Türgi heidab Euroopale ette islamofoobiat ja moslemite diskrimineerimist. Sellest, kuidas Türgi võimud ise oma rahvus- ja usuvähemustesse suhtuvad, annab ülevaate Roland Tõnisson.

Kuigi on juba palju aega läinud mööda ühest telesaatest, kus Urmas Paet toonase välisministrina rääkis kiretult Türgimaa imelisest loomusest ja kõigest muust kaunist, mis sellel maal leida on ja millepärast peaks iga tervemõistuslik ning normaalne inimene toetama Türgi vastuvõtmist Euroopa Liitu, tõuseb mul seda meenutades ikka veel kananahk ihule. Oleks mul alles juuksed, tõuseks need pealael püsti, ent gerontoloogiliste arengute tõttu pean piirduma ornitoloogiliste sümptomitega.

Kui nüüd keegi ei saanud ma päris hästi aru, mida ma eelmise lõigu lõpus öelda tahtsin, siis sellest ei ole midagi. Veel vähem mõistsin ma toona meie välisministrit, kuigi ta rääkis selgete sõnadega ja lihtlausetega, et kõik, ka kõige rumalamad, aru saaksid. Türgis pidi kõik olema korras ka inimõiguste osas.

Ma ei tea, millistest andmetest lähtusid Urmas Paet ja tema Soome kolleeg Erkki Tuomioja, ent Gatestone’i Instituut on vahendanud lugejatele omapoolsed andmed, millega saab tutvuda artikli lõpuosas.

Türgi teema on aga tõusnud taas päevakorda seoses 11. aprillil avaldatud “Islamofoobia 2017. aasta raportiga”, milliseid on juba ka varem (2015 ja 2016) avalikkuse ette toonud Türgis tegutsev Poliitika-, Majanduse- ja Ühiskonnauuringute Fond (Foundation for Political, Economic and Social Research).

Esitlusel üles astunud Türgi välisminister Mevlut Çavuşoğlu väljendas oma nördimust Euroopas laialt levinud äärmusliku islamofoobia üle ning oli seda meelt, et tema tervitaks sõnavabaduse piiramist religioosse ideoloogia kaitseks.

“Ei ole olemas sellist ideoloogiat või mõistet nagu “islamism”. On vaid üks Islam ja see tähendab “rahu”,” ütles ta ilmselt teadlikult vassides, sest “islam” tähendab “allumist”.

Ta ei olnud rahul ka sellega, et tema poolt populistlikeks peetavad immigratsioonikriitilised poliitikud “on üha enam võtmas sõna ekstremismi, immigratsioonivastasuse, ksenofoobse islamofoobia teemadel,” et saada valimistel mõni hääl juurde. Ka keskliini ajavad poliitikud kasutavad tema arvates sama poliitikat püüdmaks tagasi kaotatud valijaid.

Çavuşoğlu süüdistas emotsionaalselt Euroopa õigussüsteemi topeltstandardites, kuna need ei pööra kaugeltki nii palju tähelepanu islamofoobiale kui antisemitismile, ja õhutas poliitikuid tunnustama islamofoobiat “vihakuriteona” ja rassismi ühe vormina: “ei ole vaja äratada ellu Auschwitzi ja oodata, millal hakatakse moslemeid põletama ahjudes nagu juute.”

Çavuşoğlu jättis oma kõnes mainimata nii moslemite Euroopas sooritatud terroriaktid kui nende poolt kaasa toodud kuritegevuselaine, šariaadikohtud ja no-go-tsoonid. Ta ei rääkinud kristlaste mõrvamisest Lähis-Idas, sellal kui moslemid Euroopas saavad elada religioonivabaduse õhkkonnas, kartmata, et neid usu pärast represseeritakse.

Kuulajaid ei häiritud faktidega Euroopa sotsiaalsüsteemi ärakasutamisest moslemite poolt. Ei räägitud radikaalsetest islamivaimulikest, kes kasutavad Euroopa selgrootust ära oma õpetuse levitamiseks jutlustades viha neid üleval pidava Lääne ühiskonna vastu.

On absoluutselt arusaamatu, kuidas on võimalik “promoda” riiki, mis ei ole näidanud üles mitte mingisugust kahetsust tema poolt sooritatud genotsiidide osas. Süüdistada Euroopat alandavalt islamofoobias on Türgi juhtide poolt äärmiselt küüniline. Selle ainus eesmärk on eurooplaste suu kinnipanemine ja nende vaba tahte aheldamine poliitkorrektsuse ahelatega olukorras, mil poliitiline islam on üha enam Euroopas kanda kinnitamas ning võtmas üle omavalitsusi.

Gatestone’i Instituut soovib selles kirjatükis värskendada Türgi peaministri ja presidendi mälu ning meenutada neid suuri saavutusi, mis Türgi on suutnud rahvastiku- ja religioonipoliitikas korda saata. Genotsiiditeadlaste Rahvusvaheline Liit (International Assossiation of Genocide Scholars) on uurinud aastatel 1914–1923 türklaste poolt assüürlaste, kreeklaste ja juutide vastu toime pandud massimõrvu.

Siia kuulub kurikuulus armeenlaste genotsiid aastatel 1914–1915, mil oma elu kaotas 1,5 miljonit armeenia kristlast.

Aastatel 1941–1942 moodustati mittetürklaste jaoks tööpataljonid, mis pigem meenutasid natside koonduslaagreid.

1942. aasta omandimaksu määramisel jagati elanikkond nelja kategooriasse: moslemid, mittemoslemid, islamisse pöördunud ja välismaalased. Vastavalt inimeste usulisele kuuluvusele määrati neile ka maksud. Kui moslemitele oli määr 4,94%, siis kreeklaste maksumääraks oli 156%, juutidel 179% ja türklaste poolt eriti “armastatud” armeenlaste jaoks tõusis see 232 protsendini.

Omandimaks kaotati 1944. aastal brittide ja Ühendriikide survel, ent on muide tõeliselt klassikaliseks näiteks sellest suhtumisest, mis tabab mittemoslemeid olukorras, kui nad elavad territooriumil, mille peremehed on moslemid. Kas on vaja palju fantaasiat mõtlemaks sellele, milliseks kujuneb inimeste saatus Rootsistanis, Berlinabadis, Britistanis?

1930ndatel viidi läbi aktsioon “Kodanik, räägi türgi keelt!”, millega kohustati ametiasutustes suhtlema ametnikega ja ka omavahel türgi keeles. Arreteeriti ka näiteks inglasi ja prantslasi, kes oma emakeeltes rääkisid.

Tänapäeval on vaid 0,2% Türgi umbes 73-miljonilisest elanikkonnast juudid või kristlased. Ometigi on sellel regioonil olnud kirev ja huvitav ajalugu, millega nüüd on islamisatsiooni “viljastavates, rassismi- ja eelarvamusvabades tingimustes” tehtud lõpparve. Aastast 1971 on suletud Halki seminar, kus koolitati kristlastest vaimulikke, ning hoolimata sellest, et Türgi on NATO liige ja nimeliselt ka USA suur sõber, ei ole isegi Ühendriikide presidendid suutnud Türgi valitsust panna tegema järeleandmisi, mis näitab vaid seda, kui sallimatu on moslemite ideoloogia teisitimõtlejate vastu.

Tänase Türgi rannik oli kunagi Kreeka kultuuri territoorium. Tänaseks on sellest saanud “kreeklastevaba” maa mitmete sajandite jooksul kestnud pogrommide tõttu (mõrvad, vägistamised, küüditamised), millest viimased leidsid aset veel aastatel 1955 ja 1964 (vt siit).

Armeenlased: nad jäid kestma ka peale 1915. aasta massimõrva. Vaid selleks, et saada tagakiusatud oma etnilise päritolu ja ristiusu tõttu. Tagakius kestab siiani. Verbaalsed ja füüsilised kallaletungid armeenlaste koolidele ja ainsale armeeniakeelsele ajalehele on igapäevane nähtus.

Juudid: alates aastast 1923, mil loodi Türgi vabariik, on juudid olnud süstemaatilise diskrimineerimise sihtmärkideks.

Assüürlased: Vähemusõiguste Rahvusvahelise Grupi andmetel on assüürlased olnud pideva allasurumise, küüditamiste ja omandi võõrandamise objektideks. Selleks on kasutatud mõrvu, vägistamisi, sundabielusid. Tänapäeval elab Türgis vaid umbes 20 000 assüürlast ning neil on raskusi oma algkooli avamisega pealinnas. Nii Türgi valitsus kui Kirde-Türgi kurdid ei põlga ära assüürlaste omandi ärastamist ja hävitamist (vt siit).

Jeziidid või jaziidid: Türgi valitsus ei tunnusta seda monoteistlikku usundit religioonina. Jeziidid märgivad oma isikutõendi taotlemisel ankeedis lahtrisse “religioosne kuuluvus” X-i või jätavad selle tühjaks. Paljud on põgenenud Euroopasse pärast seda, kui nende eraomand neilt ära võeti. Paljud jeziidide külad on jäänud tühjaks, enamus neist on aga sunduslikult islamiseeritud. 18. märtsil 2018 vallutasid valitsusvägede poolt toetatud rühmitused Afrini enklaavi Kurdistanis ning ka need inimesed on nüüd sattunud repressioonide alla.

Alaviidid: Türgi valitsus ei tunnusta ka alaviite (üks islami harudest). See vähemusrühm on sattunud viimastel aastakümnetel korduvalt repressioonide ohvriks.

Çavuşoğlu kriitika on arvatavasti katse juhtida üldsuse tähelepanu kõrvale tema enda riigi probleemidelt, ent eelkõige peame siin nägema islamismi mentaliteeti ning näiteid praktikast, mismoodi viljeldakse sallivust ja võrdõiguslikkust “arenenud islamismi” tingimustes.

Päisefoto: esiplaanil Türgi presidendi Recep Tayyip Erdogani pilt, tagaplaanil mošee (Scanpix)

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!