Vene Õigeusu Kirik ja Rooma Katoliku Kirik peaksid teineteises nägema mitte konkurente, vaid eelkõige liitlasi tegutsemas kristlaste õiguste kaitsel, sõnas Vene Õigeusu Kiriku välisasjade osakonna juht, Volokolamski metropoliit Ilarion Saksamaal Würzburgis toimunud Rahvusvahelisel Kristlikul Kongressil.
Sel aastal tähistavad ortodoksid ja katoliiklased Ülestõusmispühi ühel ajal. Metropoliit Ilarion kõneles Rossiiskaya Gazetale, kuidas tema arvates võiksid kaks Kirikut kujundada ühise positsiooni, kahjustamata seejuures sisemist terviklikkust, dogmaatikat ja põhimõtteid.
„Õigeusklikud ja katoliiklased peaksid teine-teises nägema mitte rivaale, vaid liitlaseid, kes töötavad kristlaste õiguste kaitsel. Me jagame sama misjonitöö valdkonda – tänapäeva Euroopa, mis on kaotanud oma religioossed, moraalsed ja kultuurilised juured,“ ütles metropoliit Ilarion, esinedes IV rahvusvahelisel kongressil Würzburgis, ja rõhutas, et ortodokside ja katoliiklaste ühistest pingutustest „sõltub Kristluse tulevik kolmandal aastatuhandel.“
Volokolamski metropoliit Ilarion kommenteeris enda sisukohta Rossiiskaya Gazetale järgnevalt:
„Strateegilise liidu moodustamine katoliiklastega on üks minu ammuseid ideid. Ma mõtlesin selle peale ajal, mis katoliiklased valisid uut paavsti. Siiski tahaksin märkida, et minu poolt pakutu on oma olemuses Uniaatluse täielik vastand, mis on õpetuslikul kompromissil põhinev lähenemine. Meie vaatepunktist on Uniaatluse-poliitika täielikult ebaõnnestunud. Vähe sellest, et see ei lähendanud ortodokse ja katoliiklasi, tegelikkuses see kaugendas meid teine-teisest. Uniaatlus, sellisena nagu seda täna nii ortodoksid, kui ka katoliiklased mõistavad, ei ole tee, mis viiks ühtsuseni.“
„Mina, seevastu kutsun ülesse, et – ilma igasuguste õpetuslike kompromissideta ja ilma püüeteta kunstlikult tasandada meie dogmaatilisi erinevusi, õpetusi Kirikust ja Kogu Maapealse Kiriku ülimuslikkusest, ilma nõudmisteta lahendada kõiki meievahelisi probleeme – me tegutseksime liitlastena, olemata seejuures üks Kirik, omamata ühtset administratiivsüsteemi, armulauaühisust ja säilitades need erinevused, mis meie vahel eksisteerivad.“
„See on eriti tähtis nende ühiste katsumuste valguses, millega nii ortodoksid kui katoliiklased vastamisi seisavad. Need on eelkõige Jumalat salgava maailma poolt esitatavad väljakutsed, mis on samaväärselt vaenulikud nii ortodokside kui katoliiklaste suhtes, agressiivsete islamistlike liikumiste poolt esitatavad väljakutsed, moraali korrumpeerumisest tulenevad väljakutsed, perekonna lagunemine, ajalooliselt kristlikest riikidest pärit inimeste poolt traditsioonilise perekonnamudeli hülgamine ja liberalism nii teoloogia- kui moraalivaldkonnas, mis kõik lagundavad kristlikku ühiskonda seesmiselt. Me võime vastata nii neile kui ka mitmetele teistele väljakutsetele ühiselt.“
„Tahaksin veelkord rõhutada, et ortodokside ja katoliiklaste vahel eksisteerib kõigile teadaolevaid õpetuslikke erinevusi, kuid leidub ka ühiseid positsioone, mis puudutavad moraali ja sotsiaalseid teemasid, mida täna ei jaga paljud liberaalse protestantismi esindajad. Seetõttu on eelkõige vajalik koostöö ortodokside ja katoliiklaste vahel, mida ma nimetaksingi strateegiliseks liiduks.“
„Kirik ei ole valmis kompromissideks. Ja mina ei kutsu üles kompromisse saavutama, vaid vastupidi, kompromissitult meie positsioone kaitsma. Katoliiklaste ja ortodokside vahelise teoloogilise dialoogi komisjoni raames korraldavatel kohtumistel on minu seisukoht tihti kõige jäigem. Nendel kohtumistel koostatud dokumente on vaidlustanud just Vene Õigeusu Kiriku delegatsioon. On olnud ka juhtumeid, kus oleme olnud sunnitud sessioonilt lahkuma, seal toimuvaga mittenõustumise märgiks. Oleme alati seisnud jäigalt vastu mistahes püüdele murendada meie vahel eksisteerivaid erinevusi.
„Me ei vaja kompromisse. Me vajame koostööd ja ühistegevust. Ja teoloogilise komisjoni raames võiksime arutada erinevusi, mis meie vahel eksisteerivad mitte selleks, et leida kompromisse, vaid eesmärgiga täpsustada omavahelisi erinevusi ja seda, mis meil on ühist. Võib juhtuda, et läbirääkimiste käigus mõistame, et teatud õpetuslikes aspektides oleme teine-teisele lähemal, kui meile varem tundus – see olekski lähenemine. Kuid võib selguda ka vastupidine: märkame neid erinevusi, mida eelnevalt tähele ei pannud.“
„Teoloogilisel dialoogil peab võimaldama kulgeda oma rada; see võib, kuid ei pruugi viia mingisuguste tulemusteni. Samal ajal koostöö, mis on ehitatud süsteemsele alusele ja tugineb sellele, et me seisame vastamisi väga mitmete ühiste ülesannete ja väljakutsetega, peab arenema paralleelselt.“
Tekst avaldati algselt ajalehe „Российская газета“ („Rossiiskaya Gazeta“) väljaandes nr. 5436, 23. märtsil 2011.