Riik, kus ärgitatakse nii oma kodumaa kui ema ja naise sümbolit jalaga kildudeks peksma – ning seda lausa veel sõnavabaduse sildi taha varjudes –, on ilmselgelt muutunud sügavaks õnnetuseks oma rahvale, leiab Aivar Hiienurm.

Hiljuti kirjutas Olev Remsu, et meil on lahti läinud üldrahvalik tsenseerimine, sõnavabadus ei maksa, kehtib Index librorum prohibitorum ("Keelatud raamatute nimekiri"), mis pole enam katoliiklastelgi jõus, ja seda selle peale, et paljud Eesti usklikud julgesid kritiseerida üht Eesti Rahva Muuseumi eksponaati.

Pool aastat enne selle eksponaadi väljapanekut lubas Eesti Rahva Muuseumi direktor Tõnis Lukas, et uus ERM ravib eestlased enesehaletsuse palavikust. Ja kõigest mõned päevad tagasi, pärast muuseumi avamist, väitis Tõnis Lukas ajakirjanduse vahendusel, et ERM-i eesmärk on rahvast harida.

Nüüd, kus Eesti Rahva Muuseum on avatud, saame juba teha järeldusi, mil moel Tõnis Lukas koos tema poolt juhitava muuseumiga eestlasi enesehaletsuse palavikust ravib.

Ilmselgelt on Eesti Rahva Muuseumi kõige märgilisema tähtsusega Neitsi Maarja eksponaat, ning seda üsna mitmel põhjusel. Alustagem kasvõi sellest, et Eesti on ka Maarjamaa! Kõigest aasta tagasi tähistati 800 aasta möödumist Eestimaa pühendamisest Neitsi Maarjale. Juubeliaasta peatseremoonia tõi laiema üldsuseni lausa Eesti Rahvusringhääling. Ning Tõnis Mägi laul "Palve", mida tuntakse ka selle algusõnade järgi nime all "Looja, hoia Maarjamaad", oli laul, mida laulsid kümned tuhanded eestlased laulva revolutsiooni ajal lauluväljakul. Lisaks ei tasu ära unustada, et Tartu rahu sõlmiti küünlamaarjapäeval. Kui paastumaarjapäev on maailma kristlaste jaoks rõõmupäev, siis eestlaste jaoks on see leinapäev, sest sel päeval aeti tuhanded inimesed keset ööd üles, käsutati autodele ja küüditati loomavagunites Siberisse.

Kui arvudest rääkida, siis maailmas on üle 1,2 miljardi katoliiklase, 800 miljonit protestanti, 300 miljonit ortodoksi, 86 miljonit orientaalset kristlast, 85 miljonit anglikaani ja veel mitmeid kümneid miljoneid muude kristliku usu harude esindajaid. Neile lisanduvad veel need miljonid, kes küll otseselt ei pea end usklikuks, kuid moel või teisel siiski kannavad kristlikke väärtusi. Eestlaste rahvaarv aga ei ulatu isegi nende numbrite kõrval miljonini.

Ent Neitsi Maarja kui sümbol ei puuduta mitte üksnes kristlikke väärtusi kandvaid inimesi. See puudutab miljardeid inimesi üle planeedi, veelgi suuremalt üldistades – absoluutselt iga inimest, sest Neitsi Maarja pole pelgalt usuline sümbol, vaid on ka naise ja ema sümbol!

Siinkohal meenutaks hiljuti Eestis aset leidnud sündmust, ja nimelt ühe Järvamaa meesõpetaja ametist vabastamist, kuna ta julges avaldada oma seisukohta ja kutsus naisi üles mehevalikul latti alla laskma ja diplomitele vaatamise asemel nägema ennekõike meest ja laste isa. Seesugune mõtteavaldus kuulutati ketserlikuks ja mees lasti sisuliselt päevapealt lahti. Naistest koosnev töövaidluskomisjon pidas vallandamist põhjendatuks, kuna kooliõpetaja seisukohad pidavat naiste suhtes sobimatud olema. Nüüd vaagib asja Eesti kohus.

Eesti Rahva Muuseum: lapsed purustavad õhinal Neitsi Maarja kujutist. Kaadrid Postimehe videost.
Eesti Rahva Muuseum: lapsed purustavad õhinal Neitsi Maarja kujutist. Kaadrid Postimehe videost.

Mida Neitsi Maarja eksponaat Eesti Rahva Muuseumis siis rahvale õpetab ja mis viisil teda enesehaletsuse palavikust ravib? Eksponaadi jalaga löömisel laguneb ekraanil olev Neitsi Maarja kujutis kildudeks. (Praeguseks on jalaga löömise võimalus ära kaotatud, kuid eksponaati võib endiselt iga külastaja näha – toim.)

Kes oleks osanud Eesti taasiseseisvumisel arvata, et 25 aastat hiljem, kui avatakse meie oma rahva muuseum, kujuneb selle kõige märgilisemaks sümboliks ema ja naise kujutis, mida saab jalaga puruks lüüa! Meenutagem siinkohal, et laulva revolutsiooni ajal laulsime üksteisel käest kinni hoides laulukaare all "Looja, hoia Maarjamaad!"

Paraku me ei ole kuulnud, et Eesti Rahva Muuseumis asjaga seotud isikud oleks meie taasiseseisvumisaja ilmselt ühe kõige suurema ja lausa rahvusvahelist mõõtu omava kultuurilise fopaa peale võtnud üheselt ja selgelt vastutuse – kaugel sellest, nad räägivad leheneegritele hoopis seda, et nad harivad rahvast ja et kuidas sõnavabadus neid kaitseb.

Riik, kus kutsutakse üles nii oma kodumaa kui ema ja naise sümbolit jalaga kildudeks peksma – ning seda lausa veel sõnavabaduse sildi taha varjudes –, on ilmselgelt muutunud sügavaks õnnetuseks oma rahvale!