Valusaid okkaid meie igapäevaelust

Avatud ja salliv tuleb olla heade asjade suhtes, selle suhtes, mis ei tee kahju – haiguse pisikutele ei maksa olla avatud, halba ja kurjust ei tohi sallida. Ei tohi olla avatud lollusele, hullusele, ei tohi olla suletud tarkusele ja puhtusele, kirjutab kolumnist Malle Pärn ühiskonnateemalises mõtiskluses.

Ikka hinnatakse teiste käitumist enda järgi. Enesekeskne inimene ei oskagi teist inimest objektiivselt näha ega hinnata. Ta hindab teda selle järgi, kas ta marsib temaga üht jalga või otsustab ISE, mismoodi edasi liikuda. Selle järgi, kas teine on temale kasulik või kahjulik, kas ta on tema kambas või väljaspool seda kampa.

Kui keegi sildistab EKRE poliitika populistlikuks, siis näitab ta vaid seda, et see sildistaja ISE on poliitikas tõesti vaid selleks, et oma elujärge parandada. Et olla “võimul”, rahapaja juures. Kui ta juhtumisi midagi teeb või kuulutab või lubab, mis rahvale ka kogemata kasulik on, mida rahvas tervitab, siis järelikult tegeleb ta populismiga. Temale on tähtis see, et ta võimul püsiks, küll siis tähtsamad ninad juba ütlevad talle, mida ta peab tegema. Rahva soovidele vastutulemine on vajalik vaid häälte kokkuostmiseks.

Meie kartellipoliitikud on väga populistlikud Brüsseli suhtes, näiteks. Teevad näo, et meil on kõik kole hästi, ja et neil on oma rahva toetus. Ja enne valimisi annavad nad tõepoolest populistlikke lubadusi, sest nad ei kavatsegi neid täita. EKRE kavatseb oma lubadusi täita. Ta tõepoolest MÕTLEB nii, nagu räägib. Peab ISE oluliseks neid asju, mille eest võitleb, ja kahjulikuks neid, mille vastu võitleb. Selle poolest on EKRE meie poliitikas tõepoolest kurioosum. Ja tegelikud populistid ei suuda sellist käitumist mõista.

Euroopa on prügikasti visanud klassikalised inimlikud väärtused ja nende asemele kunstlikult kehtestanud libaväärtused, mis on kõikidele kohustuslikud. Klassikalistest väärtustest kõrvalekaldujaid ei ole kunagi nii räigelt halvustatud nagu neid, kes ei taha hinnata libaväärtusi. Pattudest on tehtud inimõigused. Kummaline tagurpidipööratud maailm. Justkui saatan oleks dirigendipulti roninud.

Avatud ja salliv tuleb olla heade asjade suhtes, selle suhtes, mis ei tee kahju – haiguse pisikutele ei maksa olla avatud, halba ja kurjust ei tohi sallida. Rooste sööb teatavasti raua ära, põletik võib vähkkasvajaks areneda ja inimese hauda viia. Ei tohi olla avatud lollusele, hullusele, ei tohi olla suletud tarkusele ja puhtusele.

Kui tahetakse midagi ühiskonna alustalades muuta, siis tuleb see enne põhjalikult läbi analüüsida, sest tagajärjed ilmnevad alles mitme aasta pärast. Abielu mõiste ärakaotamine (seda see ju sisuliselt on, kui abieluks nimetatakse ükskõik missugust paariselamist) ei saa mitte kuidagi ühiskonda paremaks teha. Kui meilt nõutakse sellega leppimist, miks siis ei räägita avalikult homoseksuaalsuse ja kõigi teiste seksuaalsuste varjukülgedest? Miks seda varjatakse? Miks sellest rääkida ei tohi? Miks vihjeidki paraseksuaalia kahjulikkusele nimetatakse vihakõneks?

Riigikogu liikmed ei viitsi tööl käia, nii suur on nende häbematus, et nad ei lähe saali, kui seal arutatakse rahva tulevikule olulisi asju. Nad ei lähe saali, kui ministritele esitatakse küsimusi. Ehkki nad teavad, et igaüks võib internetist neid istungeid pealt vaadata, nad ei lähe saali isegi siis, kui neid kantakse üle televisioonis. Nad näitavad, et neid ei huvita see, mis saalis toimub. Aga see on nende töö, mille eest neile makstakse palka! Nad käituvad nagu mingi poliitiline balletirühm, dirigendi käeliigutuse järgi samme tehes. Tormavad kohale, kui on vaja hääletada, et uus teerull võiks rahvast üle sõita.

Mõtelge, kui suur vahe on, kas minister peab aru andma kümne või saja riigikogulase ees! Praegu ta juba teab, et kabinettides või kohvikus või saunas või jõusaalis istuvad need, kes on kõigega nõus, kes kiidavad heaks tema tegevuse, ei vaevugi sellesse süvenema, ei vaevugi sealt vigu otsima. Opositsioon ei tule ju arvesse, sest nemad ei ole võimul. Neid on võimalik mõnitada ja laimata, neile saab sildid külge kleepida, sest riigikogu ja valitsuse enamus on ühel (Brüsseli) meelel, nagu ühesuguse programmiga robotid.

Nad ütlevad, et me jälgime kabinetis – aga MIKS kabinetis? Kust meie teame, mida te seal teete? Irvitate opositsiooni üle, kes oma tööd tõsiselt võtavad, püüdes (üsna lootusetult) ministrite tähelepanu juhtida nende vigadele.

Haldusreform – miks ei reformita riigikogu? Muutusi tuleb alustada ülevalt, mitte alt. Rahvas ei ole valitsust alt vedanud, valitsus rahvast küll. Kuluhüvitised ja lahkumiskompensatsioonid tuleb ära kaotada! Palgast peab piisama. Miks õpetaja kulusid ei hüvitata?

Oli kunagi sõna: diversant – pahade kavatsustega salakaval sissetungija. Euroopa on täis islami diversante, kes on iga hetk valmis ründama, kes nõuavad, et Euroopa elaks nende seaduste järgi. Euroopa ISE toob neid sisse ja peab ülal!

Eestis on nüüd jälle tublid vabatahtlikud tuletõrjujad. Samuti külavanemad, kes püüavad külaelul hingekest sees hoida. Külakeskustes kirjutatakse projekte igasugu fondidele, et maainimestele saaks mingeid huvitavaid üritusi korraldada. Et elu maal täiesti välja ei sureks.

Aga Toompeal on kõrgepalgalised, kelle töö ja kohustus on Eesti elu üles ehitada. 25 aastaga on see Eesti elu üsna hõredaks “ehitatud”. Paljud külad on tühjaks jäänud. Paljudel vanadel on lapsed välismaal.

Kujundlikult võiks öelda nii, et meil on kõrgepalgalised metsapõletajad ja vabatahtlikud tulekustutajad. Suure raha eest hävitatakse elu maal, nüüd nõutakse, et maainimesed selle ise, ilma palgata, uuesti üles ehitaksid. Sest kõrgepalgalised on teinud väga head tööd. On tulemuslikult hävitanud. Eesti saab aina kiita. Eesti on tublimate seas. Aga palgavahed on üüratud, justnagu valitseks meid jälle feodaalid.

Ja siis öeldakse: mis te kritiseerite, mis te VIRISETE, tehke “konstruktiivseid ettepanekuid”. MIKS? Teie saate selle eest palka, mitte meie! Ja mitte vähe! Miks meie peame hakkama TASUTA teie eest tööd ära tegema? Teie trügisite võimu juurde, mitte meie! Keegi pole teid sinna ajanud, see oli teie vabatahtlik valik! Milleks te sinna trügisite? Et OMA elu heaks teha, või et Eestis oleks kõikidel normaalne elu? Te olete nii häbematuks läinud, et ei vaevugi enam oma eesmärke varjama.

Ja veel: kas vähe on pakutud võimalusi, kuidas võiks paremini teha, missugune meie elu võiks olla, ajalehed ja portaalid on mõistlikke mõtteid ja ettepanekuid TÄIS, lugege, tulge alla oma ülbest elevandiluutornist, austage oma isandaid (rahva teenrid)! Nii palju on avaldatud kriitikat, analüüse, põhjendusi, uurimusi, miks te nendega üldse ei arvesta? “See ei ole nii,” on teie vastus. See pole ausale poliitikule kohane vastus. See on manipulaatori vastus, see on totalitaarse riigi valitsuse vastus.

Minge rääkige nende kirjutajatega, sest üks artikkel ei mahuta ju inimese kõiki teadmisi. Võtke nad nõunikuks või kantsleriks, mis iganes teil seal on, ja laske oma eluvõõrad ümmardajad lahti.

Meie riiki võib vist nimetada JOKK-vabariigiks. Meil on seadused tehtud osavate sulide kaitseks, mitte ausate inimeste kaitseks. Seaduses peab ka olema sisemine loogika. Riigikogulase töö on hooajaline, kindlast kuupäevast kindla kuupäevani. Kuskil pole öeldud, et kes sinna kord pääseb, see peab seal elu lõpuni head elu nautida saama. Ei ole mingit põhjust maksta lahkumiskompensatsiooni inimesele, kes kogu aeg teab, et tema töö lõpeb nelja aasta pärast. See on mõistusevastane! Ma ei tea, et ükski teine lepinguline töö annaks võimaluse lahkumiskompensatsiooni maksmiseks. See on vajalik siis, kui keegi sunnitakse lahkuma, koondatakse, ilma, et ta milleski süüdi oleks. Halva töö eest ei ole küll mõistlik kedagi premeerida!

Kui ma milleski eksin – madala valulävega luuletaja ja mõtleja, nagu ma olen –, siis palun tõestage seda. Ilma siltide kleepimiseta. Sest minu valusad mõtted tulevad armastusest, mitte vihkamisest!

KAMPAANIA LÕPUNI VAID 6 PÄEVA!

Tehke oma rahalistele võimalustele vastav annetus kohe täna, olgu selle summaks kasvõi 5€!