Uusmarksism – pehmoks maskeeritud kurjus

Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker kõnelemas Karl Marxi 200. sünniaastapäeva pidustustel. Foto: Scanpix

Sünnipäevadele kutsutakse ikka parimaid sõpru. Karl Marxi 200. juubeli auks korraldatud pidulauas istus ka Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker, ülistades hällilast ja rääkides temast ülivõrdes. Olulisimaks sõnumiks oli väide, et Marx ei vastuta tema õpetuse ajel korda saadetud kuritegude eest.

Juncker ei maininud, et marksistide ohvreid on Hiinas, Vietnamis, Koreas, Nõukogude Liidus, Euroopas, Lõuna-Ameerikas ja Aafrikas sadu miljoneid. Nad kõik on surnud inimkonna õnne ja parema homse nimel.

Marksistid olevat idealistid, kes on pidanud julma feodalismi ja kapitalismi vastu kasutama oma suureks kurbuseks ka jõudu. See kõik olevat vajalik selleks, et pärast viimase sõja lõppu saabuks õnn, milles kõik tunneksid end õnnelikult ja hoituina.

Isaiah Berlin iseloomustab seda unistust artiklis “Utopismi hääbumine läänemaises mõtlemises” nii:

“Paljud läänemaised utoopiad sisaldavad sarnaseid põhiaineseid: ühiskond elab tulevikus puhtas harmoonias, kõik selle liikmed elavad rahus, armastavad üksteist. Nad on kaitstud füüsilistelt ohtudelt, kõikvõimalikust puudusest, turvatunde puudumise eest, alandava töö eest, kadeduse ja solvumise eest, ei koge ebaõiglust ega vägivalda, elavad pidevas, jätkuvas valguses ja leebes kliimas piiritult viljaka ja lahke looduse rüpes. Enamike, ehk isegi kõikide utoopiate keskseks tunnuseks on see, et neis ei muutu, sest täiuslikus on saavutatud – uuendusi või muutusi ei vajata ja kes soovikski muuta olukorda, milles kõik inimese loomulikud soovid on täidetud. Selline nägemus põhineb oletusele, et inimesel on püsiv ja muutmatu olemus ja teatud hulk üldisi, kõigile ühiseid ja kõigi jaoks samadena püsivad püüdlused. Kui need püüdlused on jõudnud eesmärgini, saavutab inimloomus lõplikult teostuse.”

Need on ilusad soovid, ent reaalses elus ei ole neid võimalik ellu viia, sest oleme oma sünniomadustelt erinevad. Kui hakata inimesi võrdsustama näiteks sooneutraalseteks siis on see võimalik vaid vägivallaga. Filosoof Nikolai Berdjajev on iseloomustanud võrdsuse ja võrdõiguslikkuse ideed aastal 1918 järgnevalt:

“Vabadus on õigus ebavõrdsusele. Võrdsus ja vabadus on mõisted, mida ei ole võimalik kokku sobitada. Inimesed on loomu poolest ebavõrdsed, võrdsuse saavutamine on võimalik vaid vägivallaga, kusjuures sellest kujuneb alati tasandamine madalama taseme järgi. Vaest võib rikkaga võrdsemaks teha vaid rikkalt tema varanduse ära võtmisega. Nõrka võib võrdsustada tugevaga vaid viimaselt jõu ära võtmisega. Rumalat võib võrdsustada targaga siis, kui mõistus kuulutada väärtuse asemel puudujäägiks. Üleüldise võrdsuse ühiskond on vaeste, nõrkade ja rumalate vägivallal põhinev ühiskond.”

Ja me näemegi, mismoodi meid “sunnitakse õnnele” – võrdõigusvolinik, Toompea kartellierakonnad ja Eesti riigi vastased, nii “brüssellased” kui “moskvalased”, kasutavad kõige meelsamini oma tegevuse varjamiseks inimõigusideoloogiat ja kõike sellega seonduvat.

Feminism, homoseksuaalsuse propaganda ja humanism kui inimesekesksus on uusmarksistliku filosoofia “töösaavutused”. Meil Eestis on olemas kõik vajalikud institutsioonid omariikluse ja rahva eneseteadvuse lammutamiseks – võrdõigusvolinik jälgib, et patriarhaalsus hoiaks oma pea ilusti liiva all ja ei räägiks liigselt sellest, et inimene saab täiuslikuks mehes ja naises. Pagulasabilised ja inimõiguslased süstivad meisse ideoloogiat, mille kohaselt rahvustunne on kitsarinnaline rassism, ja sotsialistidest humanistid-teoreetikud jätkavad väsimatult oma mantrat Kristuse Kiriku repressiivsest iseloomust.

Elame siis ajal, mil enam ei kukutata riike ja monarhiat, vaid on hakatud ümber kujundama inimest. Selleks levitatakse õpetust, mille kohaselt inimese kõige madalamad tungid on osa tema loomulikust natuurist ning inimene ei pea mitte kellelegi andma aru oma soovidest, ihadest ja sellest, kuidas ta neid realiseerib. Uusmarksistide arvates peab inimene vastandama end riigile, mille ainsaks ülesandeks on oma kodanike vajaduste ja soovide rahuldamine. Näeme, kuidas eurooplastes on jäämas üha vähemaks soov ja vajadus elada ühiskonna heaks. Samas võetakse kodanikelt ära isiklik vastutus ühiskondlike küsimuste osas ning kõik veeretatakse müstilise “riigi ja ühiskonna” kaela. Kui ka sünnib initsiatiiv rääkida kaasa riigiasjades, siis lämmatatakse see eos. Selle näiteks on Eestis otsedemokraatia puudumine. Lääne-Euroopa elu varal võimalik öelda, et kaasaegse vasakpoolsuse suurimateks saavutusteks on “võrdsuseks ja võrdõiguslikkuseks” nimetatud mõistusetuse ja lodevuse triumf. Samuti hirm sattuda väljatõugatute kasti kui elada ja õpetada sellele vastukäivalt.

Vabadus on õigus ebavõrdsusele – see on ka vabadus inimese loomuse arenemisele läbi eluraskuste, muutuvate tegijate. Ilma selleta ei ole elu ega hinge arengut. Me oleme erinevad, sest me kõik oleme omaette väärtused Jumala looduses. Kui meid tahetakse teha ühenäolisteks, siis on see normaalse loomisprotsessi ja inimarengu vastane. Siis on meil tegemist taandarenguga, mille viljadeks on sooneutraalsed olendid androgüünid, kelle hing on kõike muud kui terve ja õnnelik. Taandarengut aga serveeritakse meile progressina.

Inimestel on loomupärane omadus võtta mõtlemata vastu seda, mida talle valmisproduktina mugavalt nina ette pannakse. Nii võib keegi seisatada vaimustunult Napoleoni rinnakuju ees ja õhata: “Milline inimene ta oli! Millisel üllal ajal ta elas!” Küsides täpsustusi, vastatakse: “Ta soovis ühendada kogu Euroopa, et seal valitseksid vabadus, võrdsus ja vendlus!” Kui küsida, milles seisnes selle aja üllameelsus, saame teada: “Siis kirjutati ilusat muusikat ja inimesed olid galantsed.” Küsides, kas galantsus seisnes elegantsis, millega uputati verre Vendée vasturevolutsioon ja Hispaania Napoleoni-vastane ülestõus, vastatakse pealiskaudse, rahuolematu emotsiooniga.

Selline on ka tulevikuühiskonda puudutavad kujutelm, mida kirjeldas Berlin. Täna, aastal 2018, rajaneb unelm tulevikuühiskonnast “demokraatlikel, euroopalikel väärtustel.” Keegi ei oska täpselt formuleerida, milles need väärtused seisnevad, ent saame ettekujutuse tänu sellele, mille eest võitleb tänase Euroopa poliitiline ladvik. Selleks on inimese vabastamine iganenud ühiskondlike suhete ahelatest, patriarhaalsest allasurumisest ja religioossest ahistamisest. Selleni on jõutud tänu nn. Frankfurdi koolkonnale, mille ideoloogilised isad eesotsas Herbert Marcuse, György Lukácsi ja Erich Frommiga miksisid kokku marksismi ühiskonnavaenulikkuse ja psühhoanalüütik Freudi idee inimese seksuaalsusest. Võib öelda, et püüeldakse tagasi “seksuaalse inimese” juurde, kelle elu ei tohi olla palju enamat kui lõbu ja mõnu, kelle ainsaks piirangud siin elus saavad olla seatud vaid iseenda soovide, tujude ja tunnete poolt. Selles valguses nähakse “Kümmet käsku” – ristiinimese moraalikoodeksit – kui surutist, millele ei ole mitte mingisugust legitiimsust.

Milleni viib selline võrdsustamine, võrdõiguslikkuse ja õnne printsiip, sellest võib lugeda siit. Mida me siis sellest loost õpime? Lihtsalt öeldes seda, et sotsiaalset või sotsialistlikku paradiisi, kus kõigile antakse vastavalt vajadusele, ei ole võimalik luua.

Samas üritatakse Eestist teha väevõimuga osalist selles eksperimendis, mis on sisuliselt “ilusate”-kultust viljelevat Lääne-Euroopat viimas “hiirteparadiisi” staadiumist C staadiumi D. Lääne-Euroopa elab mõnulevas uimasuses ja ükskõiksuses omaenda tuleviku suhtes. Ta parasiteerib ja hävitab end ise ja Euroopa ei vaja selleks isegi mitte moslemitest sissetungijaid, sest uusmarksistide ja kõikvõimalike sotsialistide poolt sissesüstid mõnulemiskultus on eurooplastest teinud äärmuslikud egoistid, kes ei usu ei universumi Looja seadustesse, ega iseendassegi ja häbeneb oma olemasolugi, sest ei tea omaenda tsivilisatsiooni olulisusest ja sisust mitte midagi ja külvab selles suhtes vaid demagoogilisi valesid, mida inimesed hea meelega kuulda võtavad.

“Võrdõiguslikkuspoliitika” ja “rõhumise” likvideerimine on inimloomuse aheldamine, kastreerimine ja orjastamine. Meiega viiakse läbi koletislikku protsessi, millest meil on sama piiratud arusaam kui eelnimetatud Napoleoni kummardajal. Eksperiment pole veel kaugele jõudnud, kuigi ta on saavutanud olulisi etapivõite. Lõppkokkuvõtet on aga ikkagi veel vara teha. Ja olen kindel, et sotsialistlik-ateistlik paradiis ei laiene kunagi sinna, kuhu sellel ei lasta tekkida. Selleks pead aga ka sina ise, hea lugeja, andma oma panuse.

Ilmunud esmalt väljaandes Konservatiivide Vaba Sõna, avaldatud portaalis Objektiiv veidi lühendatult.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!