Valitsus peab oma tegude eest vastutama

Taavi Rõivas annab Stenbocki maja üle uuele peaministrile Jüri Ratasele, 23. november 2016. Foto: Scanpix

Praegu kinnitavad paljud, et president Päts reetis eesti rahva ja riigi. Nõnda võib juhtuda, et praeguste kiltrite-kubjaste-aidameeste lapselapselapsed kuulutavad oma esivanemate kohta halastamatult täpselt sedasama või midagi veel hullemat. Aga siis ehk neid endid siin enam ei ole, ja liberaalide juhtmõte näib olevat: pärast meid tulgu või veeuputus, peaasi, et meil on mõnus ja soe, tõdeb Malle Pärn.

Ma ei tea, miks Jumal inimese sellisena lõi, et ta paljudest asjadest aru ei saa. Ükskõik kui palju ta ka ei õpi, ikka teeb lollusi. Ja see, kas miski oli lollus või tarkus, selgub sageli hoopis tükk aega hiljem. Siis, kui seda enam heaks teha ei saa. Siis, kui suureks kasvanud taim on oma mürgised seemned laiali külvanud ja laiutab meie põldudel.

Kas on Jumal inimese selliselt loonud, või on inimene ise teinud selle VALIKU, et ta ei saa asjadest õigesti aru? Või ei tahagi ta tegelikult aru saada?

Ehk annab Jumal siiski meile kõigile teada, mis on õige ja mis on vale, aga väga paljud ei võta seda kuulda. Tahavad ise targad olla, ise oma elu valitseda. Kasvõi hukatuslikult. Ja kuna nad ei kuula, mida Jumal neile ütleb, siis teevad nad ühe rumaluse teise järel. Kui nad on kõrgel kohal, siis toob nende rumalus kahju tervele rahvale.

Riigikogu valimised on juba ammu unustatud, koos kampaaniaga, mis aasta aastalt aina jaburamaks läheb. Nelja Toompea partei poolt oli see veel hüsteerilisem kui eelmised. Justnagu oleks maailmalõpp kohe-kohe tulemas. Nad loobivad lausa tuulde miljoneid meie raske tööga teenitud rahast, ent pärast ei ole neil isegi nii palju tarkust, et austada KÕIGI inimeste valikuid, mitte ainult nende, keda neil õnnestus enda poolt hääletama sundida või osta või manipuleerida.

E-valimised tegid jälle oma töö ja aitasid Reformierakonna taas võidule. Selles mõttes on e-valimised tõesti turvalised, et seal on võimatu pettust otseselt tuvastada.

Ent vaatamata sellele juhtus enneolematu asi: parlamenti pääsesid kaks uut erakonda, kellele andsid hääled need inimesed, kes suurtes parteides pettunud olid, need, kes julgesid ja TOHTISID väiksemate poolt hääletada. Ja otsekohe oli vanadel kaladel vaja need uued tulijad mutta tampida. Kohe kleebiti neile peale mitmevärvilised sildid, kohe algatati meedias ülespuhutud skandaalid.

Kummaline, öeldakse, et mõni inimene ei oska väärikalt kaotada, meie pikka aega võimul olnud parteid näitasid, et nad ei oska isegi väärikalt VÕITA. Ma olen korduvalt öelnud: mina tahan rahva teenritest lugu pidada, sest riigi valitsemine on raske töö. Miks nad ei taha mulle seda võimaldada?

On ju veider, et hääled võetakse vastu, neid lausa lunitakse ja mangutakse, sitsitakse ja tehakse lõbusaid trikke, nende pärast kakeldakse, aga kui need on käes, siis on nii valijad kui ka demokraatia unustatud, siis lähevad lahti toompealaste omavahelised liivakastimängud.

Nad moodustavad valitsuse ja valitseva koalitsiooni, mis põlgab ja halvustab neid parteisid, mis jäid sellest väljapoole, opositsiooni. Nad ei võta vastu mitte ühtki opositsiooni ettepanekut, nad ei arvesta absoluutselt opositsiooni kriitikaga. Kriitikale vastatakse demagoogiaga ja kriitikutele kleebitakse sildid külge. Ometi on ka opositsioon sellesama riigikogu osa, eesti rahva poolt sinna valitud!

Miks ometi ei võiks nad kõik koos oma rahva heaks tööd teha, miks on vaja omavahel kakelda? Kas meil ei ole ühised eesmärgid?

Ilmselt ei ole. Kui valimised on läbi ja parteid on oma hääled kokku lugenud ja oma suva järgi oma kandidaatide vahel ära jaganud, siis nad hakkavad tegema OMA tahtmist, unustavad ära kõik need mured, millest valijad neile enne valimisi rääkisid, ja mida nad mesikeeli ülirohke sõnadevahuga lubasid leevendada. Siis kuulutavad nad omad isiklikud meeldimised ja valikud Eesti (riigi) meeldimisteks ja valikuteks. Aina kordavad: Eesti on valmis, Eesti otsustab, Eesti võtab vastu… Ometi rahvas lausa karjub: EI TAHA!

Miks ei võiks nad ausalt tunnistada: Eesti praegune VALITSUS võtab, teeb, osaleb… MEIE, neli (nüüd juba kolm) erakonda, isiklikult, siin Toompeal, otsustame, meie teeme, meie kirjutame alla. Meie jagame ja valitseme. Ja rahvas olgu vait. Ja maksku kuulekalt kinni meie tegutsemisest tekkivad kahjud.

Meil tuleks ükskord ära määratleda, misasi on see Eesti riik, mis sunnib vaeseid püksirihma pingutama, nii paljusid välismaale tööle minema, mis vanad kõrvale viskab, noored eluaegseteks pangaorjadeks teeb, aga välismaa rikastele üliheldelt meie ühisest salvest saaki jagab. Mis terve maaelu ära likvideerib, väikeettevõtjatel hinge seest võtab, oma rahvast lõpmatuseni ülejõukäivalt trahvib ja maksustab.

Missugused on selle riigi ja selles riigis elava rahva vahekorrad? Kas ja milleks on sellel riigil üldse rahvast vaja? Kas ainult selleks, et temalt aeg-ajalt hääli välja pigistada? Ja aina suuremaid makse sisse nõuda?

Kakskümmend kuus aastat on meiega katseid tehtud, nüüd peaks küll olema võimalik katsete tulemusi hinnata, tegude tagajärgi näha. Ent ikka kuulutavad nii mõnedki poliitikud: mina EI NÄE. Kes ei vaata, see muidugi ei näe.

Siis juhtus ime ja esimene koalitsioon läks lõhki, viskas oma kõige võimukama osaniku üle parda ja võttis selle asemele uue. Selle, kes oli kaua aega olnud opositsioonis, kes oli aina rääkinud, et kõik läheb paremaks, kui nemad kord võimule saavad.

Aga kohe tekkis kahtlus – kas ei sumbu see jälle jääkeldrisse, ei kujune peenhäälestamiseks, sest kaks väljavisatud erakonna koalitsioonisemu jäid ju rõõmsalt troonile edasi? Tähtsate nägudega, nagu nemad ei olekski osalised selles, mida üle-eelmise aasta märtsikuust peale meiega tehti? Reform ei oleks ju üksinda saanud midagi teha, kui nemad ei oleks sellega nõus olnud?

Ma ei tea, kas keegi on kunagi kuulnud ühtki vabandust sotside või irlikate suust, et “vabandust, me saame aru, et me olime väga rumalad, reform sundis meid kuuletuma, muidu poleks meid ju koalitsiooni võetud, palume andeks, nüüd me oleme targemad ja lubame kuulata niisama ustavalt uue, opositsioonist tulnud peaministri sõna”? Ja teeme kiiresti heaks kõik senised eksimused!

Mida ei ole, seda ei ole. Kõik on Eestis endiselt väga hästi ja läheb veelgi paremaks. Ainult rumal rahvas viriseb, ei ole miskipärast rahul.

Vanasti öeldi: annab Jumal ameti, annab ka mõistuse. Jah. Jumal. Aga mis saab siis, kui partei annab ameti? Temal ei ole ju kuskilt imeväel seda mõistust võtta ja jagada?

Uus peaminister tegi hoogsa kannapöörde ja unustas ära kõik, mida tema erakond oli paljude aastate jooksul rahvale lubanud, ja millega ta oli väga paljude valijate poolehoiu võitnud. Nii kena on ju Euroopa tähtsate tegelaste ees kummardusi teha ja nendelt kiita saada? Mis parata, kui nemad näevad “progressis” midagi niisugust, mis Eestile mingit progressi ei tõota. Pigem vastupidi.

Ja peaminister tegi oma valiku. Brüssel on tähtsam kui Eesti.

Mina tahaksin kõigepealt näha mingit moraalset alust nendes inimestes, kellele antakse kõrged ametid riigis. Kindlat selgroogu, inimlikku väärikust, mida ei kingita ära klaashelmeste eest. Ma tahaksin näha mingitki märki sellest, et nad teavad, mis on vastutus ja mis on südametunnistus. Et nad teavad, mida tähendab Eesti Riik, et nende rinnas tuksub süda, mis armastab eesti rahvast, nagu armastas Lydia Koidula, nagu armastas Juhan Liiv.

Mina tahaksin näha seda, et eesti ametnikud (ja peavoolu ajakirjanikud) unustaksid ära oma päheõpitud parem- ja vasakpoolsed ulmeteooriad ja ismid ning hakkaksid nägema ELU, nii nagu see päriselt on. Looduses ei ole parem- ega vasakpoolsust. Lõpetame lapsikud poliitilised liivakastimängud ja hakkame tõelist Eestit üles ehitama! Üheskoos!

Me ei ole nii rikkad nagu need hellitatud jõnglased seal läänes, las nemad mängivad pealegi oma mänge, meil on tarvis ELADA. Meid on nii vähe, meiega ei tohi teha vastutustundetuid inimkatseid!

Meie valitud juhtkond peaks ükskord ometi hakkama vastutama! Oma rahva ees!

Oma mõtete, sõnade ja tegude eest. Ja tegematajätmiste eest. Sest nende järgi neid kunagi ju kaalutakse. Ajaloos ja igavikus.

Ja kõigepealt: iga poliitik ja iga erakond peaks avalikult tunnistama oma tehtud vigu! Siis me näeme, et nad on ka aru saanud sellest, mida nad on teinud, ja siis on meil lootust, et nad neid vigu edaspidi suudavad heaks teha, ja tulevikus vältida.

Kui nad seda ei tea või kui nad ei saa aru, mida nad on teinud, siis ei ole neil asja meie väikese riigi valitsusse!

Praegu kinnitavad paljud, et president Päts reetis eesti rahva ja riigi, nõnda võib juhtuda, et praeguste kiltrite-kubjaste-aidameeste endi lapselapselapsed kuulutavad oma isiklike esivanemate kohta halastamatult täpselt sedasama. Või midagi veel hullemat.

Aga siis ehk neid endid siin enam ei ole, ja liberaalide juhtmõte näib olevat: pärast meid tulgu või veeuputus, peaasi, et meil on mõnus ja soe.

OBJEKTIIV VAJAB LUGEJATE TOETUST!

Aidake viia meie jõulukampaania eduka lõpuni! Tehke oma rahalistele võimalustele vastav annetus kohe täna, olgu selle summaks kasvõi 5€! Täname!