Tolerants 2.0 = ainuke arvamus on meie “õige” arvamus

Propagandarelv. Illustratsioon: Bigstockphoto.com

Erich Birkhuhn kirjutab meedia rakendamisest propaganda ja võimulolijate maailmapildi taastootmise teenistusse, tuues näiteks, et Süüria puhul räägitakse pidevalt Bashar al-Assadi tahtmatusest võimu loovutada, kuid kellele ja mis tingimustel ning kuidas riiki uuesti üles ehitada – see ei huvitagi uudisejahtijaid.

Väga mage on vaadata, et nn ajakirjandusgurud nagu Ainar Ruussaar ja Peep Kala lähevad nagu paljud teisedki globaalses meediatööstuses hõivatud kaasa mainstream’i kõrval rahulikult eksisteerivate ja oma visiooni esindavate ajakirjandusinstitutsioonide (k.a portaalid) põhjendamatu nüpeldamisega. Lihtsalt selle pärast, et viimased ei kajasta maailma samal viisil, nagu nemad seda näha ihkaksid. Sellega kaugenevad nad aga just uuriva ajakirjanduse ühest peamisest moraalsest alusest – enne lõplike järelduste tegemist või tõlgendamist tuleks kõrvutada erinevaid andmeid ja võrrelda informatsiooni teiste allikate omadega. Vastasel juhul oleks tegu kas kõmupressi või siis juba ajaloost tuntud ja praegugi mitmeis maailma paigus eksisteerivate diktatuuride õukonnameediaga, mille ainuke ülesanne on võimulolijate maailmapildi taastootmine (loe: võimu kindlustamine).

Kuigi sellised “objektiivsed ajakirjanikud” jutlustavad erinevuste austamisest ja sallivusest, kiirgab välja hoopis teine soov – kasutada marginaalseid rühmitusi (kelle hälbivat käitumist püütakse näidata normaalsena) kilbina võitluses oma eesmärkide nimel, mis aga ei välista, et ise võivad nad kellele tahes endast erinevale solki pähe valada. Nende ideaaliks ongi piltlikult öeldes lame maailm, mis on täidetud kriitilise mõtlemisvõimeta inimmassiga, kelle käitumist saab kergesti kallutada vajalikus suunas.

Praegu väga paljudes eluvaldkondades aktiviseerunud nn ajakirjanikud ja PR-inimesed püüavad auditooriumi mõjutada juba Joseph Goebbelsi poolt kasutatud propagandatehnikatega. Kaasajal kõlavad need umbes sedamoodi – kui juba suured teabeagentuurid nagu Associated Press ja Reuters millestki teatud viisil kirjutavad, siis nii see ongi. Sihiteadlikku valeinfo ettesöötmist või manipulatsiooni nemad ise ju ette ei võtaks.

Pole siis ime, et meieni jõuavad teated, kus Rail Balticu tulekust justkui sõltuks terve meie riigi (ja Baltikumi) tulevik, kus heteroseksuaalse perekonna institutsiooni püütakse “moderniseerida” ning Euroopa ruumi jõudnud islamiterrorismi soovitatakse võtta kui kaasaegse elu paratamatust. Nagu Švejkile korduvalt karjutud sõnad – suu pidada ja edasi teenida!

Ei ole raske näha läbi, et suurriikidel on seal piirkonnas oma kindlad huvid ning osalt on see riik muutunud justkui malelauaks, kus lahinguid pidada on palju kordi mugavam kui oma koduõuel.

Milline on siis nende kahe Objektiivi diskrediteerida püüdva mehe motiiv – võimalikult objektiivne ja eluterve maailmapeegeldus või odav poliitiliste võimuparteide kintsukaapimine? Ehedaim näide ebakompetentsusest on juba 2011. aasta kevadel Lähis-Idas toimunud nn Araabia kevade viiruse levikuga alanud Süüria konflikti käsitlemine. Ei ole raske näha läbi, et suurriikidel on seal piirkonnas oma kindlad huvid ning osalt on see riik muutunud justkui malelauaks, kus lahinguid pidada on palju kordi mugavam kui oma koduõuel.

Teisalt on maailma meedia selle aja jooksul suuresti löönud vaid ühte väravasse – kogu sündmuste sellise arengu ratsionaalne põhjus peituvat ainuisikuliselt Bashar al-Assadis. Täpsemalt tema tahtmatuses oma võimu loovutada. Kellele ja mis tingimustel ning kuidas riiki uuesti üles ehitada – see ei ole enam selge ja ei huvitagi uudisejahtijaid. Lõhnab justkui kaasaegse rahvusvahelise kolonialismi järele. Mitmed naaberriigid on samuti pööratud kaosesse, riiklikud institutsioonid peaaegu et maha lammutatud, varem üsna rahulikult kooseksisteerinud riigis on katalüseeritud religioonil põhinev konflikt, piirkonnas laamendab karistamatult tosinaid pätibandesid, keda ka väga poliitkorrektses toonis ei saaks nimetada demokraatiat kultiveerivaks ja arendavaks opositsiooniks.

Miks ei tegele uuriv ajakirjandus aktiivsemalt Saudi-Araabia vahhabistlike organisatsioonide rolli uurimisega selle sõjalise ja humanitaarkatastroofi tekitamisel?

Ühel mehel sellist suppi kokku keeta oleks ka parima tahtmise juures väga raske. Süüria rahvas ei ole nii rumal, et loovutaks oma heaolu ja rahu lihtsalt mingi abstraktse demokraatia põhimõtte pärast. Miks ei tegele uuriv ajakirjandus aktiivsemalt Saudi-Araabia vahhabistlike organisatsioonide rolli uurimisega selle sõjalise ja humanitaarkatastroofi tekitamisel? On ju teada nende osalus Jeemeni kodusõjas, Somaalias jm. Saksa poliitik ja ajakirjanik Jürgen Todenhöfer, kes võiks end ehtida ka tiitliga Lähis-Ida ekspert, tõi ühe väga kaaluka argumendina välja relvakaubanduse. Nii lääneriikide kui ka Venemaa jaoks on Saudi-Araabia kõrge nõudlus väga kasumlik majandustegevus ning oleks suur kaotus, kui soetatud militaartehnika veedaks rahuaja reservis.

Kaine mõistusega on raske sellisesse teiste riikide siseasjadesse sekkuvasse ja militaarset konflikti soosivasse “meie liitlaste ja rahupartnerite” välispoliitikasse heakskiitvalt suhtuda.

Ruussaar ja Kala ajasid Objektiivi “ebausaldusväärsusest” rääkides täielikku jama

KAMPAANIA LÕPUNI 2 PÄEVA!

Aidake ehitada üles tõeliselt sõltumatut meediat! Ärge jätke asja ootele, vaid tehke oma rahalistele võimalustele vastav annetus kohe täna! Täname!