Sorbonne’i ülikooli emeriitprofessor Rémi Brague

Sorbonne'i ülikooli emeriitprofessor Rémi Brague ütleb alljärgnevas intervjuus praeguse sõja kohta islamistlike rühmitustega, et kristlikust vaatepunktist tuleb vaenlasega võidelda, kuna see on möödapääsmatu, ja teha seda vapralt, aga ilma vihata.

K: Kuidas seletada asjaolu, et meie poliitilistel juhtidel, alates Francois Hollande'iga, on raskusi meie vaenlase nimetamisega? Valitseb kummaline paaniline hirm islami kui religiooni seostamise ees islamismi ehk poliitilise islamiga. Miks see nii on?

V: Kas meil on poliitilised juhid? On sellel lennukil piloot? Oleks meeldiv üllatus avastada, et  olukord on kellegi kontrolli all.

Oma vaenlase nimetamise hirmul on pikk ajalugu. Kes oleks julgenud enne Berliini müüri langemist anda õiget nime marksism-leninismile või Nõukogude Liidule? Inimesed eelistasid pomiseda ebamääraselt "ideoloogiatest". Mitmuse vorm oli sobivalt udune.

Nüüd võib seda taas kohata, kui inimesed räägivad "religioonidest". Sarnaselt eelistavad mõned inimesed kasutada akronüümi Daesh, millest saavad aru ainult araabia õpetlased, selle asemel et öelda "Islamiriik" – sest see viitab islamile. Islami kui religiooni ja islamismi ehk poliitilise islami vahel ei ole selget erinevust. Erinevus on astmes, mitte liigis. Küll aga on oluline eristada islamiusku kõigis selle väljendustes ja intensiivsuse astmetes ning lihast ja verest moslemeid. Islami ja islamismi põhjendatud eristamine seisneb konkreetsete inimeste eristamises religioossest süsteemist, mis nende päritoluriigis valitseb.

K: Kas kõnevõimetuse ja rusutuse tunne, mille põhjustas õudus Nice'is (veoki relvana kasutamine, laste tapmine) on märk kultuurist, mis on kaotanud oma tragöödiatunnetuse, teadlikkuse kurjusest ja surmast?

V: Inimesed ütlevad, et me oleme sõjas. Ent kellelgi pole julgust teha seda, mida tegi Churchill ning öelda, et pakkuda pole midagi peale vere, higi ja pisarate. Pärast sõja lõppu, millesse Churchill oma rahva juhtis, on seitsekümmend aastat valitsenud rahu ja õitseng. See on saanud meie jaoks normaalseks, me peame seda oma õiguseks, enesestmõistetavuseks. Sõda, näljahäda ja muu seesugune on midagi, mis juhtub teiste inimestega. Meie vanasõna ütleb, et "õnnelikel inimestel pole ajalugu". Ent kujutlus, et oleme ajaloo eest põgenema pääsenud, pole teinud meid õnnelikumaks.

Seesuguste õuduste eesmärk ongi teha meid sõnatuks ja lakkamatu meediakajastus aitab seda eesmärki saavutada. Unustame, et vägivald on peamiselt vahend ning et peaksime pöörama silmad vägivallalt ning küsima, mida sellega taheti saavutada. Seesuguse vägivalla kaugem siht on kehtestada kõikjal maailmas juriidiline süsteem, mis on šariaadi mingisugune vorm ning mis reguleerib indiviidide, perekondade, majanduse ja pikemas perspektiivis kogu poliitilise süsteemi toimimist. Oleme keskendunud rünnakute silmapaistvatele aspektidele, peade mahavõtmistele ja muule taolisele, mida Islamiriik suure hoole ja osavusega meie ette seab. See kõik aga juhib meie tähelepanu kõrvale põhiküsimuselt – nende eesmärgilt. Selle eesmärgi saavutamiseks leidub ka diskreetsemaid, aga sama efektiivseid meetodeid  – süü veeretamine oma vaenlase kaela, sotsiaalne surve, lakkamatu propagandasõda jne.

Vägivald on vahend, mis ei nõua palju tegevust. Vaja on ainult piisavalt suurt ähvardust, et vastane alistuks võitluseta. Teatud mõttes võib füüsilise vägivalla kasutamine aga olla viga ning osutuda isegi takistuseks, kuivõrd see võib vaenlase üles ässitada. Targem oleks ehk uinutada inimesi kenade sõnadega või näidata oma jõudu, seda tegelikult kasutamata.

K: Oma raamatus "L'Europe la voie romaine" ("Euroopa rooma teel") näitate, kuidas meie kontinent lähtub kreeklastest, roomlastest ja kristlastest. Kas Euroopa ja Prantsusmaa saavad vastu panna islami ohule, toetumata intellektuaalsele pärandile, mis on nende DNAs?

V: Täpsemalt öeldes üritan oma raamatus näidata, et Euroopa järgnes roomlaste eeskujule, kellel oli julgust tunnistada, et nende tsivilisatsioon jääb alla nende poolt sõjaliselt alistatud kreeklaste omale. Niisiis lasid nad kreeklastel endid koolitada. See on "rooma tee" või meetod, millele minu raamatu pealkiri viitab. Euroopa on oma kultuuri lätete suhtes sekundaarne, lähtudes filosoofias (ja teadusest, mis sellele rajaneb) kreeklastest ning moraalis ja jumalatunnetuses Iisraelist, eriti Vanast Testamendist ja kümnest käsust. Kristlased on sekundaarsed juutide suhtes, umbes nagu roomlased on sekundaarsed kreeklaste suhtes. Selline suhe Teisega on lubanud Euroopal julgelt otsida hüve endast väljaspoolt – araablaste, bütsantslaste, hiinlaste ja teiste seast. Eurooplane ei küsi, kust leiutis pärineb, vaid kas see võiks olla meile kasulik; mitte kustkohast ideed pärinevad, vaid kas nad on tõesed; mitte kustkohast esemed pärinevad, vaid kas nad on ilusad.

K: Mida on kristlikul usul sel sõjaajal pakkuda? Jääb mulje, et vaenlastele andestamine pole mitte lihtsalt võimatu, vaid töötab meile vastu.

V: Paljud kujutlevad, et ülekohtu andestamine ning isegi Kristuse täiesti vastuoluline käsk armastada oma vaenlasi tähendab, et peame keelduma nägemast, et meil üldse on vaenlasi. Saksa vanasõna ütleb, et "ka kõige jumalakartlikum mees ei saa elada rahus, kui tema kuri naaber seda ei taha". Vaenlastele andestamine ei tööta meile kunagi vastu, aga peame aru saama, mida seeläbi võib saavutada. Üldiselt ei tee andestamine meie vaenlaste viha relvituks, nagu Tolstoi kujutles. Seda juhtub ainult vahel harva. Gandhi puhul juhtus, aga tema oli vastamisi inglastega, kes olid küll valmis paljuks, et kaitsta oma huve ja võimu (nagu me kõik), aga kellel ei olnud ideoloogiat. On vaja ideoloogiat, et veenda end, et vastase leeris pole lihtsalt vaenlased, vaid "aristokraadid" (Robespierre), progressivastased (Marx), "putukad" (Lenin), alam rass (Hitler) või "kõige viletsamad olendid" (Koraan 8:22, Haljand Udami tõlge) võrreldes nendega, kes on "Allahi poolel" (Koraan 5:56).

Vaenlastele andestamine toimib nende vastu vaid siis, kui meie südamed pöörduvad ning me astume kättemaksu ringist välja, hoolimata olukorra eskaleerumisest äärmusliku vägivallani. Inimene, kes on valmis andestama, küsib kõigepealt eneselt, kas sellel, kes teda vaenlaseks nimetab ning vaenu õhutab, on selleks ka põhjust. Ta üritab olukorda parandada, süüdistusi jagamata. Ta võitleb seepärast, et peab võitlema, ning ta teeb seda vapralt, aga ilma vihata.

Rémi Brague'i intervjueeris väljaande Famille Chrétienne jaoks Samuel Pruvot

Tõlkis Maria Vooglaid