, et uus asemele anda või vana kinni maksta.
  • Oma kodused tööd ja toimetused teeme me ära õigeaegselt ja nii hästi kui suudame. Kodutöödega alustame kindlaksmääratud ajal ning jääme asja juurde, kuni kõik on korralikult tehtud. Enne meelelahutusega tegelemist täidame me oma kohustused.
  • Me ei too (ühtegi) autot koju tagasi ilma, et paagis oleks vähemalt veerandi jagu kütust.
  • Me kõik võime paljude koduste asjade kohta ettepanekuid teha, kuid tähtsaid asju otsustavad vanemad. Ja nemad otsustavad, mis on tähtis.
  • Me ei sea sihiks “tulemusi” kui selliseid, vaid pigem anname endast oma parima.

3) Me anname inimestele teavet, mida nad oma vastutusest tulenevalt vajavad.

  • Välja minnes ütleme me alati teistele, kuhu me läheme, kellega ja kui kauaks.
  • Tähtsate ja tavalist elukorraldust tõenäoliselt katkestavate tegevuste puhul nagu sõbra poole ööseks jäämine, matkad, reisid jms küsime me alati eelnevalt luba, vähemalt üks päev ette.
  • Koolist, töölt ja üritustelt tuleme me otse koju – kui me pole eelnevalt teisiti kokku leppinud.
  • Üritustelt ja pidudelt tuleme me alati mõistlikul ajal koju, nii nagu me eelnevalt kokku leppisime.
  • Kui selgub, et me jääme hiljaks, siis me helistame.
  • Kui mõni pereliige on meile helistanud või sõnumi saatnud ja me pole seda kohe märganud, võtame ise esimesel võimalusel ühendust.
  • Üldkokkuvõttes me teeme kõik selle heaks, et vältida ebameeldivaid üllatusi ja ebavajalikku vaeva pere jaoks. (Muresid on niigi küllalt.)

4) Me kasutame elektroonilist meediat üksnes perekonna hüvanguks ja mitte iial selle vastu.

  • Meil on majas vaid üks televiisor, et sellel silm peal hoida ning vältida olukorda, kus perekond killustub.
  • Televiisorit, videovidinaid, arvutit ja nutiseadmeid kasutame me kasinalt ja targalt. Valdavalt me lõõgastume ilma elektroonikata: lugedes, mängides, tegeledes hobidega, üheskoos süües, sportides, vesteldes.
  • Me ei luba oma kodus midagi, mis riivaks meie moraalseid põhimõtteid ning kohtleks inimesi kui asju: ei mingit pornograafiat (andumine rüvedusele, naiste kohtlemine objektidena), ei mingit rassilist ega seksistlikku halvustamist, ei mingit mõttetut vägivalda ega ebaviisakusele või jämedusele takkakiitmist.
  • Tavaliselt – mitte alati, aga valdavalt – vaatame me televiisorit koos: sporti, kvaliteetseid saateid ja filme, uudiseid ja dokumentaalsaateid. Ja kõik.
  • Koolipäevade õhtul me televiisorit ega nutiseadmeid ei vaata, kui me just ei tee seda koos või olles eelnevalt luba küsinud – nagu varasemalt selgitasime.
  • Kui me teleka, arvuti, nutiseadmete või mängude pärast nääklema hakkame, hoiatatakse meid üks kord. Kui tüli jätkub, on tegevusel lõpp.
  • Me hoiame mürataseme mõistlikkuse piires, et me ei segaks ega tüütaks teisi.

5) Me armastame ja austame oma Loojat üle kõige. Me täname Teda kõigi õnnistuste eest ning palume Tema abi enda ja teiste inimeste vajaduste jaoks.

  • Me täname Jumalat, kummardades Teda koos kogu perega.
  • Me pingutame selle nimel, et elada Tema käskude järgi ,eristades head ja kurja.
  • Me respekteerime teiste inimeste südametunnistust ja väärikust, kui nad kummardavad Jumalat kuidagi teisiti.
  • Me palvetame enne söömaaegu ja magama minnes, et väljendada oma tänu meile osaks saanud hüvede eest. Me palvetame oma pere ja oma maa vajaduste pärast ning inimeste pärast, kes on raskustes ja kannatavad. Me teenime Jumalat sellega, et teenime teisi.
  • Me elame kindlas teadmises, et Jumal valvab meie üle ja kaitseb meid, kui meie Isa. Vanemad kohtlevad oma lapsi nii, nagu Jumal meid kõiki kohtleb – sooja ja südamliku armastuse ja hoolega, pöörates tähelepanu vajadustele, pidades kinni selgetest hea ja kurja standarditest, kaastundlikult ja mõistvalt, olles alati valmis andestama.
  • Me teame, et Jumal käsib meid kõiki austada oma isa ja ema. Kõige ilusam viis seda teha, on võtta omaks vanemate väärtused, elada kogu elu nende valguses ning anda nad tervelt ja tervikuna omaenda lastele edasi.

Siin need siis on – reeglid, mida võib tavaliselt heades perekondades kohata.

Iga päev täiuslikult nende järgi elada on paraku kättesaamatu ideaal. Nii vanemate kui ka laste puhul on absoluutselt normaalne natuke tagasi langeda ja mööda panna. Aga siiski on need reeglid raudselt paigas kui ideaal, mille kohaselt tahame ja püüame elada. Meie südametunnistuse jaoks on see kui “pidepunkt”… otsekui klaveri või arvuti klahvid, kuhu me sõrmed alati tagasi pöörduvad. Ka suurepärastes peredes ei saavuta keegi iial täiuslikkust, kuid nad ei loobu kunagi üritamast. Üritada, maksku mis maksab, see ongi tõeline suurus, mis paneb aluse vooruslikule kasvamisele ja inimlikule väärikusele.

Lugesite üheksandat artiklit sarjast “Toetades vanemaid”.

KAMPAANIA LÕPUNI 2 PÄEVA!

Aidake ehitada üles tõeliselt sõltumatut meediat! Ärge jätke asja ootele, vaid tehke oma rahalistele võimalustele vastav annetus kohe täna! Täname!