Unistus iseseisvast Eesti riigist

Eesti, mida mina tahaksin, peaks olema tõeliselt iseseisev riik, kus saame ise otsustada selle üle, kuidas oma elu korraldada, tehes seda kooskõlas igavikuliste väärtustega, mis tagavad meie rahvuse ja kultuuri püsimise läbi aegade, ütleb vaimulik, ohvitser ja ajaloofilosoof Einar Laigna.

Minu unistustes oleks Eesti riik selline riik, kus meie ise otsustame oma asju, me oleme ise oma maa peremehed, me ei allu mingitele väljastpoolt tulevatele direktiividele, korraldustele, seadustele ja määrustele – me otsustame oma elu üle ise. See on olukord, kus meie ei pea olema mitte kellegi moodi, vaid meil on õigus olla iseenda moodi.

See on ju ühelt poolt väga tagasihoidlik soov. Me väljaspool oma piire ei taha kellelegi peale sundida niisuguseid arusaamu, teades, et iga piiri taga iga teine maa tahab seda sama – olla iseenda peremees, otsustada oma elu üle ise. Tahaksin Eestit, kus need väärtused, mis on kooskõlas universumi seadustega, looduse seadustega ja eetika seadustega, mis on objektiivsed ja millest kinnipidamine on taganud põlvest-põlve rahvuse ja perekondade püsimise, oleks au sees.

Sest ühe rahvuse hävitamiseks ei ole sugugi tarvis sõjaga peale tulla – teda võib hävitada rahu ajal palju efektiivsemalt. Otsene agressioon kutsub esile vastuhaku, enesekaitse, aga hiiliv mädandamine hävitab kõige tõhusamalt. See hävitamine käib selle läbi inimeses, mis ei ole vaba, mis tõlgitseb vabadust orja vabandusena. Orja vabadus on see, et ta tahab teha seda, mis meeldib, samal ajal kui vaba mehe vabadus on see, et ta tahab teha ja ka suudab teha seda, mida peab.

Siit tuleneb kohuse ja kohuse täitmise mõiste – mitte elamine oma mugavuse, lõtvuse, lodevuse ja ego järele, vaid et see ego tunnistab endast kõrgemat. Suurema jõu tunnistamine, mida me nimetame paljudele nii pahandava sõnaga “Jumal”, kahandab inimese egot. Me oleme minad, ent see mina peab olema terves suhtes maailmaga, teise inimesega, ühiskonnaga, riigiga, universumiga, lõpmatusega, igavikuga.

Kas me nende väärtuste kõrval asetame oma mina kõige kõrgemaks või tunnistame, et on meist suuremad ja tähtsamad jõud? Austus ja lugupidamine selle jõu suhtes tagab meie püsimise läbi aegade nii, nagu Eesti Vabariigi põhiseadus oma preambulas ütleb. See põhiseadus peaks olema püha dokument ning selle täitmine peaks tagama eesti rahvuse ja kultuuri püsimise läbi aegade.

Kui ma rõhutan eesti rahvust, siis see ei vastanda end teistele. Eesti Vabariigi suveräänsusdeklaratsioon algab sõnadega “kõikidele Eestimaa rahvastele”. Nii et kui meie riigi põhirahvus saab elada omal maal peremehena, siis samal ajal on siin alati olnud tagatud ka teiste ja meie rahvuse eluga ühtse kultuurisüsteemi kaudu seotud rahvuste õigus ja võimalus elada, ilma, et see oleks tekitanud probleeme.

Unistus oma riigist peab inimesel olema. Ja muidugi peame me küsima, mis on need põhjused, et selle unistuse teotamine on nii pööraselt raske. Kui täna küsitakse nii sageli, kas me sellist Eestit tahtsime, siis järelikult on neid, kes on just niisugust Eestit tahtnud. Siin algab iga inimese poliitiline vastutus anda oma osa selle eest, et need inimesed, kes on niisugust Eestit tahtnud, mida meie ei taha, ei saaks edasi jätkata sellel kursil, mille lõpp on väga lõpliku lõpu moodi.

Olla või mitte olla, selles on küsimus, nagu selle juba ammu formuleeris Shakespeare Hamleti suu läbi. Ja kui küsimus on juba olemasolemises, siis järelikult on kriis juba väga suur. Me kõik oleme vastutavad oma ja kõigi teiste elu eest. Selleks tuleb meil ühendada hea tahtega inimeste jõud ja pürgimused.

Palun toetage Objektiivi tegevust annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!