ÜRO “inimõiguste eksperdid” nõuavad abordi seadustamist kõikjal maailmas

ÜRO peamaja New Yorgis. Foto: palinchak/Bigstockphoto.com

Sündimata laste eluõigusi kaitsvad valitsused kõikjal maailmas peavad ÜRO “inimõiguste ekspertide” sõnul loobuma oma abordivastasest hoiakust, kuna seda nõudvat austus selliste “fundamentaalsete õiguste” vastu, nagu sooline võrdsus ja paradoksaalselt ka õigus elule, vahendab LifeSiteNews.com.

28. septembril andis ÜRO Inimõiguste Nõukogu välja avalduse, millega tõstetakse esile nn rahvusvahelist turvalise abordi päeva (International Safe Abortion Day). Avalduses, mille on koostanud väidetavad inimõiguste eksperdid Ivana Radačić, Dainius Pūras, Dubravka Simonovic ja Agnes Callamard, kutsutakse kõigi riikide valitsusi dekriminaliseerima abordi nime all tuntud sündimata laste tahtlikku tapmist, kuna ligipääs seaduslikule abordile kuuluvat lahutamatult võrdsuspõhiõiguse, privaatsuspõhiõiguse ja kehalise puutumatuse põhiõiguse juurde ning olevat seega ka “kõigi teiste õiguste ja vabaduste kasutamise eelduseks”.

Avalduses väidetakse, et takistuste seadmine naiste võimalusele lasta oma lapsed enne sündi tappa “omab kurnavat toimet naiste võimalustele nõuda endale ühiskonnas võrdset staatust” ning sunnib naisi pöörduma ebaseaduslike abortide poole, mis põhjustavad väidetavalt igal aastal enam 47 000 naisele surma ja 5 miljonile naisele ajutise või püsiva puude. Avalduses ei pöörata aga vähimatki tähelepanu tõsiasjale, et iga lõpule viidud abordi tagajärjeks on elava, süütu ja kaitsetu inimese brutaalne tapmine, sõltumata sellest, kas abort viiakse läbi kooskõlas kehtiva õigusega või mitte.

Väide, et sündimata laste eluõigust austavad ja kaitsvad seadused ei vähenda märkimisväärselt abortide arvu, vaid üksnes muudavad abordid naiste jaoks ohtlikumaks, kujutab endast abordipooldajate kulunud refrääni, ent paraku puudub sel faktiline alus. Näiteks Ameerika Ühendriikides on abordi seadustamise eest seisnud aktivistid avalikult tunnistanud, et poliitiliste eesmärkide saavutamiseks liialdati sihilikult ja ulatuslikult väidetavate ebaseaduslike abortide arvuga, samal ajal kui faktidesse süvenenud asjatundjate sõnul on abortidest tingitud surmajuhtumite vähenemine olnud seotud pigem meditsiini arengu kui abordi seadustamisega. Sarnaste järeldusteni on jõutud uurides abortidest tingitud tervisekahjustuste põhjusi Ladina-Ameerika riikides.

Lisaks eelnevale rõhutavad ÜRO “inimõiguste eksperdid” abordi riikliku rahastamise vajalikkust, et kõrvaldada abordile ligipääsu teelt majanduslikud takistused. Samuti toonitatakse, et abortide toime panemisest keelduvate “tervishoiutöötajate apelleerimine südametunnistuse vabadusele ei tohi takistada naiste ligipääsu abordile” ja et aborti soovivaid naistesse ei tohi suhtuda eelarvamuslikult, näiteks mõjutades neid abordist loobuma.

Abordi tegemine 14. nädalal. Illustratsioon: Abort.ee

Avalduses korratakse mitmeid abordipooldajate kulunud kõnepunkte, millega on aastaid sündimata laste eluõiguse eest seisjatele vastu astutud. Näiteks märgitakse tekstis, et “abordi tegemist reguleerivad õigusnormid on sageli pandud paika selliselt, et need suunaks naiste otsustusprotsessi”. Samuti toonitatakse, et ühiskondades loodud kuvand, nagu oleks abort laiduväärne, on pelgalt “kultuuriline konstruktsioon”, ning et abordivastaselt meelestatud liikumiste enesemääratlemine elupooldajatena on ebaseadusliku abordiga kaasas käivate ohtude taustal eksitav.

“Juba 1948. aastal pandi inimõiguste ülddeklaratsioonis paika ja korrati rahvusvahelises kodaniku- ja poliitiliste õiguste paktis üle, et inimõigused kuuluvad vaid neile, kes on sündinud,” selgitavad “eksperdid”. “Ent ikka veel leidub neid, kes propageerivad ohtlikku retoorikat, mille kohaselt peaks rasedate naiste ja föötuste huve kaitsma võrdväärselt. Sellisele hoiakule ei ole rahvusvahelises inimõiguste-alases õiguses mingit alust.”

Reaalselt oli 1947. aastal inimõiguste ülddeklaratsiooni välja töötades teksti autorite ettepanek kirjutada kohe deklaratsiooni algusesse, et “igaühel on õigus elule ja kehalisele puutumatusele alates eostamise hetkest, sõltumata tema füüsilisest või mentaalsest seisundist.” Selle sõnastuse blokeerisid aga kommunistlikud Hiina ja Nõukogude Liit ühes Suurbritanniaga. Samas on paljudes üldlevinud teaduslikes ja meditsiinilistes allikates valitsenud juba pikka aega konsensus, et ka sünni eelselt on lapsed elavad inimesed – kuivõrd inimõigused kuuluvad igale elavale inimesele, peaks need kuuluma ka veel sündimata lastele.

“Eksperdid toetavad […] kõikjal maailmas tegutsevaid naisõiguslasi, kes pingutavad iga päev, et seista vastu diskrimineerivatele ühiskondlikele oludele, mille on tinginud naiste suhtes kahjulikke perekondlikke ja ühiskondlikke stereotüüpe kätkevad ja naisi rõhuvad religioossed ja kultuurilised normid,” ütleb avaldus kokkuvõtteks. “Mitte ühtegi seadust ei tohiks väärkasutada vahendina kontrollimaks ja kärpimaks naiste õigust otsustada abordi tegemise üle, rääkimata seaduste kasutamisest naiste karistamiseks abordi eest.”

Ometigi deklareerib ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt, et inimisikule omasest väärikusest tulenevalt on igal inimesel võõrandamatu õigus elule, mida peab kaitsma seadus ning mida ei tohi kelleltki meelevaldselt võtta. Lapse õiguste konventsioon kinnitab aga kohe preambulas, et “laps vajab oma füüsilise ja vaimse ebaküpsuse tõttu erilist kaitset ja hoolt, kaasa arvatud vastav seaduslik kaitse nii enne kui ka pärast sündi.” Seega on “ekspertide” väide, nagu ei näeks ükski rahvusvaheline inimõiguste-alane leping ette, et ka sündimata lastel on inimõigused, mida riikidel on kohustus kaitsta, otseselt väär.

Seejuures ei näe mitte ükski universaalne inimõigustealane rahvusvaheline leping ette midagi sellist nagu õigus abordile – vastav “õigus” on abordiaktivistide poolt meelevaldselt tuletatud teistest õigustest, ennekõike õigusest eraelu puutumatusele.

Toimetas Varro Vooglaid

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!